Piisab põgusast pilgust viimaste kuude ajalehtedele, et veenduda: mitte vähem kui seksi ja horoskoope, on seal lugusid sellest, kuidas ametnikud jama kokku keeravad.
AMETNIKE ARV JA SOPERDAMISVÕIME KASVAB
Spekter on lai, alates üksikjuhtumeist ? la “Ametnik solvas pimedat naist” (EPL 05.08) kuni rahvusvahelise üldistuseni “Eesti mure on korrumpeerunud omavalitsused” (PM 15.07). Vahele mahuvad nii suuri gruppe puudutavad kurtmised nagu “Sotsiaalministeeriumi ametnike vead jooksutavad patsiente” (PM 23.08) kui ka lõbusad kaadrid kahest ahnest klounist meer Edgari paremal ja pahemal käel. Tagatipuks kinnitab riigikontrolör, et pea kõigis riigiasutustes on leitud otseseid seaduserikkumisi, ning resümeerib: “Ametnikud arvavad, et kui nad seadusi ei täida, ei juhtu nendega midagi” (EPL 31.08).
Niisiis riigialamate, meedia, välisasjatundjate ning isegi riigikontrolli arvamused on üsna kattuvad. Ainuvõimalik järeldus, et kui riigis on asjad sitasti, siis see on 100% ametnike askeldamise tulemus. Ja kui üldse on midagi hästi, siis tänu sellele, et ametnikel pole veel õnnestunud oma küüneviha sisse ajada. Aga küllap nad jõuavad, sest nende arv ja seega ka summaarne soperdamisvõime üha kasvab.
Ent kuulakem ka teist poolt ehk siis neidsamu riigi- ja omavalitsuspridurkasid, kes on kodaniku vastu sead, kes oma lolluses aina äparduvad või kes on hingelt ja tegudelt sulid. Ja me saame kuulda jauramist, et töö murrab konti ning palka on vaja 20% tõsta. Uurime pealinna näitel, kui sant nende elu on.
SADA LIIKI MÕTTETUID SPETSIALISTE
Ettekäändel tuua võim rahvale lähemale moodustati Tallinnas kunagi linnaosade valitsused. Tulemuseks oli, et varasemad mingil määral töötavad majavalitsused asendusid kaheksa parasiitlikku vasallriigiga oma vürstikeste ja õukonnaga. Eriti head võrdlust pakub Pirita linnaosa, mille territoorium kattub kunagise majavalitsuse haldusalaga. Vana majavalitsuse hoole all oli suur hulk kommunaalmaju – nii konfiskeeritud villasid kui ka barakke -, täis ninakaid ja nõudlikke punaväelaste baabasid.
Üks tollane töömees meenutab, et kõigega tuli toime enimalt 5-liikmeline punt: boss, nn insener ja paar töökutti, kel kamba peale üks jalgratas. Täna on kõik privaat ning baabad ja muud, rikkad ja vaesed, peavad ise toime tulema. Seega majavalitsuse jaoks pole tööpõldu nagu ollagi. Aga mida me näeme: uues “valitsuses” on sooja ameti leidnud 24 ja pool pridurkat. Keda kõike seal ei leidu – küll pea-, vanem- ja juhtivspetsialiste, avalike suhete ja muidu nõunikke ning teisi aukandjaid, suurel osal palk üle Eesti kahekordse keskmise ja alla keskmise pole ühelgi. Pluss igat sorti boonused nagu neis ringkondades tavaks.
Teistes linnaosades pole asi parem, on vaid mõningad kvantitatiivsed nihked. Näiteks Lasnamäe palgalehel on 123 hinge, kellest pärispridurkasid st avaliku teenistuse valgekraesid on ligi 90, sealhulgas selline majavalitsuse jaoks kummaline tegelane nagu humanitaarnõunik. Olulisim erinevus Piritast ilmneb ametnike ja elanike suhtarvus. Kui Pirital tuleb üks pridurka umbes 400 elaniku kohta, siis Lasnamäe koorem on kergem – seal on üks pridurka 3 korda suurema maksumaksjate hulga kostil. Kas me selliseid majavalitsusi tahtsime?
MAJAVALITSUSI TULEB NÄLJUTADA
Aga Tallinn pole ju kõik – kogu Eesti kubiseb priiskavatest linna- ja vallavalitsustest, riigipridurkade hordid peale selle.
Muidugi on mõttetute kantseleirottide mõttetut tööd täis kogu maailm, aga aeg-ajalt on üritatud neile ka päitseid pähe panna. Kui Ronald Reagan hakkas oma riigis raha kokku hoidma, siis olevat ta öelnud: “Näljuta valitsust ja kõik mõttetu variseb iseenesest kokku”.
Viimane aeg oleks sellest õpetust võtta.
Siis on pisutki lootust, et enam ei ehitata miljonipeldikuid, ei trükita libedusetõrje voldikuid ega saadeta linnarahvale lollakaid sünnipäevakaarte. Ja üldse saaksid tühikargajad võimaluse oma olemasolu vajalikkuse üle mõtteid mõlgutada.