Kaablil kui niisugusel pole midagi pensionäride vastu. Ta teab, et need on inimesed, kelle aja armutu kulg on viinud videvikumaile, kellele karmid elukatsumused on jätnud eluraasu, millest nad pensioni abiga niipalju võtta tahaksid, kui võimalik.
MILLINE ELU ON INIMVÄÄRNE?
Aga. Palun öelge mulle, miks on nii, et kui suur pension olema peaks, seda pensionärid öelda ei oska. Ent ühes näikse kõik pensionärid nagu kokku leppinud olevat – pension peaks olema alati suurem, kui ta parajasti olema juhtub.
Kui näiteks pension oleks praegu 10 000 krooni, kas siis pensionär ei nuriseks? Jumal hoidku, loomulikult mitte! Ei nuriseks ja ei vinguks, hüüaksid vanurid kui koorilaulus. Vale, ütleb siinkirjutaja. Nurin oleks ikkagi ja mitte väiksem kui see praegu on. Vajadused oleksid kasvanud, nõudmised kõrgenenud, ots otsaga ei tuleks kuidagi kokku.
Talvel tuleks sõita konte soojendama Kanaari saartele, nagu lääne pensionär teeb, vaatamisväärsused tahaks oma silmaga enne surma üle vaadata, nagu ameerika pensionäridel kombeks. Inimväärset elu tahaks elada, aga mihuke elu on inimväärne? Nõubodi nõus.
PENSIONÄRIDEST POLE NIIKUINII PÄÄSU
Muidugi paneb inimese nurisema juba vanadus ise – rist ja viletsus – mis muudkui kasvab ning aina vähendab lootust. Vanadust parandab ainult, ah, ei tahaks seda sõna siinkohal kasutada ning asendame ta meeldivamaga – inimväärne pension.
Siinkohal veel väike kordav-selgitav märkus: Kaabel kui niisugune ei kavatse sugugi vanurite kui niisuguste üle irvitada või nende seisundit kui niisugust mingil moel pilgata. Isegi on ta jõudsalt lähenemas neile kurbadele kõrgendikele valguse surmale vastu nurisema (Dylan Thomast laenates).
Jäänud on veel ületada mõned takistused sel eluks nimetataval krossijooksul.
Pealegi, Eesti ühiskonnas, kui see ikka demokraatlik edasi kavatseb olla, kasvab pensionäride tähtsus ja (poliitiline) kaal iga päevaga. Nad moodustavad üha suureneva protsendi ühiskonnast ning parteidel, kes nendega ei arvesta, pole suuremat tulevikulootust. Esimesena jagas selle ära keegi E. Savisaar. Ja vaadake vaid, kui hea ta välja näeb!
TEEL SURNUTE RIIKI?
Nüüd pole ime, kui Reformierakond juba lähemal ajal nimetatakse ümber Pensionireformierakonnaks, Res Publica Res Pensioniks, Rahvaliit Pensionär-rahvaliiduks jne. Ning vanainimesliku vaibumatu nurina saatel hakkavad pensionid kiiresti tõusma. Maailma igas sadamas võib kohata eesti pensionäre. Kes neid kinni maksab? küsivad vähe nooremad veel täna söakalt. Unustades, et homme ei lastagi neil enam midagi küsida. Kes ei lase? Pensionärid loomulikult. Eesti Pensionärkraatlikus Vabariigis.
Kaabelgi näeb oma rõõmsalt tudisevat tulevikku selle väsinud eliidi hulgas. Ning ühtlasi tunneb hirmu – vanurite riigist hullem võib olla vaid surnute riik.