Ei ole mingit kahtlust, et maailma sõjanduses pole teist nii tuntud Eestiga seotud meest, nagu oli seda kindralfeldmarssal vürst Barclay de Tolly. Jüri Kotšinev tutvustab de Tolly elu ja tegevust.
Michael Andreas Barclay de Tolly sõjalise karjääri tipuks oli koalitsioonivägede juhatamine Pariisi vallutamisel 1814. aasta märtsis. Selle eduka operatsiooni eest omistati 53-aastasele jalaväekindralile Barclay de Tollyle kindralfeldmarssali auaste. Elada oli tal jäänud veel neli aastat…
Päritolu
Tulevane kindralfeldmarssal sündis 26. detsembril 1761. aastal Pamūšise mõisas Kuramaal. Barclay de Tolly isapoolne suguvõsa pärines Šotimaalt. XVII sajandil asusid nad Riiga. Michael Andrease isa Weinhold Gotthard teenis Vene keisririigi sõjaväes välja porutšiku (leitnandi) auastme. Abielust Margaretha Elisabeth von Smitteniga sündis tulevane kindralfeldmarssal Michael Andreas Barclay de Tolly. Esialgse hariduse sai ta kodustes oludes Peterburis oma sugulase brigaadikindral von Wermeleni juures elades.
Teenistuskäik
1767. aastal pandi Michael kirja Novotroitski kürassiirirügementi jefreit-kaprali auastmes. Poiss oli siis vaid 6-aastane. Rügemendi komandöriks oli tollal Michael Andrease onu. 1776. aastal ülendati 15-aastane Michael Andreas, kes teenis Pihkva karabinjeerirügemendis, vahtmeistriks, 1778. aastal kornetiks ehk siis ratsaväelipnikuks. 1783. aastal sai de Tollyst alamporutšik ehk nooremleitnant ning kolme aasta pärast (1786) porutšik ehk leitnant. 1788. aastal asus ta teenistusse Anhalt-Bernburg-Schaumurgi printsi Victor Amadeuse adjutandina. Kuuendas Vene-Türgi sõjas (1787–1791) Otšakovi kindluse vallutamisel 6.12.1788 üles näidatud vapruse eest omistati de Tollyle Püha Vladimiri ordeni 4. järk ning teise järgu majori auaste. Heast küljest näitas ta ennast Vene-Rootsi sõjas (1788–1790) ning Poola sõjakäigul (1792–1794). Selle sõjakäigu eest autasustati teda Püha Georgi ordeni 4. järguga ning ülendati alampolkovnikuks. 1794. aasta detsembris sai de Tollyst Eestimaa jäägrikorpuse esimese pataljoni komandör. 1797. aasta maikuus määrati ta 4. jäägrirügemendi komandöriks. 1798. aastal omistati talle polkovniku auaste. Tema juhtimise all oli 4. jäägrirügemendist saanud üks paremaid rügemente kogu keiserlikus armees. 1799. aasta märtsis sai de Tollyst kindralmajor.
1806–1807 Napoleoni-vastase kampaania ajal paistis Barclay de Tolly silma armee arjergardi (järelväge) juhtides. Ta võitles vapralt Pultuski all 1806. aasta detsembris ning sai selle eest Püha Georgi ordeni 3. järgu. Preußisch-Eylau lahingus (7.–8.2.1807) sai de Tolly haavata paremasse kätte, lahinguväljalt kanti ta välja meelemärkuseta. 1807. aasta aprillis omistati de Tollyle kindralleitnandi auaste ning määrati 6. diviisi komandöriks.
Järgnes sõdimine Vene-Rootsi sõjas 1808–1809. Kvarkeni väina ületamise ning Umeå linna hõivamise eest omistati de Tollyle jalaväekindrali auaste. Vene armees olid täiskindrali auastmed jagatud väeliikide kaupa – jalaväe-, ratsaväe- ja kahurväekindral. Barclayst sai niisiis jalaväe täiskindral. 1809. aasta maikuust oli de Tolly Soomes sõdiva Vene armee juhataja ning Rootsi kuningriigilt vallutatud Soome kindralkuberner.
