Et mõisat lihtlauset “Ansip on kommar”, tuleks kõigepealt läbi lapata paar asjakohast raamatut, esiteks “Kommunismi must raamat”: kuriteod, terror, repressioonid ja seejärel omajagu mahlakam “Gulaagi arhipelaag”, ehkki ülevaate saamiseks piisab esimesest köitest.
KUIDAS MIND JALGADEGA TAOTI
Ma ei ole küll päris kindel, aga ilmselt kohtusin Ansipiga esimest korda 1988. aastal Tartu kirjanike majas. See juhtus kohe pärast seda kui okupandid olid Tartu rahu meeleavalduse väikeste mustade mehikest, kollaste kilpide ja koertega laiali peksnud.
Olin lihtsameeselt kirjanike majas kadunud Aivo Lõhmusele rääkinud, kuidas mustas mundris usbeki-kirgiisi tõutunnustega tüübid mind jalgadega tagusid. Nende kirsad on mul siiani silma ees, ehkki uduselt, sest prillid läksid kaunis kiiresti katki. Üldiselt olid sõdurid laisad ja pärast seda, kui ma otsustasin, et kolmandat korda ma ennast püsti ei aja, läksid nad väärilisemat vastast otsima.
Kõik see juhus vana Pälsoni tänava ühika ees, mille keldrisse on nüüd mingi veider joogikoht ehitatud. Siis ei olnud seal mitte sittagi, ainult raudaed. Mingit meelelahutust vene ajal ei olnud, sellepärast olingi läinud demonstrante vaatama. Pikas järjekorras jalutamine tasus ennast ära, sest varsti oli kogu tänav täis kabuhirmus põgenevad inimesi, neid taga ajavaid ja jalgadega peksvaid sõdureid. Nagu nüüd teame, oli selle käsu taga Ansip.
Pilt oli kaunis maaliline, must sõdurite hord, kollane kilpiderivi, tuhmid mütsud ja kange kisendamine seal, kus mitu sõdurit mõne kättesaadud tartlase otsas trampisid. Minul läks väga hästi, sellel tänavalõigul koeri ei olnud ja üldse tegeles minuga mõni üksik soldat. Kui kommunistide käsilased läksid mujale kodanlikke natsionaliste korrale kutsuma, pikutasin ma rahulikult lumisel asfaldil ja ootasin, mis edasi saab.
Polnudki vaja kaua oodata, sõdurite järel lonkis ohvitser, aitas mind mitte ülearust jõudu tarvitades sallist sikutades püsti ja esitas mõned viisakad küsimused, põhiliselt huvitas teda, miks ma soldateid kividega loopisin. Seda head mõtet polnud mul pähe tulnud ja nii ma seletasingi, et olen rahulik elanik, tuba see ja see, selles ja selles ühikas. Ohvitser läks sellepeale oma alluvatele appi ja mina tegin sääred, lonkasin prillide ja mütsi otsimise peale aega raiskamata Kosmose kino poole. Rohkem ei tülitanud mind keegi.
VAIKUS KIRJANIKE MAJAS
Hiljem kuulsin linna peal puruks näritud tüüpidest, kongi veetud tegelastest ja muudest suurematest jamadest. Tundsin, et olen kaunis kergelt pääsenud. Kohtasin paari sõpra, kes oli ka kolakat saanud, ühel oli käsi kilbi äärega lõhki tõmmatud, aga mitte eriti sügavalt. Lõhmus muidugi ei andnud rahu ja uuris mis ja kuidas ja kes. Kust mina teadsin.
Lõhmus aga ei jäänud rahule, ta töötas sel ajal vanas Kirjanike majas ja vaba aega oli palju. Kirjanikud olid sel ajal kaunis jultunud ja nii läkski, et Lõhmus kutsus linnavõimud ja parteigenossed kirjanike majja literaatidega kohtuma ning aru andma. Üritus kukkus välja kaunikesti mage, Lõhmus või mõni teine tuntud kirjanik tegi lühikese sissejuhatuse, et nii ja nii, pärast seda tegin ma ettekande sellest, kuidas ja mis asjaoludel ma peksa sain. Suured ülemused ei öelnud selle peale midagi ja kui mälu mind ei peta, jalutasid peagi minema, mingit väitluste ega erinevate seisukohtade esitamist ja argumenteerimist ei toimunud. Lihtsalt vaikisid.
ANSIP ANNAB ENNAST VAIKUSEGA ÄRA
Nüüd kus Ansip ka pidevalt vaikib või vähemat sõna ei võta, kahtlustangi ma seda, et oleme juba vanad tuttavad. Hirm oli suur, aga kuhugi välja mind ei kutsutud, koolist välja ei visatud, uusi prille muidugi ka keegi pakkuma ei tulnud. Nii ma käisingi protesti märgiks aastaid mingite vanade, ilma ühe sangata prillidega ringi, mis olid nööriga ümber pea seotud. Võisin välja näha nagu midagi Zorro taolist tuntud telesarjast.
Kirjatundjad väidavad, et mulle käskis peksa anda Ansip, kes omakorda lähtus Arnold Rüütli ukaasist. Kui see nii on, siis võlgnen mõlemale pool tosinat jalahoopi selga, aga arvestades seda, et ma pole väljaõpetatud kõrilõikaja ja et mul on muudki tegemist kui arutult vehkida, võiksid nad mõlemad minu poolest ahju või persse minna. Huvitav, kas riik peaks mulle uued prillid ostma? Ja kui, siis milline riik? Loogiline, et kui ametnikud on samad, siis ka seesama meie kallis vabariik.
OLUKORD ON HAIGE
See kõik oli muidugi väga ammu ja vahepeal on palju muutunud. Riigikogu on koguni kommunismi kuritegelikuks kuulutanud. Aga kuidas see kõlab, et riigikogu on suurema osa ministreid, presidendi, peaministri ja hulga riigikogujaid kurjategijate hulka arvanud? Kuidas läheb selline jama kokku võimude lahususe põhimõttega? Muidugi ka vangla ja parlamendi lahususe põhimõttega? Teooria järgi peaks olema nii, et üks annab seaduse, teine viib täide ja kolmas istub kongis. Meil on aga kõik üks, kommarid ise kuulutavad ennast kurjategijateks ja karistavad ka, kui õigeks peavad. Kongis aga ei istu miskipärast keegi.
Olukord on natuke haige, täpselt nagu selle kohukese seadusega. Ise teeme seaduse, et kohukest ei tohi reklaamida, seadusele sülitades ikkagi reklaamime ja siis laseme asja uurida ja süüdlast karistada. Vähemalt reklaamid koristame ühest linnast ära, mujal las ripuvad.
Pole mingit süsteemi, ainult kole palju kisa.
*
Igal juhul on asjadest lihtsam aru saada, kui igaüks – juhul kui tal on juhtumisi vaja aru saada sellest, kuidas asjad Eesti vabariigis riigis käivad – vaatab riiki kui kuritegelikku organisatsiooni.
Riigikogu seisukohavõtt ja koosseis muudab sellise lähenemisviisi igatahes täiesti seaduslikuks.