Nimelt teatati 28. oktoobril, et valitsus peab vajalikuks moodustada komisjoni, mis hakkaks tegelema lähiajaloo tutvustamisega. Sellesse huvitavasse ekskursiooni minevikku on teate järgi kaasatud haridus- ja teadusminister, justiitsminister, kaitseminister, kultuuriminister, siseminister, välisminister ning riigisekretär. Kogu ministrite väljasõitu juhib end. Luuletaja ja praeg. Minister Paul-Eerik Rummo.
Reisist lähiajalukku on teada niipalju, et eelnimetatud kamba ülesanne on tegelda “vabaduse ausamba rajamise, Eesti riikliku iseseisvuse eest langenute mälestuse jäädvustamise ning Eesti lähiajaloo tutvustamise riikliku korraldamisega seotud kavade väljatöötamise ja tegevuste koordineerimisega.”
Lähiajalugu olevat sedavõrd keeruline asi, et seda peab koordineerima ministrite komisjon, leidis valitsuskabinet 14. oktoobril.
Jälle kord on võetud ette tükk, mis sisaldab asju stiilirubriigist “kõigest ja mitte millestki” ning “sellest ja teisest”. Ma tahaks siiralt teada, mil moel on võimalik “koordineerida” langenute mälestuste jäädvustamist või “korraldada” riiklikult Eesti lähiajaloo tutvustamist. See on paras projekt Jaan Tatika sugustele leiutajatele. Sarnaselt Tatikale peab Rummo juhitav kliiniline kogum leidma võtme, kuidas panna rahvas saama ajaloost aru just selliselt, nagu seda näevad ette härrad ministrid – sõnaga võimalikult korrektselt. Võimalikult selliselt, et eestlaste nägemusest mingit jama ei kerkiks. Võimalikult tolerantselt ja eimidagiütlevalt.
Tegelikult on oma maa ajaloo “kureerimine” sellele sülitamine.
“See on nõukogude aeg”, hüüatas Tegelikkuse KesKus´i telesaate re?issöör toimuvast kuuldes. Ja on ka. Tundub, et tahtes iga hinna eest vältida Lihula sarnaseid skandaale, ollakse valmis töötama välja mingit kuradi mudelit, mis peaks justkui sobima kõikidele Eestis elavatele inimestele.
Tuletan meelde: ajalugu on subjektiivne asi, lähiajalugu (vaadake, lähiajaloo mäletajad veel elavad) seda enam. Mil moel seda piiridesse suruda, võib – tõsi küll – õppida nii Stalinilt kui Hitlerilt, ent sel juhul jääb küsitavaks, ons tegemist enam ajalooga või poliitilise tellimustööga – tellijaks loomulikult tellimuse täideviijad. Täielik iseteenindamine. Ise teen nalja, ise naeran.
Selliste komisjonide peale aja raiskamise võiks ära lõpetada. Lihtsalt ja kohe. Sest see on udu kuubis. Härrad ministrid, keegi ei vaja teie nägemust ajaloost, katsuge asi endale isiklikult selgeks teha ning talitage tasa saega kodunurgas ilma ajalukku sekkumata.
Ajalugu ei vaja ei sekkumist ega abi. Ajaloo “riiklik selgitamine” on nagu ema panemine – tolku ei ole, aga verepilastust küll.
Ja veel: tulevad uued tolvanid ning ots on lahti tehtud – paragrahvi alla läheb siis aga juba teie nägemus ajaloost.