Sa seisad keset Kristiaaniat, Kopenhaageni hipi-linnaosa. Tõsi, sa pole jõudnud veel päris keskossa, oled Kristiaania looduslikult kõige metsikumas osas, tee lähedal, mille üks haru viib Ooperiteatri juurde ja teine kanalipraami peatuspunkti (ilmselt Princessengade). Tee peal vedelevad inimese ekskremendid. Mööda sõidab põrguingli taoline mootorrattur, hipilinna alaline elanik. Tekib tahtmatult mõte, et just temasugune need junnid siia poetaski.
Rääkida pole temasugusega aga millestki. Junnide poetamisest? Ta ajab kõik tagasi. Kõnelda sellest, kuidas kahes väikeses Põhja-Euroopa riigis eluke veereb, tuua esile mõlema poole head ja vead. Ka see ei kõlba. Parem minna tagasi kesklinna poole, Meremuuseumi eest mööda ja jõuda Knippelsbro sillale, kus seisnud ja omi toiminguid sooritanud Kopenhaageni geenius S¸ren Kierkegaard (1813-1855).
EMB-KUMB
Knippelsbro sild on kaarjas (tollal ka suurte sillakaartega), temani pääsemiseks ei pea pooleliolevatest ehitustest üle hüppama nagu praegu Liteinõi sillal Piiteris. Suur taani filosoof seisis siin varasügisel 1840 ja jälgis binoklist oma väljavalitu Regine Olseni (hilisem proua Schlegel; 1823-1904) akent. Kaasajal nimetataks seda teguviisi piilumiseks.
Regine elas kanali teisel poolel, mida juba siis nimetati tasapisi Christianiaks ja kuna S¸reni elukoht oli Kongens Nytorv, pidi ta Regine piilumiseks oma kodule selja pöörama. Minema kõigepealt kodust välja. Kierkegaard joonistas hiljem sellest toimingust pildi ja saatis selle kallimale Regine’le.
Knippelsbro on selle poolest huvitav koht, et temast lugedes on ühepalju maad niihästi Väikese Merineitsi kui ka Kristiaania esimeste nõgesepõõsasteni. Nii et turistil tekib tõeline dilemma: kuhupoole ma nüüd siis minema hakkan? Ja tekibki küsimus “emb-kumb”, iidselt kierkegaardlik probleem. Aastal 1840 ei olnud Taanimaa pealinnas muidugi veel mingit Väikest Merineitsit. Kuid edasi noore filosoofi visandliku kirja juurde.
KNIPPELSBRO
Need linnamaastikud olid aastal 1840 selgemad ja ka intrigeerivamad. Võimatu oli ära eksida niihästi Börsi kui linnapanga maja juures. Kaasaegne Kopenhaagen lõhnab kõige enam tänavanurkadele asetatud puu- ja juurviljade järgi, mida kaupmehed vargaid kartmata kõikjal eksponeerivad. Kopenhaagenil on nüüdsel ajal veel üks lõhn, see on idamaiste kaupmeeste kebabi aroom. Ent muidugi olid aastal 1840 hoopis teised lõhnad ja helid.
Oma kirjas Regine’le joonistas Kierkegaard ennast Napoleoni moodi mehena. Jah, ta oli juba siis tuntud ja eelkõige publitsistina. Kui tihti jalutas ta neil päevil uulitsail, kaasas alaline saatja, vihmavari! Ja tema nägemine oli halb. Kui Kierkegaard satuks kaasaegsesse Kopenhaagenisse, siis müüksid idamaised kaupmehed talle hõlpsalt kebabi asemel hamburgerit. Isegi laiaksvenitatud suitsulesta ja hamburgeri vahel vahet tehes mõtleks ta oma ainulaadset mõtet enten-eller (“emb-kumb”).
