“Asja sisuks” on hariduskorraldus Eestis kuni aastani 2030. Need, kes tänavu sünnivad, võivad siis olla teist aastat tudengid. Need, kes astusid nüüd esimesse klassi, oleksid aastal 2030 paremal juhul doktorandid. Kes lõpetasid möödunud kevadel gümnaasiumi, oleksid eduka karjääri korral vanemteadurid. Seda kõike juhul, kui nende suhtes kehtiks enamsoodustus.
“Uperpall” tähistab olukorda, kus näiteks enamsoodustus doktoristuudiumi kasuks ei kehti, küll aga kehtivad Fausti monoloog ja leivanuga. Iga doktor ei saa tippkeskuse juhiks ja iga teema ei läbi uurimistoetuse-konkurssi. “Tagasipööre” on ses suhtes kahetähenduslik. Ta võib seisneda enamsoodustuse taaskehtestamises doktoriõppe efektiivsuse nimel, kuid tema sisuks võib olla ka uperpalli õigekspööramine ehk jõudmine arusaamisele, millal on missuguses punktis õige rida vahetada. Käesoleval juhul seega – millal tuleb otsustada saada gümnaasiumiõpetajaks ja loobuda pürgimisest “tõusta” peaaegu-dotsendiks. Nii erialati (nt klassikaline filoloogia) kui ka distsiplinaarselt (nt matemaatiline analüüs) võivad need punktid asuda stardijoone suhtes väga erinevatel kaugustel.
Keda me vajame pärast meid?
Põllumajandusministri Helir-Valdor Seedri ettepanekul uurisin ma, kui palju on aastal 2030 Eestis tarvis kraadiharidusega asjatundjaid, täitmaks konsulendi ülesandeid. Tema loogika kohaselt seda arvu teades saaks määrata kindlaks ainekava mahu ja ainepunktide raskusastme. Labaseks minnes – kui palju analüütilist keemiat kõrvuti matemaatilise statistikaga ning mis on taimefüsioloogiast puuviljanduses obligatoorne ja mis fakultatiivne (nt kui palju peab Eestis tundma Poolast pärit õunte morfoloogiat)?
Esimese tulemusena selgus igivana tõsiasi, kui kirev võib konsulendi auditoorium olla. Teises tulemuses pole samuti midagi uut: osa konsulendi tööst ei õpetagi väikese puuviljaaia pidajale seda, mis võiks asuda esiplaanil, nimelt iseseisvust näiteks õunapuude võra kärpimisel. Kolmas tulemus oli naljakavõitu, sest ilmnes, et näiteks eestikeelne etikett Rootsis toodetud mustasõstramoosi purgil ei sisaldanud silpigi moosi enda valmistamise kohta ehk teisisõnu polnud tootjat ega maaletoojat konsulteerinud ses suhtes mitte keegi ja tõenäoliselt seda – toote valmistamise tehnoloogia kirjeldamist tarbijale – ka ei õpetata. Neljas enam väga naljakas polnud. Mitte ükski konsulendi loetletud ülesannetest tegelikult ei nõua magistriastmest kõrgemat haridust. Aastal 2030 on meil pomoloogias tarvis PhD in biol. või in agr. niivõrd, et professuurid oleksid vakantsi korral kaetud vahekorras 1 : 2. Kokku kümmekond inimest. See väga ligikaudne arv toob meid otsekohe küsimuse juurde, mis tuleb odavam – kas doktoriharidus Eestis või mustasõstramoos Rootsist või hoopis kõrgem kutseharidus Räpinas koos doktorantuuriga Madalmaades?
Püstitatud küsimus võib tunduda liiaks detailse või mitte-suuremõõtkavalisena, ent me ei pääse temast üldistatud kujul, kui hakkame uurima üksikalade maksumust tööjõu profiili (vrd aiandusbrigadir ja vanemteadur) ning õppeainete omahinna (nt inglise keel agronoomidele ja aiandustehnika hooldamine) põhjal. Inglise keel Eesti agronoomidele eeldab ühtlasi ka keskmist ladina, vene ja soome keele valdamist, järelikult sõnastikke ning praktikat, aiandustehnika lisaks viimasele õppeklasse, elektriasjandust ja mehaanikat.
Veeuputuseelne tulevik?
