Pole käbedamat värki kui nääripuhkuse möödasaamine. Juulamise ja nääramise vahe on niuks nagu sääsevaba pave kevade ja suve rajamaal. Eriti sellisel ilusal aastal nagu minevane seda oli, et vabapäevad jäeti rumala ministri rõõmuks niigi vabadele päevadele. Aga jah. Pattu teha sai tollegipoolest.
SIGA PEAB SAAMA
Täna on kuues jaanuar, kuuse välja viskamise päev ja mina pole veel ühtegi verivorsti söönud. Teine patt oli see, et esimese sealihakamaka haukasin alles teise jaanuari õhtapoolikul. Siis, kui oli lõplikult kohale jõudnud teadmine, et kogu õginädal ilma kapsa, põrsiku ja verimakkarata möödunud. Püüdsin pisutki lunastuda. Tõsi, sai söödud jänest ja hane ja mägiveist ja veel mitut-setut asja, ent kõik nad osutusid lühemas perspektiivis maitsvateks ja pikemas tervislikeks. Millist viga muidugi pidi parandama. Ja see va lunastav siga maitses tõsihea. Ilma ikka ei saa, ma ütlen. Eestlane ilma seata, olgu siis sisemise või välimiseta (ei mette fileedest hetkel pole jutt) ei ole õige eestlane. Ja isegi see eestlane, kes enese arust õige eestlane ei ole, on ikkagi üpriski eestlane ja peab saama siga. -dusi teha, seda ka.
LUBADUSTE MÕTTETUSEST
Aga mitte ainult. Ma ei tea, miks uue aasta haku ajul aetakse miskeid lolle nalju miskite uusaastalubaduste teemal. Ma pole kohanud ühtki inimest, kes tõsimeeli uusaastalubadusi annaks, olgu endale või teistele. Nüüd, peale seda aastavahetust, üht siiski kuulsin: “Kui ma peaksin uuel aastal nägema mõnda asja, mida ma endale tahan ja kohe ei saa, siis ma hakkan tõesti vastiku häälega vinguma.” Aus ja täidetav lubadus, andjaks oli tark ja tegelt päris rikas mees. Mina võiksin selles kontekstis kindlasti lubada, et ma praen 2005|ndal aastal maitsvat sealiha. Ma teen seda kindlasti. Aga rämedamaks ja ohtlikumaks ma ei taha minna. Niigi jääb mõnigi lahke käega ja heal meelel antud lubadus täitmata, o- ja subjektiivsetel asjaoludel. Ja sellepärast on niigi piinlik. Miks ma peaksin lubama, et uuel aastal jätan karskuse maha, kui ma tean, et ega naps maitsema ei hakka, tubakast kõnelemata. Miks ma peaksin lubama hakata vaeseks ja õilsaks, kuigi raha muudkui voolab arvetele ja meeles mõlguvad uued kodumaised petuskeemid. Või oli see kõik vastupidi? Vahet pole.
KÜÜLIK ISE
Ärge lugege paksu inimese mõttetut juttu. Võtke parem poest kaks küülikut, eraldage neilt tagumised koivad, pange ahjupotti ja kallake suur klaasitäis Põltsamaa Kuldset juurde. Hoidke lahtise potiga kuumas ahjus, kuni pealt juba kena pruun (ca 40 minutit ehk 200 craadi man). Vahepeal vaadake ja kui vedel lõppema kipub (ei tohiks), pange väheke vett. Siis kallake juurde pakike vahukoort ja heitke kamalutäis musti ploome sekka. Lisage kaneelikoore rullike ja kaks tera nelki. Kümmekonnaks minutiks veel ahju. Soola riputage, kui koivad taldrikul. Ülejäänud jänesetükid hautage punaveini, pipra ja sibulaga ning sööge ära. Arvake ise, kummale riisi, kummale kapsast ligi võtta.