SOOME VALIS KOHALIKKE: Helsingi linnavolikogu liige (Rohelised), politoloog ja õppejõud Jukka Relander kirjutab Soome võitude eripärast ja vaatab tagasi septembris Soomes toimunud kohalikele valimistele.
Kõikides sõdades, millest Soome on osa võtnud, on alati tuldud kahe esimese sekka. Võitjate poolel olime viimati Rootsi ja Taani vahelises sõjas aastal 1658, pärast seda aga oleme jäänud alati nn hõbedale. Nagu ka viimases, Nõukogude Liidu vastu peetud sõjas.
Hõbe ei ole häbi
Ärge siis imestage, miks soome keeles on kasutusel selline väljend nagu „rünnakutõrje võit“. Ehk siis, kui sa ise ei ründa, vaid rünnatakse sind, aga mitte eriti õnnestunult, nii et lõppkokkuvõttes sa võidad lahingu, küll aga mitte kogu sõja. Seda väljendit kasutatakse nii spordis kui ka poliitikas. „Hõbe ei ole häbi“ – nagu meie jäähokimängijatel on kombeks öelda. Liigagi tihti.
Selle aasta septembris toimunud Soome kohalike omavalitsuste valimised olid kogu meie ajaloo kas siis kõige igavamad või kõige paremad valimised. Oleneb, millisest vaatenurgast hinnata.
Igavad olid nad selle poolest, et valimisdebatte ja arutelusid kui selliseid sisuliselt ei toimunud. Parimad selle poolest, et võitsid kõik – või said vähemalt rünnakutõrje võidu. See mainitud võit on soomlaste jaoks tihti ehk kõige magusamgi. Soomlased on võimelised paljuks, kuid miskipärast on täieliku edu (võidu) saavutamine see kõige raskem asi. Rünnakutõrje võit aga võimaldab kogeda samaaegselt nii õnnestumiselamust kui ka kaotust.
Kõik ütlevad, et on võitjad
Vaatame kõigepealt valimistulemusi. 2011. aasta parlamendivalimistel end suurparteiks läbi murdnud Põlissoomlaste partei oli suureks ohuks meie poliitilisele tasakaalule üle kogu maa. Selle aasta valimiste suur küsimus oli, kas Põlissoomlased suudavad korrata eelmise aasta imet ja suruvad end ka maakondades suurparteide sekka.
Ei suutnud. Võrreldes eelmiste kohalike valimistega said nad küll kaks korda enam hääli, kuid eelmistel valimistel oli nende toetus vaid 5%. Võrreldes parlamendivalimistega kukkus populistide partei toetus poole võrra. Valimistulemust tõlgendati Põlissoomlaste ridades kui rünnakutõrje võitu. Kokoomuse partei kaotas 1,6% toetusest, aga võitis valimised, saades kokku 21,9% häältest. SDP tuli teiseks, kaotades 1,7% toetusest ja saades 19,6% häältest. Mõlemad parteid nimetasid seda tulemust rünnakutõrje võiduks.
Kõige rõõmsamaid nägusid võis valimisõhtul maakondades näha aga Keskusta partei peakorteris. Keskusta kukkus 2011. aasta parlamendivalimistel juhtiva partei (peaministri partei) kohalt suisa neljandaks. Just Keskusta kaotas Põlissoomlastele rohkem kohti kui keegi teine. Partei uus juht Juha Sipilä koondas partei-sisesed jõud ja kohalikel valimistel naasis Keskusta nn suure kolmiku sekka, saades 18,7% valijate toetusest. Rünnakutõrje võit tuli ära.
Ka Rohelised said oma rünnakutõrje võidu. 2011. aasta valimistel kaotasid Rohelised kolmandiku oma parlamendikohtadest. Maakondade valimistel said Rohelised 8,5% häältest, just Vasakpoolsete Liidu ette (8%). Helsingis aga said Rohelised suisa teise tulemuse, edestades sotse.
Rünnakutõrje võit tuli ka siin. Nii saidki 2012. aasta valimistel kõik parteid end võitjateks kuulutada, mitmel puhul isegi täiesti usutavate järelduste põhjal. Kõige hapumad ja kibestunumad ilmed olid Helsingi sotsidel ja nendel Põlissoomlastel, kes tõemeeli lootsid 2011. aasta Suure Läbilöögi kordumist.
Põlissoomlaste vaikimine
Osalusprotsent nendel valimistel jäi aga alla 60 – sel lihtsal põhjusel, et valimistel ei olnud justkui õieti mingit peamist teemat ega juhtmõtteid.
