Eesti riiklust saadab varjuna kummaline poliitiline traditsioon. Presidendid peavad end targemaks kui rahvas, keda nad esindavad.
TRADITSIOONI RAJAS KONSTANTIN PÄTS
Päts oli juba aastaid võimul, kui ta ühtäkki taipas, et on volitatud võtma rahva saatuse eest enesele ainuvastutuse. Suvel 1940 kinnitas Päts oma allkirjaga ametisse Johannes Vares- Barbaruse valitsuse ning seejärel astus ise tagasi, andes rohelise tee nõukogude võimu kehtestamisele Eestis.
Väidetavalt arvas Päts, et päästab meid vabatahtlikult Venemaa külge liites veel suuremast kannatusest. Kuna Eesti kaotas liitumise tagajärjel iga neljanda inimese, sellal kui Soome pääses tänu üldrahvalikule vastuhakkamisele kergemalt, siis kurjad keeled sosistavad, et Päts oli sajandi alguses Staliniga heades suhetes ja lootis Eestit maha müües päästa oma elu. Nii tal läkski.
Taastati viimaks Eesti riik ja valiti meile taas president. Kulus vaevalt poolteist aastat, kui president Lennart Meri sõitis suvel 1994 Moskvasse loopima allkirju, milleks puudusid tal igasugused volitused. Meri allkirjad andsid tagantjärele võimaluse tõlgendada, et Vene vägede vägivaldsel siinviibimisel olnuks justkui seaduslik alus. Kunagi saabus punaarmee kümneks aastaks (baaside leping 1939), 55 aastat hiljem lahkus see sõbralikul kokkuleppel Eesti riigiga, ehkki oli selleks ajaks lakanud võõra iseseisva riigi territooriumil sisuliselt olemast.
Kui kuu aega hiljem kadusid piiri taha viimased Venemaa okupatsiooniarmee riismed, oleksid presidendi allkirjadeta kaasa läinud ka veteranid, kes Pätsi saatuslike tegude turvil tulid Eesti pinnale nõukogude võimu tääkide abil ülal hoidma. Meri andis neile õiguse jääda Eestisse elama. Mõistagi ei olnud presidendi käitumisel vähimatki seaduslikku alust.
Kui Päts ja Meri olid jõulise joonega presidendid, siis Arnold Rüütlist seda öelda ei saa. Tuntuks sai ta sellega, et ei teinud mitte midagi. Sügisel 1988 ei kirjutanud ta Moskvas alla ühtki Eesti-vastast dokumenti, ehkki võinuks. Aga küllap suhtuti temasse kui mõttetusse punavanakesse.
RÜÜTLI TUND SAABUS ALLES AASTAL 2003|
Tänavu 16. aprillil kirjutasid president Rüütel ja blond välisminister Kreekas alla ühinemislepingule Euroopa Liidule, eirates sellega järsult meie põhiseadust, mille §123 sätestab: “Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.” Nende allkirjade tõttu asume E Liidu haardes juba praegu, ehkki rahvas ei ole andnud põhiseaduse sellesuunalisele muutmisele oma nõusolekut.
Põhiseadus on iseseisva riigi juriidiline alus. Nagu näitavad kogemused, on meelevaldne ümberkäimine põhiseadusega alati suunatud iseseisvuse ja riigi nõrgendamisele, mitte vastupidi.
Seadusevastasel õõnestustööl puudub õigustus. Mis on riigi kodaniku kohus niisugusel juhul? Põhiseaduse §54 räägib selge sõnaga järgmist: “Eesti kodaniku kohus on olla ustav põhiseaduslikule korrale ning kaitsta Eesti iseseisvust.” Seega on kodaniku kohus öelda sügisel referendumil “ei” Euroopa Liidule.
Enne kui blond välisminister läks riigireetmise teed, taipas ta mõned aastad tagasi meid hoiatada: “Praegu jääb mulje, nagu peaksid suur- ja väikeettevõtja omavahel liitumisläbirääkimisi, kus suurem ütleb väiksemale, et too peab kogu oma elamise- olemise kohandama tema reeglite järgi, samas ei anna ta aga mingeid tagatisi, et väikeettevõtja uues loodavas firmas saaks üldse mingit hääleõigust. Iga normaalne äridialoog katkeks siinkohal ja jätkuks alles siis, kui vastastikused tingimused on täpselt teada. Praegu ei ole see selge ja niisuguseid läbirääkimisi ei saa pidada võrdsete partnerite võrdväärseteks läbirääkimisteks.” (Kristiina Ojuland. Pimesi Euroopa Liidu poole, Postimees, 29.10.1998)
President Pätsi 1940. aasta tehingu traagelniidid varjati hiljem riigivolikogu valimiste farsiga, mis lubas liitjatel rääkida sellest, et Eesti ühines Nõukogude Liiduga vabatahtlikult. Samamoodi vaid “jaa” 2003|. aasta sügisreferendumil võimaldab hägustada tehingu vastuolu põhiseadusega.
Tänu sellele on viskunud kogu juhtkond dzotile. Rüütli, Partsi ja Ergma ühisponnistus veenda meid tegema taas “riigivolikogu” tõendab, et hapukurgihooaeg unustatakse sel suvel ära. “Ei” korral jääks ju Rüütli allkiri seaduse ja ajaloo silmis alasti?
