Ei taha purustada unelmaid, kuid ülikool ei ole tulevase rahapuu kindlalt idanema hakkav seeme. Edukas saab olla vaid siis, kui osatakse midagi tõeliselt hästi, huvitutakse valitud alast ja soovitakse seal midagi korda saata. Hunnik ebamääraseid teadmisi mitmest ainest on kindlasti halvem kui ühe valdkonna läbi ja lõhki tundmine.

<1>

KÄED KUI DEBIILSUSE TUNDEMÄRK
Kuhu kutsekooli ma peaks minema? Ma lõpetan nii halvasti, et kuskile ülikooli niikuinii sisse ei saa! Selline on tüüpiline suhtumine Eesti oskustöölisi väljakoolitavatesse asutustesse. Kutsekooli lähevad need, kes õpivad halvasti, ei oska midagi, kel pole ambitsioone jne. Ühesõnaga põhjakiht. Kõik need, kel vähegi midagi mõikab, peavad olema ülikoolis, sest siis saab rikkaks, ilusaks ja targaks. Pealegi ei pea kirjanik, jurist, ärijuht või psühholoog ealeski niimoodi rabama kui näiteks keevitaja, mehaanik, elektrik või kokk.

Need on müüdid, mida sisendatakse meile juba varasest lapsepõlvest, ja ei möödu päevagi, kus meile neid kaudsel või otsesel viisil meelde ei tuletataks.

ALLY MCBEAL ON LÄMMATANUD VÄIKSEMA VENNA
Kutsekoolide ühiskondlik staatus on häbiväärselt madal! Riik, ühiskond, televisioon jne, kõigile neile seostub sõnaga “kutsekool” väike vend, keda häbenetakse vanemate sõprade ees. Jah, ta on küll olemas, kuid teistele näidata või veel vähem kellelegi tutvustada eriti ei tahaks. Ja nii ei saa paljud üldse teada, kui tore, armas, sõbralik ja tark see nn. väike vend tegelikult on.

Nüüd, viimase kümne aasta jooksul, on ühiskond teinud oma väärtushinnangutes kardinaalse kannapöörde. See kõik on tänu meie taasiseseisvumisele. Nõukogude Liit varises kokku ning koos sellega ka töölise ja kolhoositari ühisjõu ikoon. Järsku tuli katkematu vooluna välismaist kirjandust, filme ja muid kaubaartikleid. Ning uueks kummardamisobjektiks sai Ally Mcbeal. Edukas jurist, kes võidab kõik protsessid, laulab, tantsib ning veedab töölaua taga pikki mõtisklusterohkeid tunde. Ta näeb hea välja ja töö sujub ta käes mängleva kergusega.

Senisest “raskest füüsilisest koormusest” oimetud Eesti inimesed võtsid uue pühasõna kohe rõõmuga omaks.

EUROOPA LIIT, KAS INTELLIGENTIDE KONVEIERIL TOOTMINE?
Ma ei taha oma jutuga kahtluse alla seade kõrghariduse väärtust. Lihtsalt arvan, et masstoodanguna muutub iga asja väärtus kaheldavaks. See ei ole eriti praktiline riigi elatustaseme säilitamiseks, kui iga kolme inimese kohta on üks ärijuht, üks jurist ja üks psühholoog. Siin tuleb muidugi mängu konkurents, head tegijad napsavad halvemate kliendid ära. Ent kas selleks peab siis raha ja aega nende kehvemate peale raiskama, kes lõppkokkuvõttes ikkagi õpitud erialal rakendust leida ei suuda?

Ka meie riigiisad ei näita kuidagi välja soovi oskustööd edasi arendada. Kuigi selle üle ma eriti ei imesta, sest ammu teada tõde on, et riik on ühiskonna peegel. Madal arvamus kutsekoolidest ja seal pakutavast haridusest avaldub näiteks suhtumises, et neid,

kes kätega töötada ei viitsi ja meelsamini lobisemisega tegelevad, nimetatakse intelligentideks. Füüsilise tööga leivateenijaid kutsutakse seevastu põlastavalt lihttöölisteks. Eesti astub Euroopa Liitu hüüdlausega, et riigi tulevik seisneb kõrge haridustasemega rahvas, ehk siis bakalaureuse- või magistrikraad kõigile. Sellest järeldan, et riigi arengutase sõltub ülikoolilõpetajate arvust, ning fakt, et tööhõive on alla igasuguse arvestuse, ei mängi üldistes progressinäitajates mitte mingisugust rolli.

MÕISTUS JA RAHA VERSUS HIGISED KÄED
Kutsekoolide halb maine saab alguse juba sellistes riigiasutustes, mida kutsutakse keskkoolideks. Masendav, et ka ühiskonna eruditsiooni tugisambad lasevad end mõjutada eelarvamustest!