Vene keisririigi sõjaminister
1810. kuni 1812. aastani oli Barclay de Tolly Vene keisririigi sõjaminister. 1810. aasta jaanuarikuust oli de Tolly ka senaator ning Riiginõukogu liige. 1810. aasta märtsis esitas Barclay keiser Aleksander I-le märgukirja „Vene keisririigi läänepiiri kaitsmisest“, kus oli tema koostatud plaan, kuidas tegutseda lähituleviks Napoleoni võimaliku sissetungi korral. See plaan pälvis keisri heakskiidu ning vastavalt sellele algasid ettevalmistustööd võimalikuks sõjategevuseks keisririigi piirkondades (Baltimaad, Valgevene ja Ukraina). Algasid ehitustööd tagalabaaside tarvis, tõhustati armeekorpusi ja diviise, korrastati staapide tegevust ning reformiti väejuhatust. Samas tõhustati ning arendati luuretegevust ja luureteenistust. Barclay pani armee ettevalmistamisel erilist rõhku täpsuslaskmisele ning raskendatud läbitavusega maastikel manööverdamisele.
1812. aasta märtsis määrati de Tolly 1. Läänearmee juhatajaks. Sõjaministri kohused jäid samuti tema kanda. Ta juhtis edukalt 1. Läänearmee Polotskini, kus keiser Aleksander I lahkus 6. juulil vägede juurest Moskvasse. Keiser ei nimetanud Barclay de Tollyt ametlikult kõigi Vene armeede ülemjuhatajaks, kuid faktiliselt oli just Barclay see, kes juhtis kogu sõjategevust ning vastutas kõige eest. Olukord oli siis väga raske: Napoleoni suure armee edu ja ülekaal olid selgelt tajutavad, kuid Barclay suutis raskeid taandumislahinguid andes viia venelaste 1. Läänearmee Smolenski alla, kus ühineti Pjotr Bagrationi juhitud 2. Läänearmeega. Napoleoni plaan hävitada ükshaaval 1. ja 2. Läänearmee oli luhtunud. Barclay plaan meelitada Napoleon Vene impeeriumi sisemaale, kurnates Suurt Armeed pidevate lahingutega, oli ainuõige plaan, kuid seda plaani ei mõistnud lõpuni ega võtnud omaks ei tollane Venemaa ühiskond ega ka sõjavägi, keda pidev taganemine hakkas demoraliseerima. Hakkasid kõlama isegi süüdistused Barclay reetlikkuse kohta. Keiser Aleksander I pidas sellises olukorras tarvilikuks määrata Vene vägede ülemjuhatajaks ühe tuntuma põlisvene aristokraatia esindaja, jalaväekindral Mihhail Illarionovitš Kutuzovi, kelle patriotismis ei kahelnud keegi. Barclay jäeti juhtima 1. Läänearmeed.
Kuulsas Borodino väljadel peetud pealahingus 7. septembril 1812 juhtis Barclay de Tolly Vene vägede paremat tiiba. Aleksander I oli Kutuzovile enne tema määramist ülemjuhatajaks nelja silma all öelnud, et tagandas de Tolly sõjaministri kohalt. Kutuzov, Bagration (2. Läänearmee juhataja) ja de Tolly olid tollal kõik sama sõjaväelise auastmega ja juhul, kui de Tolly poleks allunud Kutuzovile, pidanuks viimane teatama, et keiser tagandas de Tolly sõjaministri kohalt. Kuna aga de Tolly allus keisri tahtele ega protestinud Kutuzovi ülemjuhataja staatuse vastu, ei saanudki ta Borodino lahingu ajal teada, et ei ole enam sõjaminister. Bagration, kes juhatas Vene vägede vasakut tiiba, sai raskesti haavata, Barclay juhatas aga talle usaldatud paremat tiiba hiilgavalt. Sellel päeval ilmutas ta oma parimaid väejuhi omadusi ning juhatas talle usaldatud parema rindetiiva vägesid talle omase külmaverelisuse, energia ja oskusega, ilmudes lahingu käigus isiklikult rindelõigu kõige tulisematesse punktidesse. Selle eest omistati talle Püha Georgi ordeni 2. järk.
