Mu pinginaaber töö juures on juba paar hea aastat kunstnik Margus Tamm. Margus avaldab mulle muljet sellega, et ta on ühest küljest malbe ja tundlik, teisalt parasjagu nihilistlik, muretu ja loominguline. Siiani pidasin tast lugu eelkõige elukunstnikuna ja ta päris kunst huvitas vähem. (Mida vanemaks ma saan, seda enam tundub mulle elukunst huvitavam kui teater, kirjandus või kino.)
Nüüd ma vaatan, et Margus teeb oma muretul viisil haake küll Berliini, küll New Yorki.
Mis ta seal teeb, mõtlesin ja küsisin:
“Mis sa Ameerikas tegid.”
“Ah, ostsin endale neli paari kingi,” ütles Margus ja mu huvi aina tõusis.
“Mis, kurat, neli paari kingi ja selleks läksidki Ameerikassse?”
“Ei, noh, seal oli mingi kunstifestival. Selline pompöössemat sorti.”
“Mes see on see perfoomantsikunst või?”
“Nojah.”
“Aga sa tegid ju pilte?”
“Pilte teen ka.”
KUI ON KUNST, TÕMBAB POLITSEI UTTU
Nüüd oli jälle nii, et mitu nädalat ma Margust tööl ei näinud ja olin üsna häiritud, sest ma ei suutnud leida kedagi, kellega lõunast suppi sööma minna. Olin juba valmis Margusele helistama ja ütlema, et kus maailma otsas ta neid perfoomantseid ka ei tee, aeg oleks tööle tagasi tulla, aga siis ta juba tuligi.
“Käisid aga jälle perfoomantseid tegemas?”
“Jah, Chicagos. Koos Sandraga. Seal oli festival Version 04 Invisible Networks.”
Sandra Jõgevaga nad jah koos neid asju ajavad. Kunstiasju ja ma ei tea veel mis asju.
“Ja mis te seal perfoomantsil siis tegite. Kuda see välja nägi?”
“See nägi välja nii, et Sandra ja üks kohalik kunstnik Nandine kõndisid mööda Chicago tänavat ja pritsisid oma rindadest inimeste peale rinnapiima. Mõne pritsisid kohe päris piimaseks.”
“Paljastest rindadest või?”
“Ei, neil oli kleidi alla ehitaud hüdrauliline süsteem klistiiripumpade abil. Jaanus Orgussaar disainis kostüümid. Ja piim oli rasvavaba pooleks veega. Ma loodan, et inimesed said oma riided pärast ikka puhtaks.”
“Selllest mingit jama siis ei tulund?”
“Tuli.”
“Jäme jama?”
“Ei. Mingid ülikondades yuppied kutsusid politsei välja. Aga kui politsei aru sai, et me teeme kunsti, siis ei olnud probleemi. Ja yuppie’d rahunesid ka maha. Pärast puhusin ma ühega neist mõnusalt juttu. Politsei oli rohkem segaduses ühe inglase perfoomantsi juures. See kõndis ringi – kilekott peas. Viitena Guantanamo vangidele ameeriklaste Kuuba vangilaagris. Guantanamos hoitakse tüüpe kinniseotuna, ja kotid peas. Politsei oli tõsiselt murelik, kas perfoomantsikunstnik teab mis ta teeb ja ega ta ei astu auto ette või peaga vastu posti.”
HAKKA VÕI ISE KUNSTNIKUKS
Et asjadest paremini aru saada – põhiliselt huvitas mind see, mis osa on noorte kunstnike elus korralikul piltide tegemisel ja mis osa lõbusas hängimises mööda laia ilma, piim rindadest pritsimas (nagu näete, ajan vanamoodsat juttu) – et sest paremini aru saada, võtsin Sandra ja Marguse ette ja palusin neil kõik algusest peale ära rääkida. Tunnistan, et mulle tundus, et perfoomantsifestivalidel käiakse ikka rohkem mõnusalt sõpradega aega veetmas ja öösiti pidutsemas ja muuhulgas tehakse see kunst ka valmis. Ja see on kadestusväärne. Hakkaks või ise kunstnikuks. Aga vist on juba hilja. Mulle meenub, kuidas aastaid tagasi ütles Rao Heidmets, et ta teeb filme selleks, et siis saaks paar korda aastas festivalidele sõita sõpradega aega veetma. Et on hulk kamraade filmitegijaid üle maailma, kes lubavad, et küll ma järgmisel aastal jälle mingi filmi teen, siis saame Ottawas jälle kokku ja joome ja räägime elust. See kõik on ju suurepärane ja võtaks isegi osa, ainult et filmitegemine on tüütu, igav ja mõttetu ponnistamine. Perfoomantsid – see on meeldivalt kerge ja aadellik asjale lähenemine.
Räägin Sandrale pikalt oma ebausust, et ma ei julge kirjutada ilukirjandust näiteks surmast, sest kui ma kunagi kirjutasin kõhuvalust, hakkas mind hiljem piinama kõhuvalu ja nii on juhtunud rohkemgi. Et Sandral pole lapsi, kas ta ei karda, et kui ta sellist rinnapiimapritsimist teeb, võib ta kuidagi ennast ära sõnuda. Aga ma näen, et Sandrale selline rumal jutt ei meeldi ja ma jätan järele.
