Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle kurikuulsa lisaprotokolli allkirjastamisest on möödunud 70 aastat. Kuigi dokumendid olid täiesti salajased, saadi nende sisust lääneriikides ometi kiiresti teada.
Suur kogus uraani Eesti diktüoneemakildas
Omaaegses Nõukogude Liidus olid kinnised dokumendid erineva salastatuse astmega: ametlikuks kasutamiseks, salajane, täiesti salajane ja ülisalajane.
Uraanitööstuse rajamine Eestis kuulus kahte viimasesse salastatuse kategooriasse ja neist suunavatest dokumentidest koopiate tegemine oli välistatud. Ka Eestimaa Kommunistliku Partei ja tollase nukuvalitsuse liikmetest teadsid neist dokumentidest vaid vähesed, nende suu oli aga lukus.
Eesti uraanitööstuse isa, professor Mihhail Althausen on ajakirjas Oil Shale kirjutanud 1945. aasta kevadel Kremlis toimunud nõupidamisest, mis algas keskööl ja lõppes alles hommikutundidel. Sellest võtsid osa siseasjade rahvakomissar Lavrenti Beria, kaitsekomitee liige Kliment Voro?ilov, keskkomitee sekretär Georgi Malenkov, varustuse rahvakomissar Anastass Mikojan, akadeemik Pjotr Kapitsa ja veel mõned kõrged riigiametnikud. Ettekandega esinenud NSV Liidu Geoloogia Komitee esimees Ilja Malõ?ev tegi teatavaks, et Eesti diktüoneemakildas on suures koguses uraani, mille eraldamiseks on olemas ka vastav tehnoloogia.
Sillamäe “kombinaat number 7”
Järgmised sammud allkirjastas juba Jossif Stalin isiklikult. Esimesed uraani rikastustööd tehti Narva äärelinnas, tagasihoidlikus telliskivihoones, mida valvas paarikümnemeheline hambuni relvastatud valvemeeskond. See rikastustehas töötas 1957. aastani ja siin analüüsiti mitte üksnes Eesti, vaid ka mujalt toodud tooret.
1946. aasta 6. augustil allkirjastas Nõukogude Liidu Ministrite Nõukogu juures asunud esimese peavalitsuse ülem (meiegi suuremates ja tähtsamates asutustes, sealhulgas teadusasutustes ja ülikoolides, olid esimesed osakonnad, nn eriosakonnad) käskkirja Sillamäe tehase (kombinaadi nr 7) rajamiseks ja esimese toodangu andmiseks juba 1948. aasta IV kvartalis.
Tehase rajamine algas 800 hobuse ja tuhandete sõdurite ja sõjavangide kohaleajamisega. 1947. aasta 1. jaanuaril töötas Sillamäel umbes 10 000 ehituspataljoni meest ja 16 000 sõja- ja kriminaalvangi. Arhiiviandmetest selgub, et aastail 1949-1952 võeti 24 ha suurusel alal maapõuest välja üle veerand miljoni tonni kilta, millest toodeti 22,5 tonni uraani. Hiljem hakati tehases kasutama rikkamaid maake T?ehhoslovakkiast, Ida-Saksamaalt ja Ungarist. Raha kulutati üüratult, paljud töötajad kaotasid elu ja tervise, kuid saadud tulemus oli nigel.
Superfosfaat, väävelhape ja projekt ühe kuu jooksul
Nigela saagisega olid ka paljud teised isakese Stalini poolt allkirjastatud Eestit puudutavad otsused, käskkirjad ja korraldused. Toome näiteks NSV Liidu Ministrite Nõukogu salajase otsuse nr 3698-150c 4. oktoobrist 1948 Maardu keemiakombinaadi rajamiseks, mis sisaldas tehast superfosfaadi tootmiseks mahus 120 000 tonni aastas, T?ehhi väävelhappe tootmiseks 40 000 tonni aastas ja rikastusvabrikut kuni 140 000 tonni kontsentraadi väljastamiseks. Kaevanduse esimese etapi võimsuseks oli kavandatud 240 000 tonni, koguvõimsuseks aga kuni 400 000 tonni aastas.
Eesti NSV Ministrite Nõukogule anti luba tuhande ehitaja värbamiseks teistest vennasvabariikidest. Ülesanne oli pandud valitsusjuhile Arnold Veimerile, kuid loomulikult eelnes sellele parteijuhi Nikolai Karotamme resolutsioon, mis nõudis kõige vastuvaidlematut täitmist. Otsusega kohustati NSV Liidu Keemiatööstuse Ministeeriumi ühe kuu jooksul ette valmistada kombinaadi tehniline projekt ja NSV Liidu Metallurgiatööstuse Ministeeriumi ühe kuu jooksul rikastusvabriku tehniline projekt. Siit on meie praegusel valitsusel palju õppida, sest aasta jooksul ei jõuta meil isegi otsustusteni, tegudest rääkimata.
Maardu: kolmandik Tallinna saastest
Maardus vedas asi aga vägisi metsapoole. Põhiliseks tooteks sai tehases mitte superfosfaat, vaid fosforiidijahu, mille kasutegur muldade saagikuse tõstmisel oli minimaalne. Pikapeale õnnestus Eesti põllumeestel selle ostmisest loobuda ja juba 1970. aastatel rändas see kasutu kraam peamiselt Venemaale. Kuid keskkonda tugevasti saastav tehas jäi Eestisse. Koondis Eesti Fosforiit andis peaaegu kolmandiku kogu Tallinna saastest, õhku paisati suurtes kogustes tervistkahjustavaid lämmastiku-, väävli- ja fluoriühendeid, mis saastasid ka Maardu järve, mulda ja elustikku.
1965. aastal allmaakaevandamine lõpetati ja mindi täielikult üle karjääriviisilisele kaevandamisele. 1989. aastaks oli 6,36 ruutkilomeetri suurune endine taim- ja muldkattega ala hävinud ning puistangutesse lükatud 73 miljonit tonni kobestatud kilta, kust keskkonda liikusid radioaktiivsed ühendid. Rohkesti ladestati tehase lähikonda ka mürgiseid flotoliivasid.
Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrusega nr 506 24. septembrist 1987 moodustati Jõelähtme vallas 2495 ha suurusel alal Rebala ajaloolis-kultuuriline kaitseala ja fosforiidi kaevandamine Maardus lõpetati. Maardu fosforiidikombinaati paigutati aastakümnete jooksul üsna mõttetult kolossaalseid summasid, kuid nagu enamikus Nõukogude Liidu hiidprojektides, tehti seda tulutult. Kuid vasturääkijaid Stalinile loomulikult ei olnud ja vaevalt oleksid meie kaheksakümnendate aastate fosforiidisõja kangelased siis oma suud nii pruukinud, nagu nad seda tegid Gorbat?ovi perestroika ajal.
3000 vangi ja Leningradi gaasitrass
Põnev on lugeda ka Stalini allkirjastatud NSV Liidu Ministrite Nõukogu otsust nr 356 15. veebruarist 1948, mis käsitleb põlevkivil baseeruvate Kohtla-Järve ja Ahtme gaasitehaste ehitamist ja Leningradi gaasitrassi rajamist. Otsus kohustas NSV Liidu Siseministeeriumi sinna saatma 3000 vangi ja tagama valvemeeskonna efektiivse töö.
Nõukogude okupatsiooniaastaid vaadeldakse sageli ühekülgselt, piirdudes vaid inimkaotuste hindamisega. Meie ajaloolased peaksid palju rohkem süvenema Nõukogude võimu majanduskuritegudesse, nagu olid seda kolm ülaltoodud näidet.