Viimastel aegadel on tänu rahvuskoondise õnnestunud alagrupimängudele avalikkuse huviorbiiti tõusnud Eesti jalgpall. Kuidas siis kasvab ühest tavalisest eesti mehest jalgpallifänn? Alljärgnevalt võite lugeda minu pihtimust sellest, kuidas jalgpall minu ellu tuli ja minu pähe endale pesa tegi.
Kuus õlut ja telekas või sinikas jalad ja ripakil keel?
Minu viimaste aastate suhe jalgpalliga on olnud valdavalt pealiskaudne. See on piirdunud kas higiste meestega ühise palli taga ajamisega või telekast Eesti rahvusmeeskonna ellujäämise nimel kange punnitamise jälgimisega. Esimene neist annab hea tuju, võimaluse ennast korralikult vigastada ja põhjuse peale mängu kuskil pubis “teooriat teha”. Samas olen endamisi mõelnud, et mida võiks mõelda tulnukas, kes valib maandumiseks mõne staadioni, kus rahvasport parasjagu oma uusi mõõtmeid võtab. Kuidas seletada talle, et need 20 higist meest ajavad seda ühte palli taga kindla tagamõttega, et see on asi, millega tegelemine on igati vajalik ja eesmärgipärane? Keeruline tundub.
Rahvuskoondise pingutused teleri vahendusel on saanud aga viimastel aegadel järjest enam tõsiseltvõetavamaks põhjuseks kodus teleri ees jalgpallile kaasa elada. Isegi siiani jalgpalli suhtes tagasihoidlikkusega hiilanud naissugu on valmis järjest enam meeleheitele aetud koduperenaised ajutiselt nahkpalliralli ja mummulise kodukitli koondisesärgi vastu vahetama.
Minu murdumine
Juhus pakkus mulle võimaluse minna kord Tallinnas Lilleküla staadionile rahvuskoondise mängu vaatama. Olin natuke skeptiline, sest parasjagu olid käsil ajad, kui meie pallivirtuoosidel just kõige hiilgavamalt ei läinud. Kuna aga ees ootas kohtumine Inglise koondisega, otsustasin eestlaste mänguvormi siiski vaatama minna. Pakkisin ennast kubujussina riidekuhja alla ja ajasin hädaga kohale, mõeldes endamisi: “Oli siis seda nüüd vaja?” Ei läinud aga peale vilet mööda palju aega, kui leidsin ennast koos teiste sinisallidega ennastunustavalt “Eesti, Eesti!” röökimas. “Pingutuse” tulemuseks oli korralik adrenaliiniannus naha vahel, vaimustus rahvus- ja ühistundest ning korralikult ära karjutud hääl. Ei olnud igav, ei olnud külm, ka mitte nõme, nagu olin algselt ette kujutanud. Telekast jalgpalli vaatamine on staadionil kaasaelamise kõrval ikka puhas sümboltegevus. Telepall on nagu telekamäng, ainult puudub juhtpult ja keegi teine teeb sinu eest skoori. Kohapealset ühtsustunnet, adrenaliini ja melu ei mingit, juhul kui teie kaaslased just seda kõike tubaselt ei suuda etendada. Päris elamust ei ole võimalik kuidagi telesilmse jalgpalliga kõrvutada.
Telekast vaatamise puhul jäävad paljud nüansid märkamata, mida kaamerasilm ei suuda tabada. Kas või näiteks Mart Poomi komme peale meie mehe järjekordset überkombinatsiooni, või täpsemalt selle käkkimist, rusikaga vastu lage põrutada. Või siis mängijate omavahelised heitlused stiilis “Vaatame, mis saab, kui kohtunik ei näe”. Kõik, keda olen staadionile viinud, on järgmise mängu eel juba ise küsinud – kuule, kuidas järgmise mänguga on? Kuna läheme? Jalgpall on haigus, mis võib nakatada.
Tõelised fännid oskavad käituda
Eestis on päris mitu tuhat inimest, keda võib nimetada jalgpallifänniks. Neil on kodus kindlasti kogu jalgpallifänni varustus, alustades aluspesust ja lõpetades põsevärvide profikomplektiga ning nad ei jäta vahele ühtegi rahvuskoondise mängu. Pean tunnistama, et imetlen neid inimesi. Nende pühendumus on igati eeskujulik ja järjekindlus imekspandav. Olla fänn tõusva reitinguga meeskonnale pole ju teab mis raske, aga olla toetaja ka siis, kui kodumeeskond haledalt pähe saab, pole just meeldiv. Tõeline fänn peab oskama ka väärikalt kaotada. Eesti jalgpall kogub maailmas järjest rohkem tuntust ja kindlasti lisandub meie praegustele fännidele ka hordide viisi lisa. On ju igati vahva olla fänniks meeskonnale, mis sammub võidult võidule.
Meie viimane vastane Põhja-Iiri meeskond aga on too vastupidine, kes viimastel aegadel pole võidujumalanna Nike paitust tunda saanud ja kelle paarituhandese fänniarmeega oli mul au kohtuda hiljuti Tallinnas ja hiljem ka Belfastis. Kuigi nii kodus kui ka hiljem Belfastis loputas Eesti meeskond iirlasi korralikult, suutsid nad siiski jääda viisakaks ning meie võidukat meeskonna platsilt lahkumist püsti seistes ja plaksutades ära saata. Imetlusväärne uhkus ja üllas suhtumine! Kui mõni habemesse pobisetud “fakkjuu”, mida kuulsime mööduvatelt fännide huultelt tagasiteel staadionilt hotelli kõrvale jätta, olid kõik mängujärgsel ööl kohatud kohalikud jalgpallifännid eestlaste suhtes ülisõbralikud ja lahked.
Mis me sellest järeldada võiks? Fänniks hakkamisel tuleks arvestada medali mõlema küljega.
Tunded peale mängu
Belfasti mängu järel tundsin ennast taas uskuvat Eesti jalgpalli, Tarmo Rüütlisse ja Aivar Pohlaku karvasesse vesti. Ju nende elementide kombinatsioon on meile andnud uue lootuse võistelda võrdselt taas maailma vägevatega. Isegi siis, kui me MM-i lõppturniirile ei jõua, oleme näidanud, et suusatamise ja kiikingu kõrval on eestlastel siiski ka teisi spordialasid, milles me oma väikesele rahvaarvule vaatamata suudame konkurentsi pakkuda. Ausalt öeldes on see mulle endale täna üsna arusaamatu, kuidas üks väike põhjamaine mikroriik suudab samas kategoorias võistelda näiteks Brasiiliaga, kus lapsed sünnivad koos jalgpalliga. Võiks ju öelda, et me oleme jalgpallis rahvaarvu alusel Brasiiliast 200 korda kõvemad. No päris nii ei ole, aga kui see mõte aitab kuidagi Eesti jalgpallil edasi areneda ja kas või ühe eestlase silmis sähvatab fännituluke, on mõte igati kordaläinud. Nii ka minu pihtimus siin ja praegu.
Igal juhul annab meie rahvuskoondise senine edu alust lootusele näha Eesti koondist MM-i finaalturniiril ja kui see ei õnnestugi, siis ehk mõnel järgmisel korral. Hoiame siis lippe kõrgel ja astume julgelt jalgpallifännide ridadesse. Olgu selle esimeseks sammuks liikumine teleri eest staadionile või jalgpallikaardi taotlus ühest Eesti pangast. Uskuge mind, ülejäänud tuleb juba iseenesest – sallid ja pallid ja fännide kallid…