Maakondlikud valimised on kohalikule meediale alati parajalt keerulised, sest valimiste eesmärgid ja nendega seotud küsimused on kohaliku tähtsusega, aga telestuudiotes peetavad debatid peavad kandma üleriigilist sõnumit, mis tekitab lahknevuse valimiste eel peetavate kõnede ja tegelikkuse vahel.
Kohalikel valimistel on tavaliselt reipad valitsuse-opositsiooni vastuseisud. Seekord neid ei olnud, osalt selle pärast, et nii parempoolsed kui ka vasakpoolsed on nüüd valitsuses koos. Osalt aga ka seetõttu, et samade häälte pärast võidelnud Põlissoomlased ja Keskpartei on praegu mõlemad opositsioonis. Enamikule valijatest oli selge, et Kreeka majandus ja oma maakonna asjad on teineteisest üsna kaugel.
Üldse on Põlissoomlased poliitikas räusates käitunud kui halvas mõttes tüüpilised vodkaturistid Tallinnas, samuti on neil mitmeid kohtuasju rassistlike väljaütlemiste eest. On täiesti võimalik, et Põlissoomlaste juhi Timo Soini ettekirjutus oma parteikaaslastele nendel valimistel oli: tehke võimalikult vähe väljaütlemisi. Algul võis selline strateegia isegi toimida, aga kui teised parteid oma aktiivse kampaaniaga välja tulid, taandusid Põlissoomlased oma vaikimisega tasahilju neljandaks.
Soome kaldub vasakule
Suuremates linnades võimaldab kohalike valimiste tulemus nn sini-punase (vasak- ja parempoolsed koos) telje taastekke või selle jätkamise. Valitsuskoalitsioonis koos olemine mõjutab loomulikult ka kohaliku taseme poliitikat, eriti nendes maakondades, kus Kokoomus ja SDP võtsid kahe peale enamuse juhtivatest kohtadest – näiteks Vantaas ja praktiliselt ka Tamperes. Espoos ja Helsingis on aga Kokoomuse järel teisel juhtpositsioonil hoopis Rohelised, mis tähendab, et siin tuleb valitsusel-opositsioonil koostööd teha.
Parteide vahelised erisused ja maailmavaateliselt vastanduvad teemad olid aga kohalikel valimistel suhtelised vähetähtsad. Palju rohkem toimus parteide enese sees. Valitud volikogude liikmete keskmine vanus on tunduvalt noorem, üldine peavool tundus nihkuvat kergelt vasakule – ehk siis keskmine uus kohaliku volikogu liige on endise koosseisuga võrreldes veidi noorem ja veidi vasakpoolsem, sõltumata sellest, mis parteisse ta kuulub.
Ja üldse oli nende valimiste tähtsaim parteidevaheline erimeelsus see, mis puudutab riigipoolsete teenuste pakkumist ja korraldust. Kõik parteid põhimõtteliselt aktsepteerivad, et tervishoid ja haridus on põhiteenused, mida inimestel on õigus saada kas tasuta või väga soodsalt. Parempoolsed parteid on seisukohal, et neid teenuseid peaks riik (omavalitsused) sisse ostma vastava ala ettevõtjatelt. Vasakpoolsed jälle leiavad, et näiteks arstid ja õpetajad on juba riigi palgal ning see on välja töötatud süsteem, millest tasub kinni pidada.
Ei mingeid tuntavaid muutusi
Ausalt öeldes, väljastpoolt vaadatuna ei ole need just fundamentaalsed erinevused. Ja tegelikult ei olnud ka enne valimisi sellel teemal mingeid põhimõttelisi vaidlusi ega kandidaatide vahelisi debatte. Välja arvatud mõnes konkreetses kohas väga konkreetsete juhtumite osas, kus asjad läksid vahel suisa isiklikuks.
Seega ei toonud 2012. aasta kohalikud omavalitsuse valimised Soomes kaasa õieti mingeid tuntavaid muutusi. Suuremad vaidlused ja ragistamised seisavad alles ees, kui valitsuse kohalike omavalitsuste plaanitud reform peaks teoks saama ja maakonnad liidetakse nii, et 300 omavalitsuse asemel jääb alles 100.
Majanduslangus võtab osaliselt kohalikust poliitikast võhma välja. Keegi ei saa lubada valijatele uusi koole, tervisekeskusi, raamatukogusid vms. Sest raha on igal aastal muudkui vähem kui eelmisel. Põhiliseks maakondade vaheliseks võitluseks Soomes kujunebki lähiajal küsimus, kes peab kõige rohkem kannatama ja kärpima.