Barclay soovitus Moskva maha jätta
Moskva all pärast Borodino lahingut peetud kuulsal nõupidamisel, kus otsustati, kas kaitsta linna iga hinnaga ja anda veel üks lahing, soovitas Barclay linn maha jätta, et säästa kõvasti räsida saanud armee sõja peamiseks eesmärgiks – Napoleoni Suure Armee hävitamiseks ning riigi piiridest väljakihutamiseks. Ülemjuhataja Kutuzov jagas tema seisukohta ja nii jäetigi linn Napoleonile, kes ei pidanud seal vastu sügise lõpunigi ning taandus kuulsusetult, kaotades varajaste külmade ja näljahäda tõttu enamiku oma sõjaväest.
Barclay aga säilitas oma ausa ja vapra väejuhi renomee ja palus keisrilt 1812. aasta septembris puhkust, viidates kehvenenud tervisele.
Tegevteenistusse naasis Barclay 1813. aasta veebruaris ja asus juhtima 3. armeed. 1813. aasta maikuust oli de Tolly kõigi Vene ja Preisi liitlasarmeede ülemjuhataja. Nende armeede eesotsas saavutas Barclay de Tolly võidu Kulmi all, mille eest sai Püha Georgi ordeni 1. järgu. Järgnes edukas tegutsemine Rahvaste lahingus Leipzigi linna all (16.–19.10.1813). 1813. aasta detsembris ülendati Barclay de Tolly Vene impeeriumi krahvi seisusesse. Järgnesid lahingud Brienne’i, Arcis-sur-Aube’i ja Fère-Champenois’ all. Pariisi vallutamise juhtimise eest 1814. aasta märtsis omistati teenekale väejuhile kindralfeldmarssali auaste. Pärast Pariisi rahu sõlmimist määrati de Tolly 1. Läänearmee juhatajaks. 1815. aasta mais ülendati Barclay de Tolly Vene keisririigi pärandatavasse vürstiseisusse.
Üldse teenis Barclay de Tolly kogu oma teenistuse jooksul välja kõik kõrgemad sõjalised autasud: 1807 – Püha Anna ordeni 1. järk; 1807 – Püha Vladimiri ordeni 2. järk; 1809 – Püha Aleksander Nevski orden, millele lisandusid 1813. aastal briljandid; 1811 – Püha Vladimiri ordeni 1. järk; 1813 – Püha Andrease orden. Peale selle autasustati teda kalliskividega kaunistatud kuldmõõgaga. Sellised olid Barclay de Tolly sõjalised teened. Ta suri oma kuulsuse tipul 1818. aasta 27. mail, 57. eluaastal Stilizini mõisas Köningsbergi lähedal Ida-Preisimaal ning maeti oma Liivimaa mõisas Jõgevestel.
Barclay de Tolly iseloom
Kaasaegsed on kirjeldanud meie kangelast kui pikka kasvu ja kahvatu jumega meest, kes paistis alati silma oma tasakaalukuse ja külmaverelisusega. Hingeline tasakaalustatus ei jätnud teda iialgi maha, ta ei võpatanud kunagi vaenlase püssi- ja kahuripaukudest ning käitus lahinguväljal sama rahulikult nagu oma mõisapargis jalutades. Tema vaprus ei tundnud väidetavalt piire. Endaga seisuselt võrdsetega oli ta alati viisakas, kuid ei sõbrunenud lähemalt kellagagi. Alluvatega suheldes oli lakooniline, kuid mitte karm. Ei tõstnud iialgi häält ega kasutanud riiakaid sõnu. Oli alati ülinõudlik ning jälgis, et sõdurid mõistaksid ülemuste käske lõpuni. Nende suhtes, kes aitasid kaasa tema karjäärile, oli ta alati tänulik ega unustanud neid kunagi. Barclay de Tolly tegeles pideva enesetäiendamise ja eneseharimisega. Eluviisidelt oli vähenõudlik ega hellitanud ennast liigsete mugavuste ja luksusega.
Barclay de Tolly oli 1791. aastast abielus Helene-Auguste-Eleonore von Smitteniga, kellel, nagu märkisid kaasaegsed, oli Michael Andrease üle suur mõju. Nende ainus laps – vürst Ernst Magnus August Barclay de Tolly – sündis 10. juulil 1798. aastal ning jõudis välja teenida polkovniku ja keisri tiibadjutandi auastme. 1872. aastal sai Barclay de Tolly sugulane – tema õe Christine Gertrude Anna tütre Christina Augusta Anna poeg, kindraladjutant Alexander Magnus Friedrich Weymarn – õiguse kanda nime vürst Barclay de Tolly-Weymarn.
