Poolhämaras saalis lendavad valged linnud; neid on palju, nad kiskusid end lahti pesapaikadest, nad muudavad teatriparteri saarekese kiviseks maatükikeseks, mis on avatud vihmale ja tuultele.
Jiř? Kyli?n “Rändlinnud”
Aeglaselt, jalalt jalale taarudes, tuleb saalist lavale hiiglaslik vares, kelle tiivad pole kaetud sulgedega, vaid villaga, samblaga; ta tuleb sügavustest, maa keldritest ja püüab ära lennata. Lava hakkab varese ees püstseinaks tõusma; vares hüpleb, vehib korbatanud tiibadega, kraabib küüntega lava serva. Lava on üha kõrgem ja kõrgem, sel viskleb Valge lind – tantsijanna -, jõudmata, nagu kohutavas muinasjutus, nagu täiskasvanu salajases unenäos, lennata oma parve juurde. Ja siis hüppab vares nii kõrgele, et ta küüned haaravad kindlalt lava servast; sirutades tohutuid tiibu, hakkab ta lava suruma, ta peatab selle liikumise, kogu ruum tardub sekundiks, siis aga, sambla, vanaduse, aja halastamatu raskuse all laskub lava alla.
Vares võtab kapuutsi peast ja me näeme Jiř? Kyli?ni – re?issööri, lavastajat, ballettmeistrit, kes on sündinud T?ehhimaal, õppinud Inglismaal, juhtinud Hollandis tantsuteatrit ja lavastab praegu Münchenis oma uut balletti “Rändlinnud” baieri trupi jaoks, kus õpetab meistriklassi Münchenis elav Maia Plissetskaja.
Jiř? Kyli?n tantsib Varese osa oma kuuekümne teisel eluaastal, sest see etendus on ennekõike temast endast, siis aga juba meist kõigist.
Teater teatrist
Näidendi tähtsaim tegelane on Müncheni teater ise. See enesekindel sammastega maja muutub kord pisikeseks karbiks, millega laps mängib, kastikeseks, millesse laps end peidab, kord miraa?iks mere ääres, maketiks keset lava, kord teeks paradiisi, kord kodumajaks. Finaalis varjavad näitlejad end oma armsas koduteatris, kuid see süttib, põleb maha ja kaob. Ent tulekahi levib üle saali, põlevad linnud hakkavad visklema mööda seinu ja kohe meenub Julio Cort?zari jutustus “Kõik tuled – on tuli”, kus üheaegselt põlevad maha Vana-Rooma tsirkus gladiaatoritega ja kaasaegne korter Madridis. See jutustus pajatab julmusest, mis alati käib käsikäes armastusega.
Lava kohal hõljub lumivalge lendav madu. Ta laskub alla ja muutub ekraaniks, millel Jiř? Kyli?n näitab oma filmi. See on täiesti iseseisev teos kahe kangelannaga – tüdruku ja elatanud naisega, täpsemalt, see on üks kangelanna – noores eas ja vanaduses. Tüdruk seisab kaldal ja unistab lavast, ta armub väikesesse Müncheni teatrisse, mille laine kannab liivale, aga elatanud naine, kes on säilitanud oma graatsia, kuid on juba lava jaoks kõlbmatu, kutsub tüdrukut, püüab teda tagasi pöörata, hoida ära möödapääsmatut.
Ühine esteetika
Nende lõputud teisaldumised, tagaajamised, ekslemised, mis on kord võetud õudusfilmide piirimailt, kord möödunud sajandi alguse tummkomöödiate stiilis, juhatavad meie kujutluse Bergmanile tema külmade ja ükskõiksete kangelannadega, Bu?uelile tema kinoune esteetikaga.
Kuid üldse tundus mulle kogu film ühe Bulat Okud?ava luuletuse ekraniseeringuna.
Девочка плачет: шарик улетел.
Ее утешают, а шарик летит.
Девушка плачет: жениха все нет.
Ее утешают, а шарик летит.
Женщина плачет: муж ушел к другой.
Ее утешают, а шарик летит.
Плачет старушка: мало пожила…
А шарик вернулся, а он голубой.
Plikake nutab: pall pääses käest.
Teised trööstivad, lendab ent pall.
Tütarlaps nutab: peiut ei näe.
Teised trööstivad, lendab ent pall.
Naine nutab: pettis mind mees.
Teised trööstivad, lendab ent pall.
