Võib-olla, jah, olen siis paranoik. Kuid tundub, et jutud niinimetatud pehmetest väärtustest on seoses või lausa pöördvõrdelised üldise majandusliku seisuga. Ehk mida sitemini inimestel üldiselt läheb, seda enam sigib jutte sellest, kui vajalik on pöörata tähelepanu pehmetele väärtustele. Eriti töökohal.
Teine skaala inimese hindamiseks
Ei, ma ikka olen paranoik, sest jääb ka mulje, et nende juttude vestjad teenivad selle pealt ikka päris hästi.
Ma olen kunagi targutanud, mida need pehmed väärtused üldiselt tähendada võivad. Lühidalt üle korrates ja mu meelest – see tähendab pahatihti teise skaala loomist, millel inimesi hinnata. Umbes, et on küll igavesti kasumlik tegelane, hästi toob raha sisse, aga elukombed jätavad soovida ja muidu pole meeskonnamängija.
Või on muidu koosolekul vait, pööritab ainult silmi ja vaatab laua all häbematult sageli kella. Firma suvepäevadele jättis niikuinii tulemata. Arvustab raske raha eest ostetud kohvimasinat ja kaob hoopis õllepausile.
Seega suurepärane võimalus öelda: jah, aga ? või siis eesti kombe kohaselt: ei, aga ?
Mistahes.
Kuidas pehmet väärtust siis saavutada?
Eks püütagu need pehmed väärtused, vähemalt mõned neist, mälu järgi üles lugeda.
Koostöö väärtustamine.
Töötajate võrdne kohtlemine.
Kindlustunde loomine tuleviku suhtes.
Stabiilne töökeskkond.
Kaadri vähene voolavus.
Teadmine, et töötajat väärtustatakse.
Mõistev suhtumine lastesse ja peresuhetesse.
Loovuse ergutamine.
Kindlasti võiks seda rida jätkata, aga aitab praeguseks täiesti. Et soiutakse järjekindlalt, kuidas kõigest sellest meie kaasaegses julmas maailmas ikka veel puudu jääb, siis, jah, mis muud öelda, kui et see kõik on saavutatav, kui vaid …
Kui vaid leiutada ajamasin ja kanda pehmete väärtuste ihaleja ajastusse ja staatusesse, kus see kõik on olemas.
Kõik orjad on ühtmoodi orjad
Lähim on arvatavasti mingi puuvillaistandus 19. sajandil. Vabandust, et ilmselt ka nahavärv muutub ? Kuid võib ka kaugemale minna, antiikajastusse, kui ikka usutakse, et Suure Hüppega saab paremaks.
Aga see kõik on seal olemas, tegelikult.
Kõik orjad on ühtmoodi orjad.
Nad on ka homme orjad.
Iga tööpäev on ikka põllul ja töö sama.
Müük-ost olid üsna haruldased sündmused.
Ori on kapital, tal on hind olemas. Juba Varro soovitas oma miinus teise sajandi põllumajandusõpikus kasutada tervistkahjustavatel töödel palgalisi, sest kui ori kraavi kaevates sootõve saab ja kooleb, on see rahaline kadu.
Orjade sigimist soositi – kapitali kasv ju. Ainult totaalne idioot sundis rasedaid töötama.
Noh, ja loovus ? Ameerika neegrimuusika sündinud puuvillapõldudel. Laulmine vabastas mõtlemisvajadusest, tegi töötamise lihtsamaks. Seega meeldis isandale väga, kui orjad laule lõid ja neid veeretasid. Tööviljakus tõusis.
Ning eks räägi pehmete väärtuste kuulutajad ka, kuidas tööviljakus nende nõu kuulda võttes muudkui tõusma hakkab. Kõik on kogu aeg muudkui rahul ega kiikagi ringi, kas ehk saaks kuskil oma oskusi rohkema räpase raha vastu vahetada. Utoopia maa peal.
Ma hoiatasin, et olen paranoiliste kalduvustega.
Ma meenutan ka, et seesama Varro eristas kolme sorti tööriistu.
Nii et gaudete, instrumenta vocale! oma pehmete väärtustega.