Vene meediakanaleid jälgivaile inimestele peaks olema silma hakanud viimase aja moeteema Vene sisepoliitilises analüütilises publitsistikas. See on noorus. Nõukogude ajal hüüti kõlavalt ja entusiastlikult: “Noorus on meie tulevik!” Nüüd paistab, et postsovietlikud jõud seda väidet enam aksiomaatilisena ei võta. Mitte sellepärast, et noorusel pole tulevikku. Kaugel sellest, Venemaa noorusel on tulevikunägemus, probleem vaid selles, et see erineb liialt paljude võimulolijate arusaamaga.
“IGA INIMENE PEAB ÜHISKONNAST HUVITUMA”
2000. aastal üllitas Viktor Pelevin raamatu “P põlvkond”. Raamat sai ruttu kultusteoseks ja tõlgiti paljudesse keeltesse, ka eesti keelde – Maiga Varriku poolt. “P” tähendas selles raamatud Pepsit, tegelasteks olid kalestunud ja egoistlikud noored nimesed, kelle eesmärk oli vaid tarbida ja raha teenida. Kadri Liik nimetas seda seltskonda kunagi suisa “hundipoegade põlvkonnaks”.
Kui mina hakkasin aastal 2001 tihedamalt läbi käima Moskva tudengitega, üllatas mind hoopis vastupidine tendents: nad olid poliitkast aktiivselt huvituvad noored inimesed, kellel oli riigis ja väljaspool riiki toimuvast oma arvamus. Ma veel küsisin ühelt: “Kuule, kas kõik noored mõtlevad nii ühiskondlikult kui sina?” Ja noor neiu vastas: “Iga mõtlev inimene peab ühiskonnast toimuvast huvituma!”
VENE NOORUSE PEATAOLEK
Asi pole selles, et tegemist on noorte haritlastega, kes peaksidki olema ühiskondlikult aktiivsed. Viimaste aegade sündmused SRÜ territooriumil on hoopis näidanud, et noored on poliitiline jõud. Nii olid Ukraina oran?i revolutsiooni oluline jõud noorsugu. Sama ka tulpide jne revolutsioonides. APN-i leheküljel avaldas analüütik Konstantin Krõlov pika essee, kus ta lahterdab noorsugu mitmeisse kategooriaisse, muuseas juhib tähelepanu ka Eestis tuttavale fenomenile: endised komsomoliaktivistid on ka Venemaal kõige aktiivsemad endiste struktuuride lammutajad ja uute, endale meelepäraste, rajajad.
Krõlov jõuab huvitavale järeldusele: noorus ei oma uues muutuvas ühiskonnas mingeid eesmärke. Mittevene noorus otsib pelgupaika rahvusluses ja muutub tihti natsionalismi kandjaks. Ent mis jääb üle vene noortel? Peataolek!
JÕUD, MIS ALLES TÕSTAB PEAD
Selle essee seisukohtade vastu räägib aga tegelikkus. Nezavissimaja Gazetas avaldasid Lidia Muhhamerova, Sergei Migalin ja Vera Postnova pika artikliteseeria, kus nad tõestavad, et keskvõimud on hädas Vene noorteliikumistega. Autorid nimetavad noorte aktiivsuse tõusu “poliitiliseks beebibuumiks”.
Ja õigusega.
Noori mobiliseerisid poliitikasse äärmuslikud organisatsioonid juba kümme aastat tagasi. Nüüd on aga Putinile lähedalseisvad erakonnad ja isikud seda ka tegema hakanud. Tuletagem meelde kas või hiljutisi Putinit toetavaid mitmekümnetuhandelisi noortemarsse erinevais Vene linnades. Muidugi, entusiasmist kiirgavad noortemassid on poliitikule avalikkuse ees parem tugi kui samapalju halavaid pensionäre. Ent minu meelest poleks võimud suutnud noori niimoodi koondada kui nad ise seda poleks väga-väga adekvaatselt läbi mõelnud ja soovinud.
Nezavissimaja Gazeta artikli autorite arvates on noorteühenduste aktiivsus kasvanud võimudel üle pea, eriti aga parteide noorteorganisatsioonid. Kõik, alates Lu?kovist, püüavad luua territoriaalseid noorteliikumisi, et “oma” noorust kontrolli all pidada. Ühest küljest hea asi, ent ka sellel püüab keskvõim silma peale hoida. On nimelt oht, et tugevad noorteorganisatsioonid muutuvad poliitiliseks toeks nende kontrollijaile. Sellepärast tehakse kõik, et noorteliidud jääks vaid ühe linna-regiooni piiresse.
Nii või teisiti, noorte poliitiline potentsiaal Venemaal on alles ärkamas ja paljud kirjutajad ootavad sellest ärkamisest plahvatust.
Kas asi just pauguga lõppeb aga kümned miljonid poliitiliselt aktiivsed noored inimesed on jõud, mis täna alles hakkab pead tõstma.