Niisiis kirjutas noor filosoof armastatule Knippelsbro sillalt järgmist:
Igavikus sinuga
“Minu Regine! Siin Knippelsbro. See inimene binokliga olen mina. Sa ju tead, et inimesed näevad maastikel ikka pisut imelikud välja: sellepärast pean ma sind rahustama, et ma ei paista pooltki nii kole ja on midagi päris ideaalset kunstnikutajus, isegi karikatuuril. Su vend ajas mind eile segadusse, rääkides kogu aja minu kingsepast, minu õunamüüjast, minu kutsarist jne. Sellega ta justkui süüdistas mind, et kasutan alatasa esimese isiku kohta käivaid asesõnu. Kuid ainult Sina tead, et ma armastan kasutada just teist isikut, see on asi, mida ei tea Su kõige ustavama sõbra kohta eikeegi teine; ja kuidas võiksidki teised teada, et olen ainult Sinu – igavesti Sinu.”
Aasta hiljem sai Regine ootamatult tagasi kihlasõrmuse koos jumalagajätukirjaga: “Andesta mehele, kes küll nii mõndagi suutis, kuid ei suutnud üht tütarlast õnnelikuks teha.”
Kierkegaardi joonistatud pildil vaatab “inimene suure binokliga” pigem Dok¸eni poolset kallast, kust praegu kanalilaevad lähevad ja kuhu on turistide peibutamiseks suurte tähtedega kirjutatud: HOP ON, HOP OFF! Cruise along Copenhagen’s canals through Nyhavn, Christianshavns’s Canal, past Amalienborg Palace and the Little Mermaid!
Kui oletada, et Kierkegaard pole oma kirja nii joonistanud, nagu tavaliselt joonistatakse maakaarte, lõuna ikka allpool, siis läheks asi küll paika. Ega Kierkegaard polnudki mingi eriline maakaartide joonistaja.
Tekib küsimus, miks vaatab mees üle silla teise kalda poole, kui Regine perekond elas hoopis majas De seks s¸stre (“Kuus õde”)? See asus hoopis teisel kaldal, pangamaja juures. Heinrich Holmi gravüür, mis valminud 1830. ja 1850. aastate vahel, kujutab vallikraavi Slottsholmi juures, mis ka tänapäevases Kopenhaagenis uhkusega laiutab. Need kolm olid järjestikku: vallikraav, B¸rsen ja Nationalbanken. Viimases käis tööl Regine isa. Ent miks kujutas Kierkegaard tagurpidi iseennast Knippelsbro sillal? Või oli tal kaart tagurpidi?
TAGURPIDI ANTS
Reginat sillalt binoklist jälgiv Kierkegaard pidi ilmtingimata vaatama börsimaja ja vallikraavi poole, mitte vastassuunas. Kas Kierkegaard on iseennast paberile tagurpidi joonistanud? Või siis nägigi ta tagurpidi? On olemas küll topeltnägemine ehk diploopia, aga tagurpidi nägemist ei ole. Esitage see küsimus tagurpidi nägemise kohta silmaarstile ja ta soovitab teil pöörduda psühhiaatri poole.
Kierkegaardi äraspidisusele oleks kohe välja pakkuda mitu seletust. Neist esimene: Kierkegaard joonistaski pilte ja kaarte alati meelega tagurpidi.
Kui filosoof Knippelsbrol linnasüdame poole vaatas, siis võis ta (eriti “kaugnägemisaparaadiga”!) Regine maja just näha. Kui ta sellele selga ei pööranud, nagu ta pildil.
RAHATURG
Oma kirja pildil seisab filosoof Knippelsbro sillal ja vaatab läbi binokli sinna, kus Reginet asuda ei saa (või kui asus, siis ei elanud). Oma teostes esitab Kierkegaard end väga mitmes valguses, demonstreerib n-ö mitme külje pealt.
