Vähemalt mujal Vabariigi linnalistes asulates pole mina seda repliiki nii sagedasti küll kuulnud. Neli aastat tagasi, kui teisel katsel siia linna saabutud, tekkis mulje, et inimesed siin muud ei teeks kui magaks. Mitte kõik, aga kole paljud. Kuulake ise enda ümber, kuulake iseennast. Magada, magada, magada tahaks, õhtuni välja, räägivad inimesed, kohvitassid kindlalt pihku pigistatud.
Mistõttu ma polnud üldse imestunud, kui ühel kaunil hommikul avastasin, et igasugu putkad avatakse siin linnas alles kell kümme. Muudest poodidest rääkimata. Kõik ju magavad alles?
PÕGENEDA, PÕGENEDA!
Mis neil ometi häda on? Üks mu sõber kilkas alati selliste juttude peale: ei ole vaja öösel vanainimeste asjaga tegelda, siis ei ole ka hommikul uni silmas. Hea tekst naistele suunata. Ning: me ei ela tsetsekärbse areaalis, kilkas üks teine sõber. Ülemuse värk.
Kumbki repliik ei aidanud, hommikuti ulus koor jälle, kuidas magada tahaks. Võib-olla on see siiski tsetsekärbes? Ei, tal Aafrikast kauge tulla. See on hoopis midagi muud.
Olles vaadelnud inimesi, kes seda laulu laulavad, väidan: tegelikult pole neil mingit unevaegust. Tegelikult ei taha nad mitte niipalju magama kui voodisse tagasi minna. Ning voodis ei kavatse nad mitte vanainimeste asjaga tegelda ega magada, vaid teki üle pea tõmmata, ennast looteasendisse tõmmata ja konutama jääda. Kuni kole üle läheb.
Peitu tahavad nad minna. Jutt magamisest on lihtsalt vari. Nad isegi ei haiguta tegelikult siiralt, seegi on enesesisendus. Sest nende alumine teadvus ütleb neile iga päev: kole on, tuleb põgeneda, põgeneda, üska tagasi. Ja voodi oma soojuses on sihuke koht, mis toob tagasi looteaegse teadvusetuse ja kaitstuse
tunde. Ning seda, ma väidan, nad ise teadmata otsivad, need unihiired.
NAKATUV UNITÕBI
Miks? Mõistagi sellepärast, et neil on maailma ees hirm. Neil on sügav veendumus, mida nad samuti enda eest varjata püüavad, et maailm on üks kole koht ja neile tehakse hirmsasti liiga. Neid jutte räägivad nad siis, kui unejutt enam kuulajaid ei leia. Jällegi: kuulake enda ümber, kuulake iseennast.
Mingi aeg teevad unihiired sulle nalja, mingi aeg on tüütu, mingi aeg vihastav, aga lõpuks võtab murelikuks. Neid on nimelt kohutavalt palju. See tähendab, et iga teie unine kolleeg ja kaastöötaja võib olla hirmul. Hirmul inimesed teadupärast ei tee häid asju, ei tee häid otsuseid ning, kõige hullem, nakatavad oma hirmuga ka teisi. Seega saab unihiiri veel rohkem. Paljas jutt magamisest, paljas haigutus paneb teisedki haigutama.
Aga võib-olla on see siiski lihtsalt tsetsekärbes. Oleks ju tore.
Vahel karjuks heameelega: “Rota! Paadjomm!” Mul nimelt tükimat aega see unihiirte peale vihastamise periood käsil.