Ma ei kirjutaks neist asjust, kui mind ei rusuks igasuguste visioonide üliküllus võrreldes argipäevase proosaga. Proosa väidab õigusega, et aastaks 2030 on e-õpikeskkonna interaktiivsus kaugelt suurem kui täna, aga me ei tea veel, kuivõrd see on kasvatanud inimese iseseisvust, mis on igasuguse õpetamise olulisim eesmärk. Kuid kõigepealt – kes selle õpikeskkonna loob ja kes temas interaktiivsust suurendab? Minu arvates saab seda teha õpetaja kui funktsioon, ükskõik, kes seda täidab. Jah, aga seda funktsiooni saab täita mitmeti. Õpilane teab seda, mis on lollikindel, õpetaja seda, mis on raudvara. Õpilane võib öelda, et pärast mind tulgu või veeuputus, sest ta teab, et lahkub koolist, õpetaja teab, mida tähendavad sõnad “veeuputus” ja “veeuputuseelne” ajalooliselt, ainult et – kas ta tahab nende kordumist? Kui me räägime progressist ja usume, et tulevik on parem, siis vist mitte. Kuna meid aga sunnitakse progressist rääkima, siis, tundub mulle, oodatakse väga, et õpetaja unustaks sõna “veeuputus” ajaloolise semantika ära. Kes ootab? Too tänane haridusadministraator, kes nõuab koolilt kogu aeg kannapöördeid.
Ja esimene, mida ta nõuab, on, et noor inimene teaks võimalikult varem, kelleks ta tahab saada. Niiviisi nõudes jäetakse noor inimene ilma vabadusest olla heurist, sest ta peab olema valmis, n-ö lõpetatud, varem kui ta psühholoogiliselt olla võib.
Seestpoolt
Hariduskorralduse vektoritest olen ma eespool riivanud kõigest üht, nn teadusharidust ja sedagi alt üles, progümnaasiumist järeldoktorantuurini. Tegelikkus nii lineaarne ei ole, sest teaduse juurde võib tulla ka kõrvalt, kaitstes väitekirja korralist kraadistuudiumit läbimata. Kas me tahame, et aastaks 2030 oleks stuudiumiväline promotsioon võimalikult erandlik või vastupidi lepime tõsiasjaga, et korralisest kraadistuudiumist eemalejäämine näiteks leivateenistuse tõttu ei lõika ära teed iseseisva uurimistöö juurde? Ja see on vaid üks aspekte.
Lugeja on kindlasti märganud, et ma pole siin puudutanud hariduskorralduse eksistentsiaalseid satelliite, kaht asjaolu, nimelt seda, kui kaua veel on Eesti avalik-õiguslikud ülikoolid kinni kinnisvara korrastamisega ja seda, mida kujutab endast riiklik tellimus eriti nendel juhtudel, kus kõik on alles inkubatsioonifaasis. Kinnisvara korrastamine ei tähenda muud, kui et lõppeksid ära kohvrimeeleolud näiteks sel kujul, nagu nad on Eesti Maaülikoolis väga tuntavad. Kuna koolimaja kui hoone on üldiselt pikaealisem kui ühe klassivooru õpiaeg (12 aastat), siis ma pooldan korras koolimaja kui prioriteeti, aga see on ühe inimese määrata väga harva. Ja üksiku õpilase pearahast ei sõltu see üldse.
Riiklik tellimus teadusharidusele inkubatsioonifaasis peab sisaldama ka töökohapoliitikat teatava kaoprotsendiga. Kui pikk see faas on? Ligikaudu nii pikk, kui põhjalik on vastava eriala (näit. ventilatsiooniasjandus) teadlaskonna tuumiku philosphicum´i-haridus. Jõuame jälle selleni, et paljud asjad pannakse paika progümnaasiumis. Just seal on ruum tagasipöördeks – kui seda on tõesti vaja – kõige avaram. Kujutades haridusteed ette aga pika sirgena, kaldume paraku nägema seda teed ilma mahasõitude ja tagasipöördumispunktideta ning sedakaudu võibki kasvandikust saada niisugune inimeseloom, kes on oma kord juba alustatud hariduse pantvang. Ta liigub ainult ühtepidi. Ta võiks olla vaba ja nii on see ideaalis mõeldudki, ent temas nähakse peamiselt trammijänest. Miks on nõnda läinud?
Üks põhjusi seisneb nähtavasti selles, et doktoriharidust või õigemini -kraadi käsitletakse kui lõppvõistluse kvalifikatsiooninormi, mida ei saa täita teisiti kui üksnes seda lunastades. Kui lunastuse annab riik, küsib ta selle protsentidega tagasi. Tasuta kõrgema hariduse asemel oleme saanud hariduse in forward või in futures või võlakirjades. Trammijänes püüab sellest hoiduda, piletikontrolör tahab trahvida. Haridus ilma trahvita!
Arvan, et see on taskukohane küllalt vähestele.