Tagurpidi-sild on üks tema müstifikatsioone. Täheldas ju Kierkegaardi uurija Boriss Bõhhovski kirjandusliku jultumusega: “”Autorite autorina” näitas ta ennast nagu pöörates, erinevatest külgedest, erinevates rollides, kehastades ning modelleerides meeleolude, elamuste mitmesuguseid tahke ja aspekte. Vähe sellest – varjunimedega rahuldumata ehitas Kierkegaard mõnikord oma teoseid üles box into box (laegas laekas) põhimõttel, mitmekihilistena. Nii on “Emmakumma” autorina nimetatud Victor Eremitat, kes publitseerib assessor Wilhelmi “A” ja “B” pabereid. Selliseid kirjanduslikke konstruktsioone on üpris tabavalt nimetatud “nukuteatriks”. Kulisside taga aga seisab nähtamatu niiditõmbaja, üksik – S¸ren Kierkegaard.”
Oleks aeg veel kord vaadata Kierkegaardi ja Regine suhted. Muidugi ei tee siin psühhoanalüüsiga midagi ära. Regine isa oli õuekassa osakonnajuhataja, töötas Kopenhaageni Börsil. Kes Kopenhaageni Börsi asutas? Vilde külmund kasukas? Kui huumorist hoiduda, siis asi ei olnud nii lihtne. Börs oli kuningas Christian IV looming 17. sajandil ja tuletati prantsuskeelsest sõnast la bourse – “rahaturg” või ka hoopis lihtsalt “rahakott”. Ajal, mil elas S¸ren Kierkegaard, käis börsil iseäranis vilgas kauplemistegevus.
Tõepoolest, nii Kierkegaard kui Regina olid rikkad inimesed. Regina isa oli kõrge koha peal, Kierkegaardile pärandas isa surres (1838) hiigelsuure summa, üle 30 000 riigitaalri väärtpaberites, mis võimaldas talle niihästi luksusliku äraelamise kui ka kõigi tema teoste mitmekülgse ja operatiivse väljaandmise.
MURETSEDA HEMORROIDID
Kierkegaardlik paradoks: niipea, kui mees oli öelnud, et ta jälgib naist kaugnägemisseadme abil, ütles naine oma jah-sõna kihluse tarvis, mida mees oli juba ammu taotlenud. Muidugi ei juhtunud see ka nii “niipea”, see juhtus 8. septembril 1840. Filosoof kahetses seda otsekohe. Ta väitis, et tal on kogu aeg liiga kiire, ta kirjutas valmis magistritöö Sokratesest ja pidas oma esimese jutluse. Tegelikkuses ei soovinud Kierkegaard naist, ta tegi otsuse tsölibaadi kasuks, kuna armastatud naine ei võinuks ta meelest talle anda surematut kuulsust. Kallimaga abiellumine võinuks ta tõsta vaid “kindrali või kammerhärra” staatusse. “Muretseda hemorroidid, saada deputaadiks?”
Ometi mängis naine septembripäeval nii kenasti klaverit, oli nii võluv. Milline normaalne mees jätaks juhuse kasutamata?
Vihjamisi on räägitud suure taani filosoofi impotentsusest. Rääkida suurmeeste vigadest on alati ohtlik, sest see võib tõestada rääkija enda väiksust. Vigadest vestavad need, kelle arvates üks või teine kirjanik on alati olnud millegi või kellegi esindaja: Kierkegaard olnud reaktsioonilise aadli esindaja, Tolstoi olnud kodanlustuva aadli esindaja jne.
Kierkegaardi põhjendusi Reginest lahkuminekuks, mis korduvad tema kahes põhiteoses, ei ole siinkohal mõtet kordama hakata. Vähem teada fakte (eesti keeles nende lugu õieti pole): Regine sai asjast aru paar päeva pärast seda, kui mees hakkas kõrvale hoidma. Reginele olnud see tohutu ?okk (vaata Anne Wiveli imeilusat filmi!).
Kopenhaageni seltskonnad väntasid Regine Olseni võrgutamisest lõputut klat?ijada. Kõneldi, et see olnud elajalikult julm. Ent S.K. reageeris sellele nukralt oma “Võrgutaja päevikus”:
“Mida orgaanilisemalt on kokku pandud keha, seda masendavam on selle allakäik. Kui rohi mädaneb, siis on see kulu. Kui mees mädaneb, siis hakkab see haisema. Mehe allakäik on kohutavam, palju kohutavam kui naise.”