Vana neurorokifossiil Singer Vinger on oma 20 aasta jooksul tekkinud sodi kokku kraapinud ja kullafondi pannud. Aga teatavasti on see rühmitus ju bändide Pära Trust ja Turist ussjätke, mille kohta omakorda räägitakse, et see moodustati kohaliku julgeolekukomitee initsiatiivil 25 aastat tagasi.
*
Kust tuli selline kentsakas mõte?
See oli strateegiline ettekirjutus, mis tuli Moskvast ja selles ei olnud midagi kentsakat. See oli nn õppiva noorsoo meelsuse kontrolli üleliiduline projekt. Ja juba 80ndaks aastaks oli meil siin välja valitud kaks kollektiivi – Propeller ja Raster, kellega töötada rohkem.
*
Miks te siis ei töötanud nendega?
See Raster osutus liiga väheradikaalseks ja loomulikult sai aktiivselt töötatud Propelleri suunal. Aga no eks see saatuslik jalgpallivõistlus nullis projekti ära. Propeller keelustati suure skandaaliga ja?
*
Te ju ise keelustasite!
Ega me lollid polnud. Üldiselt polnud ju vaja parteile ettekirjutusi teha, need olid ikka ise väga agarad. “Gosstrah” töötas, nagu me omavahel naljatlesime. Asi oli kohe nii suure kella küljes, et kui me oleks Propelleri esinemisloa taastanud, oleks ju kohe kahtlustama hakatud.
*
Aga oli ju teisigi bände – Apelsin, Ruja, Vitamiin?miks just Pära trust?
No need teised olid ju kõik n-ö riiklikud kollektiivid, nad olid ju Filharmoonia palgal, aga selle? trusti abil sai kunstiinstituudil silma peal hoida. ERKI peod olid kõige populaarsemad, nagu nüüd armastatakse öelda tänapäeva keeles.
*
Kuidas teil õnnestus kohe selline jõuk kokku panna. Kõik olid kohe rõõmuga nõus?
Ega nemad siis ise ei teadnud. Ja ega meie neid kokku ei pannud. Meie asi oli tekitada soodus pinnas. Vaatasime, et koolil oleks kõik vajalik ilusti olemas. Algul ei saanudki täpselt aru, vaatasime, et poisid tahavad filmi teha hoopis. Sokutasime sinna siis 16-mm filmitehnika ja puha. Kui oli näha, et hakkavad hoopis punti tegema, andsime tollasele ERKI komsomolijuhile Samus?enkole korralduse uued T?ehhi trummid ja Saksa DV süntesaator muretseda. Isegi rahaliselt toetasime. Enne oli seal ju ka mingi punt, Sünf või Sülk, või mis ta oli. Seal olid ju Kalju Kivi ja Onu Raivo (Raivo Järvi – toim) ja veel mõned, aga nemad tegid rohkem teatri moodi asja. Aga See Trust hakkas kohe kõike tegema. Ja meil parem. Oleks me neid otse värvanud, oleks kõik varem või hiljem välja tulnud, nad panid ikka päris kõvasti jooki siis.
*
Kuidas see siis võimalik oli, kui mehed ise ei teadnudki, mis asja nad tegelikult ajavad?
Need on luures tüüpilised võtted ja kõige töökindlamad muide. Eks Rahvarinne sündis ju sama meetodiga. Sitikaid ei ole tark päris põranda alla hirmutada, ei saa jälgida.
*
Aga teil väljus ju kõik kontrolli alt.
Rahul peab olema. Kontrolli alt väljus see alles kuskil 88. aastal, aga siis oli töö juba tehtud ka.
*
Kuidas see töö käis ikkagi?
Töö käis kulisside taga. Mõjutamine kolmandate isikute kaudu. Meedia kaudu. Eks see oli juba rohkem Turisti ajal. Raadios oli keelatud, aga TV-s natuke võis. Raadios võimaldasime neil aegajalt mõne loo lindistada. Partei andis piitsa – komsomol andis präänikut. Komnoor Volmer näiteks käis rahulikult T?ehhi ja Bulgaaria vennasvabariikides. Lasime Volmerist kultmasstöösektori juhataja teha, et vastutus ei hajuks. Neil oli siis selline kategooria, et võisid mängida ainult oma asutuse pidudel. Ühel peol näiteks sokutasid meie omad diskor Volkonskile Bowie plaadi asemele Bre?nevi plaadi. (Leo Sawyeri asemele Leonid Iljit?i – toim.) Vana oli nii täis, et ei saanud aru, rahvas tegi tantsu? Väga tolerantsed olime me seeaeg ikkagi. Olgugi, et pärast oli jälle hea põhjus väänata. Vahepeal tuli Moskvast käsk proovida rahvusvahelist mõju. Lähetasime Turisti kord Leetu, mingile noorsoomuusika festivalile, vaatasime, mis saab. Leedu kolleege ei hoiatanud. Neil olid ju filmid ja fännid kaasas. Seal vist võeti pärast mingid vastutavad komsomolijuhid maha. Nalja sai palju aga analüüsiks oli see hädavajalik.
*
Miks Turist, miks Singer Vinger?