Nutab vanake: elu kaob käest.
Pall aga laskub, taevastest.
(Juku-Kalle Raidi tõlge)
Tõsi, filmis ei tegutse mitte õhupall, vaid selline laste mänguasi: propeller õie kujul pulga otsas. Kui tüdruk jookseb, käib propeller ringi, kui tüdruk jääb seisma, katkestab see samuti jooksu. Ja see propeller heidab lapse vanaduse jalge ette: “Pall tuli tagasi, taevastest.”
Kas Kyli?n teab Okud?ava luuletusi? Täiesti tõenäoliselt. Aga võib-olla, et ei tea, kuid siis mõjutasid nad teda läbi teadmatuse barjääri, või mõjutasid nad siis nii piisavalt suurt hulka inimesi, läksid nende olemisse ja filosoofiasse, et Okud?ava “kandjatega” kohtus ta tingimata. Nagu ka Cor?zari, Bu?ueli, Bergmani “kandjatega”.
Balleti muusika, mis on kirjutatud Dirk Haubrichi ja Joshik Hi?inumi poolt, on talumatu: see meenutab suure linna kriginaid ja klobinaid – kraabitakse rauaga mööda klaasi ja loetakse kõvasti saksa keeles: ein, zwei, trei… Ja jälle algusest: ain, tsvai, trai. Aga kui sulle tundub, et kohe topid kinni kõrvad või lähed hulluks, mürtsatab taevast popurrii Straussi valssidest ning balletiartistid, kes alles väänlesid piina ja talumatuse sõlmedes, sooritasid hüppeid ja kukkumisi meeleheite ja hüsteeria hoogudes, keerlevad klassikalistes valssides, demonstreerides täiel määral tehnika pidupäevast lihvitust.
Niikaua kui me mõtleme
“Te ei soovi näha ega kuulda midagi peale selle, mida soovite näha ja kuulda! Kõige uue ja tavatu jaoks pole teil enam jõudu ja fantaasiat,” otse karjub meie peale Kyli?n, üha tugevdades ja tugevdades valsihelisid, kuni nendest hakkab pea valutama. Sellest on nii palju kirjutanud Pu?kin, kas või nõnda:
“Читатель ждет уж рифмы роза, /На, вот, возьми ее скорей.” (Kes juba loeb, see ootab riimi roosist/ Näh, siin, eks võta kiiremini see!)
Siin ühinevadki etenduses film ja ballett: tüdruk ja naine ekraanil osutuvad olevat teatris – algul loo?is, hiljem laval. Naine seisab laval ja näeb vaatajate hulgas tuttavaid nägusid. Saalis pole eriti palju rahvast – ainult need, kes teda tõeliselt mõistavad; inimest kaheksa-üheksa, ja kõik need on – tema ise. Niisiis, üksindust saab lõppude lõpuks endaga jagada, on ju meie teine, kolmas ja neljas “mina” alati valmis viimaks kaastunde ja armastuse, mõistmise ja andestuse, tähelepanu ja kannatuse dialoogiks. See tähendab, et niikaua kui me mõtleme, ei saa me hulluks minna. Mõte – see on dialoog, see on pääsemine. Arvatavasti on hullus see, kui su kaasvestlejad räägivad sinuga sulle mõistmatutes keeltes.
Ainus ajend pisaraiks on kunst
Jiř? Kyli?n pöördub kogu maailma kultuuripärandi poole kergel käel, kuna see kõik kuulub talle. Plagiaat ja vargus tekivad ainult hirmust ja kummardamisest, kui klassikutesse suhtutakse kui ülemustesse või karmidesse vanematesse. Kui aga kõik koos ühe laua taga istuvad, käib kruus ringi.
Adagio Kyli?ni balletis meenutab Itaalia fontäänide elustunud skulptuure; mitte päris elustunuid, kuid alles ärganuid, liikmeid sirutavaid – pärast kauast marmorund. Üldse, viide skulptuurile ja siis arhitektuurile – tardunud muusikasse – aitab meenutada, kinnitada mällu tema Atlantist, mis igal hetkel võib kaduda, mis on valmis kõike põletama, hävitama ja jätma enda järel vaid hunniku tuhka, kust fööniks ei tõuse.
Nii magus, nii kibe on nutta oma elu üle pärast Kyli?ni etendust – ja ometi mitte unustada, et ainus ajend pisarateks on kunst.