Kuna suvi paistab juba aknast sisse, on praegustel abiturientidel aeg mõelda, mida, kuhu ja kas üldse edasi õppima minna. Keskkoolide kohustus oleks siis neid juhendada ning teha seda neutraalsel tasapinnal. Kuid selle asemel on paljude seinal teeviit, mis lausa kisab tüüpilistest väärarusaamadest kutsekoolide kohta. Lühikeses tekstis on üsna väljaloetavalt kirjutatud, et kui oled tark, tunned endas potentsiaali, tahad leida tasuvat tööd ning tegeleda loovtööga, kao ülikooli. Kui oled aga rumalavõitu ja soovid igavesti olla orjastaatuses, on sinu, näraka koht kutsekoolis. Miskipärast arvatakse, et kutsekooli uksest sisse astumine tõmbab karjäärile jämeda kriipsu peale. Palju tõenäolisem on minu meelest hoopis see, et õpid keevitajaks, tõused ametiredelil ülemkeevitajaks ning lõpuks avad oma keevitusfirma. Asi on lihtsalt selles, et ei viitsita vaeva näha oma elu tükk tüki haaval ülesehitamisega. Arvatakse, et õpitakse parem ärijuhtimist ning kooli lõpul on postkast pakkumistest täis tuubitud. Või siis tahetakse juba pärast keskkooli lõppu rajada oma firma, ükskõik milline, tähtis on vaid, et oma äri. Sest seda, et pastakas on kergem kui labidas, teab iga endast lugupidav noor.

ÜLIKOOL – TÕOTATUD MAA?
Ilmselt on rahahimu eneseteostussoovi oma karukäppade vahel puruks pigistanud. Sest vaatamata kõrghariduse liig suurele ülekaalule jääb meil ikkagi vajaka õpetajatest. Ülikoolis nähakse seega vaid lihtsa raha ja elu järjekordset võimalust. Ning eriala valikul lähtutakse müüdist: jurist – rikas, õpetaja – vaene. Vaadates CV online´is ülespandud töökuulutusi, võis näha, et kõige suurem nõudmine on ehitusprojektijuhtide, ehitajate, müügijuhtide ja klienditeenindajate järele. Samas psühholooge, filolooge, haldusjuhte või juriste eriti ei nõuta. Loomulikult võib selle peale väita – jah, Eestis on kõrghariduse ületootmine, ent välismaal on kindlasti võimalusi läbilöömiseks. Ent kui tõenäoline on see, et väikses Eestis oma ametil läbikukkununa saavutatakse edu välismaal?

Ülikool ei tähenda absoluutselt valemit kindlale edule! Väärilist tunnustust pälvime, kui oskame mingisugust eriala paremini kui teised. Ja meie eriala ei pea olema ilmtingimata akadeemilist sorti.

TÖÖD, VÕRDSUST JA MISJONÄRE
Siiski ei piisa ainult ilusatest sõnakõlksudest ja vanade teadaolevate tõdede ülekordamisest, et müüti kummutada. Nii kutse- kui ülikoolid võiksid ette võtta ülesande, mis sisaldaks endas selgitust õpitava ja õpitava rakendamise vahelistest seostest ja võimalustest tänapäeva ühiskonnas.

Kõik kutsekoolid peaksid Tallinna teeninduskooli eeskujul õppurile tulevase töökoha õppelepinguga kindlustama. Selline süsteem tooks rohkem kindlust õpilaste muidu segastesse tulevikuplaanidesse. Praegusel ajal on paljudel noortel selle ees painav hirm, kuidas tulevikus endaga hakkama saada. Kolmepoolne õppeleping likvideeriks selle hirmu ning õpilased läheksid meelsamini kutsekooli.

Arvan, et Eesti tulevik ei sõltu mitte niivõrd akadeemiliselt haritud rahvastikust, kuivõrd paindlikust majandusest ja selleks oleks vaja oma ala oskajaid. Nii väheneks tunduvalt töötuse ja spetsiaalsete oskustega töötajate puudumise probleem.

Siit tekib jällegi küsimus – kes siis on ülikooli väärilised õpilased. Ülikooli sobivust peaksid näitama ainult sisseastumistestid, mida peaks olema mõnevõrra rohkem kui praegu. Kuldmedalistidele või olümpiaadivõitjatele soodustuste jagamine tuleks ära lõpetada, sest võibolla kuldmedalita õpilane on palju andekam kui priimus, lihtsalt vajalikul hetkel kergitas õnn kogemata kaabut või oskas inimene keskkoolis liiga libedalt suhelda.

Kutsekoolide esindajad peaksid käima mööda koole, et lõpetajatele tutvustada kutsehariduse arenguperspektiive, võimalikke töökohti ning karjäärivõimalusi. Abiturientide ainsaks informatsiooniks ei peaks jääma kooliseinale riputatud ühemõtteline soovitus – kui vähegi tunned huvi oma tuleviku vastu, mine ülikooli. Oma valikud teeme enamasti lähtudes tuttavate arvamusest ja suust suhu liikuvast informatsioonist. Et vältida kõiki väärarusaamu, peaksid kutseõppeasutused kindlasti korraldama rohkem oma tegemisi tutvustavaid konverentse.