“Misaajast on RAHA kõige tähtsam asi maailmas?” küsis minu käest üsna pahaselt väga lugupeetud proua Tiina Mägi kui ma raadiosaate salvestusel ehitusmälestiste omanikuks-olemise kulukusest juttu tegin. Püüdsin tookord väita, et muinsuskaitsealuse maja pidamine ongi jõuka mehe privileeg ja et kui omanikul pole rahalist jaksu oma kultuuri-väärtuslikku eluaset üles vuntsida ja korras hoida, tuleb see vahetada taskukohasema kodu vastu.
Tõtt-öelda pagana upsakas väide, mis seal salata. Mis sest et tõsi. Vana ja väärika maja (või korteri) stiilipuhas ja reeglitekohane ennistamine on ju ilmselgelt kallim lõbu, kui tavapärane kapremont mistahes harilikus nn “mägede” apartemendis. See on selge tõsiasi aga ülbevõitu ütlemine ikkagi. Justnagu oleks vana ja ilusa omamine vaesele mehele keelatud? Ja Tiina pahandas selle ütlemise peale täitsa õige asja pärast. Kuigi ma päris nii ikka ei mõelnud, et vaene mees pühkigu suu puhtaks? Lollisti kukkus välja küll.
<1>
RIIGIAMETNIKUD: PAPP ON PEAMINE
Läks mõni kuu mööda ja juhtus midagi sellist, et mul endal tuli ahastavalt karjatada: “mis-ajast on RAHA kõige tähtsam asi maailmas?!!” Keila-Joal asuvat valitsuse suvilakompleksi müües leidsid asjaga tegelevad riigiametnikud ühekorraga, et papp on peamine, kallid kaimud, muu ei loe. Ei loe see, kas müüdud majad jäävad püsti või tõmmatakse maha. Pole meie asi – peaasi, et normaalse papi kätte saaks.
Aga osad suvilatest on korralikud, ilusad eestiagsed ja mis peamine, tolleagse Eesti valitsuse poolt eesti rahva rahaga ehitatud majad. Eesti riikluse ajaloo arhitektuurne väljendus, kui nii võib öelda. Oleks pööraselt kahju, kui neid ühel hetkel enam ei oleks.
Nii arvasid muinsuskaitsjad. Ja et hävingut vältida, korraldasidki enne kompleksi müümist kõige väärtuslikemate suvilate kultuurimälestiseks tunnistamise. Nüüd on 47st hoonest 8 ehitusmälestisena riikliku kaitse all ja nende säilimine on vähemalt seadusega tagatud. Meie kõik, riigikodanikud peaksime hirmus rahul olema? Aga tutkit – ostja hakkas jonnima – ütles, et tema nüüd niipalju ikka ei maksa, et muinsuskaitsepiirangud ei lase äriplaani normaalselt teostada ja üldse on selle muinsuskaitsega üks igavene jama.
<2>
10 MILLI VÄHEM
Jonnisid ja jonnisid, kuni müügi-riigiametnikel närvid üles ütlesid. Ja siis, kujutage ette – müügi-riigiametnikud hakkasid muinsus-riigiametnikke süüdistama, et need oma tegevusega riigile kahju teevad. Ja veel oma kümne milli jagu kohe. Kole lugu küll. Minul on nüüd küll täiesti juhe koos? Et siis kui pappi vähem saab, on riik ja rahvas kahju saanud, aga kui kultuuripärand hävib on kõik tipp-topp või?
Jää või uskuma. Kõik on ju lihtne ja selge: 10 milli vähem on 10 milli vähem. Järelikult kahjulik. Iga titt saab aru, et kui RAHA on VÄHEM, siis on PAHASTI.
Ainuke asi on see, et Eesti Vabariigi põhiseaduse kohaselt ei ole meie riik loodud mitte kinnisvara müügist papi teenimiseks vaid eesti rahvuse ja tema kultuuri sälimise tagamiseks läbi aegade. Ja siin ei ole midagi vaielda. Ja kui müügi-riigiametnikud on selle lihtsa tõe ära unustanud, siis tuleb see asi kähku neile selgeks teha, muidu võib veel koledaid asju juhtuma hakata. Mine tea kuhu rahakahju-teooriat edasi arendades muidu asi välja võib jõuda? Keskonna-riigiametnikud teevad kahju, sest ei lase metsi raiuda ja rahajõmmidel merekaldale losse ehitada, kultuuri-riigiametnikud laristavad mingi kuradi laulupeoga mitu milli maha? Teate, mul saab siinkohal fantaasia otsa. Aga, kullakesed, kas te niipidi ei ole mõelnud, et näteks võiks raha-riigiametnikke süüdistada riigile kahju tekitamises, sest mälestiste lagunevate katuste paikamiseks ja majavammist puretud seinte tohterdamiseks eraldatakse järjest vähem ja vähem raha? Ja meie ühine kultuuripärand hävib? Häving, kes juhuslikult ei tea, on muideks pöördumatu protsess. See mis on kord läinud, seda teatavasti enam tagasi ei too. Sellest saab ju ka IGA TITT ARU. Raha on võimalik tihtipeale tagasi saada, aga kui väärtus hävib, siis lõplikult.
Tuletame veelkord kõik koos meelde: RAHA ON ÜKSNES VAHEND, MITTE EESMÄRK OMAETTE. See on ju nii lihtne, mu kallid?