Teema hakkas laviinina hargnema pärast kultuuriminister Raivo Palmaru ja Riigikogu esinaise Ene Ergma avaldusi presidendi tähtsate isikute tähtsate mõtete foorumil. Palmaru nõudis ajakirjanduse seadust, Ergma arvates peaks ajakirjanikke litsenseerima hakkama. Mõlemad hullud ideed, teine jaburam kui esimene. Või kuidas poliitikuid litsenseerima hakata, mõtlemisvõimetuid satub ju Toompeale iga uue koosseisuga, ehkki rahvas valis. Kas ajakirjanikke peaks ka rahvas valima hakkama? Ja uskuge mind, Dima Klenski valitakse kindlasti, igal aastal 9.mail pronkssõduri juures käijad saavad talle hääled kokku küll.
Ajakirjandusseadusel on ka meil juba oma ajalugu. Omal ajal tahtis seda visalt Rein Veidemann, aga see naerdi välja. Nüüd siis jälle. Tundub, et teatud seltskond võimureid pole siiani aru saanud meedia olemusest. Need on samasugused äriühingud nagu kõik teisedki ettevõtted. Hea küll, veidi erilisemad, aga ikkagi äriühingud. Muidugi on probleemid olemas, aga hoopis kusagil mujal.
Esimene kõige suurem probleem on vaesus. Kõige kallim lõbu on uuriv ajakirjadus ja seda meil peaaegu et pole. Uurivat ajakirjandust ei jõua eestlased lihtsalt kinni maksta. Vaesus tingib põlveotsas ajakirjanduse. Ajakirjanikud on toimetustes ülimalt koormatud ja nende palgad on täna juba nadid. Motivatsioon langeb ja nutikamad lahkuvad ajakirjandusest tasuvamale tööle. Tüüpiline ajakirjanik istub toimetuses telefoni otsas ning jälgib BNS-i uudiseid. Kui midagi olulisemat juhtub, helistatakse paarile asjaosalisele ning uudisteagentuuri sõnumile lisandub, et see ütles üht ja teine ütles teist ning ongi lugu valmis – nn laiendatud uudis.
Teine probleem: Eesti ühiskond on ka huvide poolest tohutult polariseerunud ja igaühele midagi ei suuda ükski väljaannne anda. Eesti Televisioon on vaesuse tõttu muutunud sisuliselt Tallinna televisiooniks, kuid pürib ka selgelt tunnetatavasse ni??i. Isegi kaks kommertskanalit teevad seda. Pubekaeast väljakasvanud pohmellist pläma ajavad satesarja Buss tegelased on ju ka mõeldud mingile kontingendile. Ehk probleem ongi selles, et meie meedia on kõik ühtlaselt kolletuv. Ehk annaks asjale jumet selgelt kollaste ja selgelt kvaliteet-ni?iväljannete kujunemine.
Kolmandaks probleemiks on ajakirjanike omavaheline solidaarsus. Kummaline, et ajakirjanikud töövõtjad sukelduvad toimetustesse tööle asudes ennastunustavalt omanike vahelisse konkurentsi. Postimehe ja Eesti Päevalehe patrioodid näevad sageli kõike kurja ainult teise väljaande inimeste juures. Selle asemel, et ühiselt üleval hoida ühiskonna jaoks oluliseid teemasid, vaikitakse olulised asjad hoopis maha, sest teine ju kirjutas sellest. Poliitikud aga peavad peent plaani, kuidas ajakirjanikele ära teha.
Võibolla peaksid Palmaru ja Ergma mõtlema hoopis tõsisemalt sellele, kuidas luua ajakirjanikele riiklike toetuste süsteem nende kutsealase organistasiooni edendamiseks, soodustama vabakutselisust.
Seniks ei tahaks küll ajakirjandusest enne järgmist suve rääkida, kui jälle meie meedia usaldusväärsus ja selle ravimiseks pakutud imerohud kärarikkalt välja käiakse.