Paljud elusolendid saavad targemaks vaid juhuse tõttu, enamasti leiab see aset siis, kui nende tee ristub hea õpetaja või arvestatava koeratreeneriga. Mind pole eriti viitsinud keegi istuma ega lamama õpetada, konti otsida ning haukuda ma ka ei viitsi – välja arvatud neil puhkudel, kui toimetusse tuleb varajastel hommikutundidel, kella kahe paiku päeval, peatoimetaja Juku-Kalle, kellel on komme minu koonu ees tähendusrikkalt näppu tõsta ja siis mitte midagi öelda. See ajab küll haukuma. Ent praegu tuleb pajatada hoopis, kuidas meie toimetusse valgus euroopalik päikesekiir. Ühel päeval tulid sisse uimase olemisega Marek ning Juku-Kalle, keegi kolmepäevase ajamata habemega tüüp käevangus kahevahel. Tüübi märsist paistis hiiglasuur lipp ning mingi arusaamatu tahvel.
„Sakkov,“ ütles tundmatu, luksatas ning kraamis tahvli ja lipu alt välja kaks kasti Belgia õlut. Siis mulle muidugi meenus, et tegemist on endise Nordica lenduri Erikuga ja ma andsin talle laisalt käppa. Sakkov on meie toimetuses sage külaline, iga kord tuleb ta mõne uue ja küllaltki ogara mõttega. Kairi pani kohvi tulele, Tiina katkestas olulise telefonikõne Ukraina välispoliitikutega ning kõik jäid Sakkovit huviga vahtima. Sakkov aga oli vahepeal juba lipu – mis osutus Belgia lipuks – maja ette vardasse tõmmanud ning tahvli – mis osutus Belgia kuningriigi vapiks – seina löönud ja kleepis parasjagu EPO liimiga toimetuse aknale oma kuldset visiitkaarti, kuhu oli kirjutatud: „Honorary Consul of Belgium“.
Kairi pani paugupealt kohvimasina kinni, kuna saarlasena ta mingeid muid riike ei tunnista: „Mis möttes? Belgia ölle eest muidugi aitäh, aga mis möttes konsul?“
„Teie toimetusse,“ ütles Sakkov pidulikult, „tuleb nüüd Belgia aukonsulaat!“
Tiina katkestas uue kõne Ukraina tähtsate välispoliitikutega ja rõõmustas: „Šikk-modern! Kas see tähendab, et ma ei pea enam ise Brüsselis käima?“
Marek keerutas käes kloostriõlle purki ja arvas, et igasugune rahvaste sõprus on teretulnud, pealegi kuuleb niimoodi huvitavaid uudiseid, mida ajakirjanikud kõiksugustes väljaannetes halastamatult moonutavad.
Sakkov viipas käega ning sisse astusid Eesti suursaadikud: Lauristin räntsatas tugitooli ja ütles, et tema rohkem Brüsselis käia ei viitsi. „Mis mõttega see haige tõmblemine,“ seletas ta, „kui Sakkov ehitas Brüsseli otse teie kabiini! Ma ei hakka enam isegi Tartus käima!“ Ning ta pakkis lagedale välivoodi, päevateki ja tüki pruuni pesuseepi.
Marek aga otsustas juhust kasutada ning intervjueerida Marjut päevakajalisel teemal. Ta võttis paberi, ajas keele suust välja ning maalis pastakaga pealkirja „Kliima soojenemine“.
Järgmised kolm tundi kuulas meie seltskond ühtlase tapeedina mõmisevat Marjut, kes tutvustas kliima soojenemise uuemaid teooriaid, põnevaid kuulujutte ning põrandaaluse meedia hämmastavaid paljastusi.
„Kas, mis ja kui palju soojeneb,“ lõpetas Marju, „me veel ei tea. Aga läheb kogu aeg palavamaks igal juhul!“
„Mina,“ ütles Marek mõtlikult, „kuulsin hiljuti oma kõrvaga siinsamas toimetuse diivanil, kuidas kööginurgas taburetil istuv akadeemik Anto Raukas selgitas koerale ja Kairile, kuidas mingit kliimasoojenemist ei ole ega tule. Raukas ütles selge sõnaga, et see, mis toimub, on ülemaailmne pea soojenemine ning see on võtnud nii ohtlikud vormid, et protsessi on juba väga raske, kui mitte võimatu peatada!“
Juku-Kalle ulatas Lauristinile purgikese maksakonserviga: „USA president Trump aga astus peasoojenejate lepinguprojektist otsustavalt eemale, kuna ta on veendunud, et kui alla ei kirjuta, siis ei toimu ka pea soojenemist.“
„See on üleüldine probleem siin Euroopas, millest me hakkame veel siin Sakkovi aukonsulaadis iga päev pajatama,“ arvas Marju, „see veendumus, et kui probleemist ei räägi, siis ka pea ei soojene. Aga soojeneb küll, härrad ja prouad ja koer! Soojeneb! Enneolematu kiirusega!“ Ning proua saadik pani endale kuklale suure jääkuubiku.
Tiina katkestas tähtsa kõne Ukraina poliitikutega ning läks jääd juurde tooma. Pea soojenemise vastu tuleb võidelda vahendeid valimata.
„Õnneks on meil vähemalt suved külmaks läinud,“ ohkas Kairi ning katsus laupa.
Toimetuse kultuurikoer Saba