Aleksander I ajaks oli Vene keisririigi relvajõududes baltisakslaste osa väga suur.
***
Balti rüütelkond keiser Aleksander I vägedes
Napoleoni-vastastes koalitsioonisõdades, mida 19. sajandi alguses pidasid Euroopa valitsejate – keisrite ja kuningate koalitsioonid –, mängis juhtivat osa Vene keisririik.
***
Aleksander I ajaks oli Vene keisririigi relvajõududes baltisakslaste osa väga suur. Peatumata kõigil Liivimaa ja Eestimaa rüütelkonda kuuluvate perekondade esindajatel, toon välja mõned olulisemad persoonid, kes võitlesid lahinguväljadel endale välja legendaarse maine. Seda eelkõige isikliku vapruse ja andekuse tõttu, mida nad näitasid üles 1812. aasta Isamaasõjast osa võttes. Huvitav on ka see fakt, et Eestiga seotud Venemaa tolleaegseid kuulsamaid väejuhte Barclay de Tolly kasutas oma adjutandiga kõneledes tihti salakeelena eesti keelt. Tema adjutandiks oli 1812. aastast – ajal, millal Barclay juhatas 1. Läänearmeed – baltisaksa päritolu major Woldemar von Löwenstern, kellega nad said võõrastele kõrvadele tundmatus eesti keeles juttu ajada ja keegi ei mõistnud neid. Ajaloolise tõe huvides tuleb ära märkida, et Vene vägede staabis oli tollal töökeeleks saksa keel. Prantsuse keel oli Venemaal 19. sajandi alguses õukonna ja salongikeeleks.
Said 2
Tuntumad baltisakslased Aleksander I armees lisaks Barclay de Tollyle
*Ferdinand von Tiesenhausen (1782–1805), keiser Aleksander I tiibadjutant, staabikapten. Langes Austerlitzi lahingus 1805. Tulevase kindral-feldmarssali M. I. Goleništšev-Kutuzovi tütre Jelizaveta abikaasa.
*Karl Wilhelm Toll (1777–1842). 1812. aasta sõja alguses oli komandeeritud 1. Läänearmee juurde kindralkortermeistri teenistusse. Võttis osa Vitebski, Ostrovo, Smolenski lahingutest. Pärast Kutuzovi määramist ühendatud Vene armeede juhatajaks sai Tollist nende armeede kortermeisterteenistuse juht. Toll oli üks Borodino lahinguvälja venelaste lahingupositsiooni asukoha valijaid. Borodino lahingu eest omistati talle keisri poolt püha Georgi ordeni 4. klassi rist.
*Grigori von Rosen (1782–1841). 1812. aastal brigaadikindrali auastmes paistis silma Vjazma ja Borodino lahingutes. Lahingus Krasnoje all kamandas Tormassovi vägede avangardi, mille eest sai püha Georgi ordeni 3. klassi risti. 1813. aasta aprillis sai juhtimise 1. kaardiväe jalaväediviisi üle. Osales diviisi eesotsas Lutzeni, Bautzeni, Dresdeni ja Kulmi lahingutes ja võttis osa Barclay de Tolly juhtimise all Pariisi vallutamisest 1814. aastal.
*Peter von Pahlen (1778–1864). 1812. aastal kindralmajor. Kamandas ratsaväekorpust Barclay de Tolly juhitud 1. Läänearmees; osales lahingutes Vitebski ja Smolenski all. Paistis silma vaprusega lahingus Leipzigi all ja Pariisi vallutamisel.
*Karl von Sievers (1772–1856). 1812. aastal kindralmajor. Juhatas Bagrationi alluvuses 2. Läänearmees ratsakorpust. Paistis silma lahingus Smolenski all ja Borodino generaallahingus. 1813. aastast Königsbergi komandant.
*
Peale nende, Eestiga seotud Aleksander I armee kõrgete auastmete kandjate teenis tollastes Vene vägedes üle 350 baltisaksa suguvõsa esindaja. Samuti olid Eestiga seotud Vene armee rügementide nimed: Estlandski (Eestimaa), Derptski (Tartu), Revelski (Tallinna), Pernovski (Pärnu) ja Narvski (Narva) jalaväerügemendid võitlesid vapralt nii 1. kui ka 2. Lä