Osad poisid ju lõpetasid kooli ära ja kippusid erialasele tööle, Arro ja Kermik olid nimed vist, üks oli Vool ka, see läks Tartusse sepaks, aga projekt pidi ju jätkuma. No ja siis oli peenike pihus. Siis miskipärast meenus too Lillepea. Mõtlesime, et ehk saab nüüd Rastrit kasutada. Tundus, et Volmer on nagu rohkem esiplaani tüüp, et tõstame ta trummide tagant ära. Kindral Kortelaineni autojuhi poeg teadis, et üks päris asjalik kitarrihuviline on olemas. Pakkus Jürlaud, aga mees töötas Kinokomitees revidendina. Ei jäänudki muud üle, kui tegime Lillepeast Koidu kino direktori. Ei läinudki kaua aega, kui oli Turist loodud. Tollest Kerstenbeckist, kes trumme lööma pandi, oli algul plaan ikka informaator tehagi. Korrektne inimene, ei joo, ei suitseta. Nagu agendiks loodud. Joodab meie rahadega jõuku ja siseinfo jookseb. Aga see osutus maniakaalseks sovietofoobiks ja kui jutt tõsiseks läks, põgenes mees Stockholmi. Siis ei jäänud muud üle kui tuli Rasteri Joasoo paika panna. Ja Lillepead ei suudetudki murda, tema jäi ikka oma Valgetele roosidele truuks.
*
Ja siis tuli areenile Singer Vinger.
Nagu ikka. Jälle oli valges majas võimuvahetus ja kultuuriministrile anti käsk jama ära lõpetada, et teevad liiga palju ise laule. Täielik absurd! Need mehed poleks suutnudki kellegi teise laule esitada ju. Parajasti olid Tartu päevad ja me ei saanud kätt vahele. Perestroika oli tulekul ja D?er?inski platsi omad olid eriliselt ärevil. Meie ainuke strateegia oli, et uus etikett peale ja lavale. Kultminile sai veel karm käsk antud, et jääb see nimi, mis noored ise pakuvad. Aga need sindrid pakkusid välja kümme nime ja mingi rahvakunsti komissar, jobu, valis sealt hulgast ise kõige mõttetuma siis välja. Hea, et nad veel näiteks Üki-Kaki või Tilu-Lilu ei pakkunud. Pärast tõmbasime vennikese liistule, aga ministri käskkiri oli juba lennus.
*
Räägitakse, et “organitel”oli päris korralik fonoteek Turisti ja SV lauludest. Mis sellest saanud on?
Oli muidugi fonoteek igasugustest lauludest. Aga siis, 90ndate algul, kui tuli hakata dokumente üle andma, ega siis kedagi see pläma ei huvitanud, tohutu kiiruga tuli tähtsad asjad kokku panna ja minema toimetada. Eks keegi viis need sealt Pagari arhiivist endale koju. Mine tea, ehk tulevad veel kunagi välja, CD peal näiteks.
*
Kuidas see salvestamine käis ka?
Meil oli ju supertehnika tooaeg. Paljud raadiomehed oleks selili kukkunud. Mäletan, see oli selline pisikest (Mõtleb ilmselt walkmani – toim) moodi väike Akai makk kahe tillukese mikriga, stereoheli jaoks.
Siis, kui oli pidu jälle, meie operatiivtöötaja pani vastavad riided selga. (Mäletan, et mehed käisid Pääsküla garaa?ide juures, kus neile siis igasugu neete nahkjaki sisse taoti.)
Talle teibiti mikrid kummagi sõrme külge, juhe läks käisest taskusse. Eemalt jäi mulje, et mees viskab victorit, aga tegelikult ta tegi üle rahva peade korrektset stereosalvestust.
*
Oli teil siis töö juures lahe kuulata?
Mis seal lahedat oli, meil olid lood juba pähe kulund. Ma võin praegu une pealt näiteks “Kasevete aega” laulda, kui tahan. Mis kasu teil nendest salvestustest oli ka?
Ma ei teagi. Palju asju tehti ju nii igaks juhuks. Kui tuli mõni Moskva ülemus, siis oli ju hea koos tõlkega ette mängida. Ükskord panid poisid vähe üle. Aga eks nad ka kompasid piire niiöelda. Panid lavalt sellist laulu, et vene rahvalaul oli ja vene keeles ja kõik aga refrään oli “Oi bljääd, oi bljääd.” No siis ma käisin ise kooli rektori juures hoiatamas, et see ikka ei ole vennasrahvaste estraad, või nii. Aga see rektor, Vares vist oli ta nimi, see oli ikka kõva mees. Kutsus poisid vaibale ja ütles kohe välja, et tal käisid töötajad organitest külas ja lasid mingit vene rahvalaulu. Ärge sihukest pulli rohkem tehke, kool pannakse kinni. See oli ju õndsa Bre?nevi matuste järel ikkagi.
*
Mis veel?
No üks viimaseid lähetusi oli “Provinssi rock” Soomes. Surusime nad sinna oma saatkonna kaudu, et oleks nagu perestroika laulikud. Nad tõid seal Nõukogude rahvusvahelisele mainele ikka palju kasu. Kõik nägid, et Liidus pannakse ka rõhutud pribaltikas ikka väga radikaalset värki. Tublid poisid.