On avalik saladus, et kõikvõimalikud pepupoiste organisatsioonid ei saa enne rahu, kui heteroaktivist Märt Sults on kunstikooli direktori kohalt lahti kangutatud. Üle päeva loeme lilla tindiga kirjutatud kaebekirju Sultsi hirmutegude kohta – üks arulagedam kui teine.
PEDED LARISTAVAD
Sultsi esimene ja kõige suurem roim oli teatavasti heteroseksuaalsete vaadete avaldamine ajakirjanduses. Kunstiülikooli rektor Ando Keskküla aga paljastati äsja kui praktiseeriv hetero. Taoline käitumine on kunstiringkondade jaoks nii tülgastav, et mehike kangutati ahvikiirusel lahti nii rektori kohalt kui Talina linnavalitsusest.
Mis teha, meie perversne kunstielu ei talu normaalseid inimesi juhtival kohal. Enesestki mõista on litsimajas krediitkaardiga maksmine vaid pelk ettekääne. Kunstiringkondades pole paari miljonilised vargused üldse mingi probleem – vaadake või neid vargusi, mis on toime pandud Tartu kunstnike majas. Miljoni eest maale on läinud, kõik teavad seda ja mitte midagi ei juhtu.
Imelikud lood kunstiülikooli varadega, näiteks ühiselamu sobing võiksid politseile huvitavad olla, aga loomulikult mingit uurimist ei toimu. Miljardimuuseum iseenesest on kõige elajalikum kuritöö meie kultuurielu vastu, aga kuna ta otseselt ei kahjusta pederastide huve, siis selle probleemiga ka ei tegeleta.
PEDEDEST NORMAALSEID EI SAA
Pedede jaoks on kunst samasugune kollektiivne agitaator ja organisaator nagu oli kommunistidele ajakirjandus. Ajakirjandus ise on juba ammu geide kontrolli alla ning kakanokude propaganda on viinud eesti rahva väljasuremise äärele. Keegi ei taha enam lapsi teha – selle asemel et esivanemate kombel sünnitada, avatakse järjest uusi suuri pedeklubisid.
Minu isiklik arusaamine on selline, et peded on väljunud kontrolli alt ja kujutavad endast ohtu eesti rahva püsimajäämisele. Põhiseaduse räägib eesti rahva ja kultuuri säilimisest, ent totaalse pederastliku ajupesu tingimustes ei ole see võimalik. Esiteks sureb rahvas välja, statistika kinnitab seda kurba tendentsi, teiseks on meie kultuur alati olnud heteroseksuaalne.
Tammsaare oli hetero, Viiralt oli hetero ja Alender oli paraku ka täiesti normaalne inimene. Sultsi ja Keskküla juhtumid kinnitavad, et tänapäeval on seksuaalbol?evikel järjest raskem loomingulistel aladel karjääri teha. Täna valivad perverdid oma ohvriteks juhitavaid kunstitöötajaid, kellel on ette heita ainult formaalseid üleastumisi.
Kuid pole kaugel aeg, kus võimuihas seksuaalvähemused hakkavad heterosid tapma, nii nagu juhtus Hollandis filmimees vann Kohhiga. Tolerants ja sallivus ei vii sihile, kui ühiskond hakkab asotsiaalseid gruppe taluma, annab neile järjest rohkem õigusi, majanduslikke vahendeid ja meediatähelepanu.
Ei saa neist sellest hoolimata normaalseid inimesi.
VÄHEMUSTE GETOSTUMINE
Vähemused kasutavad enamuse heatahtlikkust lihtsalt ära. Selle asemel et ühiskonda sulanduda, nad getostuvad, levitavad oma sektantlikku ja inimsusevastast õpetust, korrumpeeruvad ja alustavad terrorit – ühtemoodi nii Hollandi moslemid kui Eesti persetrukkarid. Õnneks on meie geid küll saanud seni ilma heteroaktivistide tapmiseta hakkama, aga meie sallivus on ka alles uus asi, kui tolerants süveneb, küll hakkab ka veri voolama.
Vähemuste pidev eelistamine annab neile karistamatuse tunde. Kui vaadata seda, mis toimub Euroopas vähemuste küsimuses, on asi selge – sakslastel on kolm natsiparteid, Belgia natsipartei keelati ära, sest ta oli juba liiga populaarne, prantslastel on le Penn, austerlastel Haider ja sallivuse potjomkiniriigis Hollandis põletavad kohalikud elanikud mo?eesid ja islamikoole.
Kui vaadata Iraagi sõjale Keskküla, Sultsi ja van Kohhi juhtumite valguses, siis on sellel vastikul sõjal ka positiivne moraalne mõju. Ütleme nii, neid kaltsupäid konkreetselt ei oleks pidanud kottima, aga printsiip on õige ja kusagilt tuleb ju alustada. Eriti oluline on see, et sõjapropaganda külvab vihkamist teistsuguste vastu, ilma Iraagi sõjata kannataksid hollandlased rahvusliku rõhumise all vaikselt edasi.
IRAAGI KOGEMUST LÄHEB VAJA
Kui telekast näidatakse iga päev seda, kuidas Iisraeli valitsus tapab ilma kohtuta araablasi ja kuidas meie peaminister juudimütsike peas nutumüürivahele lipikut topib ning seda kuidas ameeriklased vallutavad ühe turbaniriigi teise järel ja notivad neid nagu loomi, siis kujuneb inimeste peades välja selge käitumismudel – araablane on sihtmärk. Kui tänaval vastu tuleb, tead ise mida teha.
Paar aastat sõjaõhutamist on teinud tühjaks aastakümnete pikkuse kannata vähemused ära propaganda. Eurooplase ei taha multikultuuris enam kuidagi ilu näha. Tüüpiline on seegi, et mandunud eurooplaste silmad avanevad tänu ameeriklastele, loll rahvas ise ju millestki enam aru ei saa aga vanadel kauboidel on veel midagi ajusagarate vahel säilinud. Vaadake vesterneid ja spagetivesterneid, neist on rohkem õppida kui Almodovari loomingust.
Pealegi on hea, kui Eestiski on hea hulk väljaõppinud püssimehi, kellel käsi ei värise, kui on vaja kitsenikkujate pihta tulistada. Seni kuni euroliit peab liitumiskõnelusi Türgiga, ÜRO kutsub ELi üles rohkem immigrante vastu võtma ja sisserännu küsimused on keskvõimu otsustada, võib meilgi iraagi kogemusega elukutselisi vaja minna.