Miks kollektsioneeritakse kunsti? Kui jätta kõrvale suhtumine kunsti kui võimalikku investeerimisvaldkonda, siis avaneb kunstikogujate rõõmude ja kirgede haarav maailm.
“Suletud” hobi
Kunstikogu omamine on varasematel aegadel olnud staatuse ja harituse näitajaks ning kõikide aadlike ja jõukate linnakodanike elamute saale kaunistasid vähemalt perekondlikud portreegaleriid, teoseid telliti kaasaegsetelt kunstnikelt, toodi reisidelt, osteti ja vahetati ka vanade meistrite töid. Tänapäeval on kunstile pühendunud inimeste ring küll palju kitsam, kuid elevust ja intriige selle ümber on senisest võib-olla rohkemgi. Eestis alles hakkab taas kujunema kunsti kollektsioneerimine pärast Nõukogude aega, kui kunst kuulus enamasti vaid “rahvale” ja eraomand kui selline oli sõimusõnaks ja teatud juhtudel isegi karistatav.
Kunstikogujate maailma ei ole lihtne sisse piiluda, sest nagu paljud hobid, on ka see enamasti suletud oma huviliste ringi, kes reisivad mööda maailma erinevates nurkades toimuvaid oksjone, külastavad teisi eragaleriisid ja koduseid kogusid. Väljundi avalikkuse ette leiavad erakogudesse kuuluvad tööd harva ja tavaliselt vaid suurte muuseumide või galeriide näitustel või kataloogides, kus saab mõne töö kõrvalt lugeda omaniku rea pealt sõna “erakogu”, kuid see on vaid jäämäe tipp, mis välja paistab.
Kuidas rikastuvad erakogud
Erakogud pakuvad huvi mitte ainult nendes peituvate teoste kunstilise väärtuse ja võimaliku ajaloolise tähenduse pärast, omaette huvi on seotud ka kunstikogumise kui nähtusega. Reeglina koguvad ju inimesed sellist kunsti, mis neile meeldib, tekitab tugevaid emotsioone, vastab maailmavaatele ja esteetilistele tõekspidamistele. Loomulikult on olemas ka üldisemad trendid ja moesuunad, millele avaldavad mõju kunsti ja ajaloo seisukohad ja avaldatud uurimused, kunstituru mitmekesisus, galeriide ja kunstidiilerite arvukus ja võimalused, inimeste hoiakud ja maailmavaade. Seega saab kunstikogude koosseisu järgi teha teatud järeldusi ühiskonna ja kultuuri kohta laiemalt.
Huvitav on jälgida, kuidas koos Eesti majanduse arenguga rikastub ka siinsete erakogude ring ja koosseis. Lisaks Eesti kunsti klassikale, Pallase koolkonnale tekib järjest enam huvitavaid nüüdisaegse, aga ka vanema baltisaksa kunsti kollektsioone. Eriti viimased eeldavad kogujalt head ajaloo ja kunstistiilide tundmist, keskmisest laiemat silmaringi ja suurt pühendumist, sest Eestis 18. ja 19. sajandil töötanud või siin sündinud kunstnike looming ei ole laialt tuntud ja selle kohta on ilmunud ka suhteliselt vähe erialakirjandust.
Eesti kunsti erakollektsioonid
Erakogujate huvi Eesti 19. sajandi kunsti vastu on mõnes mõttes jätkuks kunstiteaduse saavutustele selles valdkonnas. Siin võib tõdeda järjekordselt seda, et kunstiturg, mille osa on ka kollektsioneerimine, toimib sünkroonselt kunstiajaloo arengute ja väärtushinnangutega. Kunstnikud, kelle looming on paremini uuritud, muutuvad ka ihaldusväärsemaks kogumisobjektiks. Huvile reageerivad tundlikult kunstioksjonid ja galeriid, kes hakkavad keskenduma enam just huviorbiidil olevatele kunstivaldkondadele, otsides neid vanadest erakogudest välja ja tuues kunstiturule. Nõudlus, pakkumine ja hinna dünaamika käivad käsikäes.
Võimalus heita pilk osale vanema Eesti kunsti kogumisele pühendunud inimeste kollektsioonidest avaneb Mikkeli muuseumis, kus alates 13. veebruarist on avatud näitus “Tee Revalisse”, mis näitab vanemat Eesti kunsti erakogudest ja St. Lucase galerii kollektsioonist. Õigupoolest, näitus ongi koostatud just nendest teostest, mis jõudsid Tallinna kogudesse St. Lucase galerii vahendusel, kes otsis need välja erinevatest kogudest ja ostis kunstioksjonitelt Euroopas, Venemaal ja Ameerikas ning tõi piltlikult öeldes kodumaale tagasi.
Näituse pealkiri on laenatud ühe Oskar Hoffmanni maali pealkirjast ning väljendab näituse koostajate mõtet Eestimaaga seotud kunstnike loomingu naasmisest siia – maale, kus need kunstnikud sündisid, töötasid või millega olid perekondlike sidemete kaudu seotud.
Mikkeli muuseum on erakogudele pühendatud
Näituse “Tee Revalisse” korraldamine just Mikkeli muuseumis pole juhuslik, on ju see endises Kadrioru lossi köögimajas asuv muuseum koduks Johannes Mikkeli kollektsioonile, mille ta Eesti Kunstimuuseumile kinkis. Johannes Mikkeli sügavat armastust kunsti vastu ja pühendumist selle hoolikasse kogumisse jagavad tänapäeva Eestis mitmed inimesed, kellest osa on oma tööd näitusele laenanud.
Siinmail pole laiem avalikkus võib-olla veel kuigi harjunud kunstikollektsioneerimise kui nähtusega, see võib paljudele tunduda elitaarne ja eksklusiivne harrastus, mistõttu Mikkeli muuseum kui erakogule pühendatud muuseum püüab kaasata oma näitusetegevusse erinevaid kohalikke kogujaid, et nende kollektsioone tutvustada, tuues laiema kunstipubliku ja ka spetsialistide ette hulga huvipakkuvaid taieseid, mis rikastavad meie kunstimaailma ja teadmisi kunstnike loomingust.
* * *
Pildid koduseintelt
Mikkeli muuseum näitab 19. sajandi pilte, mis igapäevaselt ripuvad kollektsionääride koduseintel.
Näitusel “Tee Revalisse” saab näha paljude tuntud Eesti 19. sajandi kunstnike loomingut, esindatud on Georg von Bochmann, Eugen Dücker, Eduard von Gebhardt, Julie Hagen-Schwartz, Hoffmann, Johann Köler, Julius Klever jt.
Need maalid ja skulptuurid tulid näitusele mitte muuseumi hoidlate steriilsetest ruumidest, vaid konkreetsete inimeste elukeskkonnast. Neid vaadates võib kujutada ette, milliseid tundeid, mõtteid ja meeleolusid tekitaks üks või teine teos meile siis, kui me seda igapäevaselt oma kodukeskkonnas vaataksime. Milline roll on kunstil kui meie igapäevaelu saatjal, kas see mõjutab meie hoiakuid ja kuidas.
Põnev on siseneda teiste inimeste esteetiliste valikute ja huvide maailma ning näitus “Tee Revalisse” pakub seda lisaks sellele, et väljas on lihtsalt väga heal tasemel ja seni laiemale kunstihuvilistele ringile tundmatud tööd.