Teatud ühiskondade võimuhierarhias on perekond ja sugukond – eraldi kultuurides ka nimetusega klann, maffia, teip jne -, igapäevased mõisted. Võime leida sadu näiteid diktatuuridest, kui diktaatorist isa surma järel on võimupüramiidi tipp läinud tema poja, naise või tütre kätte. Olgu või Põhja-Korea, Aserbaid?an, Süüria, kui nimetada esimesena pähe kargavaid näiteid. Kahtlemata juhtub nii ka Turkmeenias. Selliseid riike jagub.
PRESIDENDI PERE
Meie teadvusse juurdus “perekonna” mõiste ilmselt naaberriigis Venemaal Boriss Jeltsini valitsemisajaga. Eriti selle aja lõpus hakati pea üksmeelselt kasutama haige ja joodikust presidendi lähiümbruskonna iseloomustamiseks mõistet “perekond”. Perekond selles tähenduses ei tähenda pelgalt poliitilist võimu, vaid poliitilise ja majandusvõimu tihedalt läbipõimunud sümbioosi.
Nii oli näiteks Gruusias Eduard ?evardnadze valitsemise ajal. Tema naine oli riigis number üks kõiges, mis puudutas sotsiaalvaldkonda, kultuuri kuni kokanduseni välja, poeg juhtis praktiliselt kogu riigi energiakompleksi ja tütar telekommunikatsiooni.
MEIL SIIN
Eestis on käibele läinud ja kogub hoogu perekond Savisaartest rääkimine. Ja mitte ilma aluseta. Ehkki! Demokraatlikud mehhanismid on meil siiski nii tugevad, et vaevalt Savisaarte perekonna laiutamine sellist ulatust nagu kasvõi Gruusias võtab.
Samas jätavad ühiskondlik teadvus, kodanikuühiskonna areng ja sovjeti mentaliteet meid ikkagi piisavasse kaugusse Lääne-Euroopa kultuurimaailmast, et selline perekonnaprobleem üldse esile kerkinud on.
Oleks meie demokraatia olnud liialt nõrk ja Savisaartel lastud teha seda, mida nad oleksid tahtnud, oleksime täna pigem SRÜ kui Euroliidu liige.
ERAARMEE JA SEITSE SOTTI
Meenutame kasvõi Savisaare paanilist soovi igal võimuastmel “eraarmeed” luua. Savisaarele ideoloogiliselt võõra Kaitseliidu vastandamiseks loodi omal ajal kuulsusetu lõpu leidnud Kodukaitse, Kaitsepoitsei vastandamiseks samuti kuulsusetu lõpu leidnud Eriteenistus. Ja mis see munitsipaalpolitsei loomine muud on kui samasse ritta kuuluv nähtus.
Perekonna teke eeldab poliitilise eliidi kitsa püramiidi tipuga võimuhierarhiat, väga populistlikku poliitikat ning selle võimusüsteemi vastuvõtjaid. Keskerakonna ja nende valijate näol on kõik eeldused Eestis selleks olemas.
Savisaar on ise juba aastaid tagasi sõnastanud oma politika põhiprintsiibi – tuleb tabada, mida enamus soovib ja vastavalt sellele valitseda. 700 krooni pealinnas igale pensionärile kohe kätte on hea näide sellisest poliitikast. Kusjuures olen isiklikult kohaud Savisaarte valijaid, kes on veendunud, et seda 700.krooni maksab juht neile isiklikult omast taskust. See ei ole nali. Hoopis see seletab, miks karjuv vastuolu perekonna varandusliku seisu, pidevate hämarate tehingute ning paatoslikes sõnavõttudes väljendatud suure mure vaeste ja rõhutute pärast ei tekita negatiivset reaktsiooni.
FEODAALI KOMBEL
Samas saabki Keskerakonna-laadne moodustis eksisteerida vaid perekonna võimuna. Savisaare kõrvale tõusnud usaldusisikud on aja jooksul vahetanud ning pea alati on tülli mindud.
Täna on perekonna juures ehk arvestatavad liitlased veel erakonna ja võibolla ka perekonna rahaasju hoidev Ain Seppik, ärimees Oliver Kruuda ja mõned tühisemad tegelased, kes võivad esimesel ebakõlal samuti üle parda lennata.
Perekond ei reeda ja kannab Savisaare unistustes võimujärjepidevust ilmselt ka pärast teda. Perekonna mõiste meie poliitikas jääb kestma täpselt nii kaua, kuniks eelmisest re?iimist kinnistunud sovjeti mõttelaadi ja arusaamade pärand domineerib euroopaliku demokraatliku mõttelaadi üle. Aeg aga töötab perekonna kahjuks.