SINNASÕIDU TAOB KINNI RIIK
“Sandra, mitmes kord siis juba Ameerikas?”
“Neljas. Ja kolmas kord kunstifestivalil.”
“Ja kuidas sinna saab.”
“Kunstnike meililistidest saab festivaliinfot. Saada oma tööd ja?”
“Ja kutsutaksegi? Aga kui suur sinna konkurents on? Ja kas on mingit selget sotti, et üks perfoomants, mis me valime, on parem kui need kümme, mida me ei vali? Kas maksavad tutvused?”
Margus sekkub: “Konkurents on, tutvused ei maksa. Aga korraldajad on profid ja suudavad tegelikult väga hästi eristada, milline perfomance on antud ürituse raames toimiv ja milline mitte.”
“Kas nad teevad kõik välja? Annavad süüa ja?”
Margus: “Kohapeal küll. Aga sinnasõidu katab reeglina riik, kust tullakse. Sellega ongi raske. Sest enamasti saame me kutsed viimasel hetkel ja ei jõua enam Kulkast piletiraha küsida. Seetõttu jääme me festivalidel käies süngelt miinustesse. Rahaliselt.”
ANDKE PAPPI, ME OLEME ILUSAD!
“Kui te saatsite rinnapiimapritsimiseakti kirjelduse, kas te kirjutasite lahti ka, mis selle perfoomantsi kunstiline ja sotsiaalne tähendus on ja nii edasi?”
Sandra: “Jah. See on ka endale päris huvitav – tõlkida performance tekstiks”
“Mis pagan see tähendus siis on?”
Margus: “Noh, laias laastus on see girl art ja oma performance’is me sobitame klassikalist peremudelit kaasaegsesse “Sex and the City”-maailma. Noored naiskunstnikud piserdavad juhuslikke vastutulijaid rinnapiimaga ning jagavad neile visiitkaarte kirjaga “I Could Be Your Mother!” See on selline agressiivne, sihitult ülevoolav matronaa?. Me tõmbame inimesed vanemliku armastuse sfääri, me adopteerime nad käigu pealt. See on ühe-öö emaarmastus”
“Mis kunsti te eelmine kord Ameerikas tegite?”
Margus: “Tüdrukud kõndisid ringi siltidega: give us money, we are pretty. Seda performance’it me oleme teinud neli korda erinevates riikides.”
“Ja palju nii raha sai?”
Sandra: “New Yorgis paarsada dollarit. Helsingis Kiasmas vähem. Ja Tallinnas.”
“Ja mis selle kunsti mõte siis oli?”
Sandra: “Me leidsime, et see on aus kaup”
“Aga mis pulli sai?”
Margus: “Oli üks selline episood. Clevelandis elasime me viietärnihotellis, see oli etableerunud kunsti festival. Samasse hotelli pidi saabuma ka kohalik menubänd Dixie Chicks. Nad polnud millegipärast saabunud, aga fännklubi juba otsis oma iidoleid. Küllap me olime kuidagi sarnaselt riides – igatahes peeti meid – Kristin Kalamees, kes meiega koos esines ja Sandra – hotellis kinni ja paluti autogramme. Lapsed. Ega me ei saanud algul aru, milles asi. Signeerisime plaate ja plakateid ja kui aru saime, et ahaa, nad peavad meid mingiks bändiks, siis me ei hakanud neile pettumust valmistama ja signeerisime kõik pakutud plaadid ja plakatid – oma autentsete signatuuridega muidugi.”
MERKANTIILSUSE VASTU JA HUVIDES
“Chicago Version ei olnud etableerunud kunsti festival.”
Margus: “Ei, seal käis kommuunilaadne elu. Cleveland oli kunagise olulise festivali luigelaul. Chicago Version ähvardab muudkui laieneda. Seekord oli kuskil 150 esinejat kust iganes, Koreast, Euroopast jne – seda koos bändidega. Seal oli tihe ööelu. Ja mentaliteeti kirjeldab hästi, et ühest küljest ollakse meinstriim-monokultuuri suhtes kriitilised ja välditakse riiklikku finantseerimist, et mitte kaotada vabadust, samas kasutatakse muretult reklaami ja müügistrateegiaid ja näiteks osalejatele jagatavates materjalides näidatakse, kus on huvitavamad klubid ja poed. Ühest küljest merkantiilsuse vastu, teisalt markantiilsust oma huvides ära kasutades.”
“Teie riinapiimaetteaste pealkirjaga “I could be your mother” ja kollektiivilt nimega Pink Punk on läinud edukalt – kui kutsutakse, kas jäätegi aastateks rinnapiima pritsima?”
Margus: “Ei tahaks. Kuigi oht on. Kui palju kutsutakse, võibolla saadame kellegi teise seda tegema. Ise tahaks teha midagi uut.”
