SALEDUSKUURI LÄBINUD SUURTÜKITORN: Jaak Juske teeb ekskursiooni tänase Tallinna Draamateatri juurde, kus kunagi asus suurtükitorn, mida võib õigusega pidada Paksu Margareeta väiksemaks sugulaseks.
Kui satute Tallinnas draamateatri kõrval asuva ringkonnakohtu hoone ette, siis asute keskaegse Tallinna linnamüüri ühe võimsama torni, Paksu Margareeta väiksema õe, suurtükitorni Lurenburg kunagisel asemel.
Lurenburgi suurtükitorn
Lurenburg oli üks viimaseid toonase Revali linnamüüritornidest, mille ehitus algas päris keskaja lõpus 1538. aasta paiku ja lõppes 1554. aastal, Liivi sõja eelõhtul. Muide, huvitava kokkusattumisena sai just samal ajal valmis ka keset raekoja platsi asunud vaekoda, mis samuti on tänaseks linnapildist kadunud. Tegelikult võib Lurenburgi pidada juba linnakindlustuste uue põlvkonna esindajaks. Tol perioodil oli asutud keskaegse linnamüüri ette rajama esimesi muldkindlustusi, tulevase võimsa bastionivööndi eelkäijaid. Üks kõrge vall kerkis tänase Vabaduse väljaku ääres Harju tänava kohal asunud Harju väravast Karja väravani. Viimane asus Suur-Karja tänava otsas praeguse korstnapühkija kuju kohal. Eesväravad ulatusid aga otsapidi tänase pangahooneni Suur-Karja 20. Karjaväravale andsid nime Tallinna ja Toompea elanike kariloomad, keda sealtkaudu linna ümbritsenud karjamaale ja Tatari tänava ääres asunud Karjaallikale aeti. Lurenburgi torn oli siis mõeldud osana uuest kindlustusliinist, tema ülesandeks oli anda kahurituld ka piki vallikraavi. Et kaitsevallist läbi pääseda, rajati torni kõrvale muldkehasse hilisema Pärnu maantee kohal vallivärav.
Kaks ja pool sajandit tagasi kadunud
Oma põhiplaanilt oli uus suurtükitorn väga sarnane Paksu Margareetaga, aga mahult natuke väiksem, poolümar kolme korrusega võimas torn rohkete suurtükiavadega. Lameda katusega kaetud torni diameeter oli 20,4 meetrit ja kõrgus 18 meetrit. Kust torn sellise põneva nime sai? Algselt kasutati nimevarianti Lurerborch, mis aga õige pea Lurenburgiks muutus. Seda nime on seostatud keskajal Karja tänavas kinnisvara omanud linnakodanik Lueriga, aga ka alamsaksakeelse sõnaga luren. Õige, just sellest sõnast on tulnud eesti keelde sõna luurama. Lurenburgi torn sai Tallinna linna kaitsta vaid napid kaks sajandit. Vana torn lammutati 1767. aastal bastionisüsteemide laiendustööde käigus. Selle asemele kerkis suur poolbastion. Uue asukoha sai ka vallivärav. See linnast välja viinud tee kattub suures ulatuses tänase Georg Otsa tänavaga. Vähem kui sajand hiljem kustutati aga Tallinn lõplikult kindluslinnade nimekirjast ning vanu müüre, valle ja väravaid asuti hoogsalt lammutama. Endiste muldkindlustuste kohale rajati uued laiad tänavad ja südalinnale sobilikud esinduslikud hooned. Nii kerkis 1893. aastal ehitatud ringkonnakohtu uus hoone osaliselt Lurenburgi vundamendile. See baltisakslase Bernhardti poolt projekteeritud maja on üks väljapaistvamaid neorenessanss-hooneid väljaspool vanalinna. Pärast purustusi 1944. aasta märtsipommitamises ehitati kohtumajale lisakorrus.
Juba enne kohtumaja oli aga Karjavärava esisel tühermaal, endisel muldkindlustusel saanud esimese uue hoonena valmis 1883. aastal uksed avanud reaalkool (arhitekt Max Hoeppener). 1895. aastal avas aga kõrvalkinnistul uksed vene seltskondliku kogu, tänase linnaraamatukogu maja (arhitektid Mihhail Preobraženski ja Otto Rudolf von Knüpffer). Aastatel 1902–1904 ehitati rüütelkonna panga historitsistlik hoone ja selle kõrvale kolm aastat hiljem Vene riigipanga kontor (arhitekt Aleksander Jaron), millel on oluline roll Eesti Vabariigi sünniloos. 1935. aastal sai juurdeehitusena valmis funktsionalistlikus stiilis Eesti Panga hoone (arhitektid Eugen Habermann ja Herbert Johanson).
Nende uhkete hoonete vahelt kulgev Estonia puiestee sai oma praeguse nime 1923. aastal Estonia teatri järgi. Puiestee või selle osa on varem kandnud selliseid nimesid nagu Peetri promenaad, Vene turu promenaad, Promenaad, Ringtänav (koos Mere puiesteega), Gogoli puiestee, Karjavärava puiestee, Vabaduse puiestee ja Viruvärava puiestee.
Mihkli värav
Karjavärava suurt kompleksi uuendati aga veel 1776. aastal, misjärel nimetati see ümber Mihkli väravaks. Ju oli põhjus selles, et raad oli keelanud loomade läbi linna karjamaale ajamise. Uhket väravasüsteemi asuti lammutama 1820. aastatel, mil tõmmati maha 31-meetri kõrgune võimas keskaegne peaväravatorn ja eesväravad. Vallivärav pidas kauem vastu ja lammutati 1849. aastal, et teha ruumi tihenevale liiklusele. Kuni 1886. aastani tegutses edasi Karjavärava kõrval praeguse Savoy hotelli kohal asunud vana vesiveski, mis sai vett vallikraavist linnamüüri, hiljem bastionivööndi ääres.
Karjavärava eesväravate kohale ehitati 1900. aastal Tallinna klubi esinduslik hoone. Tegemist oli privaatse härrasmeeste salongiga. Nõukogude ajal tegutses selles majas pikalt postkontor, viimase paarikümne aasta jooksul on seal endale kodu leidnud mitmed pangad. Vana vesiveski ees asunud linnavahtkonna maja jäi aga 1912. aastal Soome arhitekti Eliel Saarineni projekteerimise järgi valminud uhke viiekorruselise krediidipanga hoone alla. Kui poleks alanud Esimest ilmasõda, oleks viidud ellu Saarineni Suur-Tallinna projekt ja kogu kesklinn saanuks sarnase juugendstiilis hoonestuse.
Saksa teatri, tänase draamateatri esinduslik hoone Saarineni maja vastas üle Jaani tänava, praeguse Pärnu maantee oli saanud valmis juba 1910. aastal. Selle projekteerisid Peterburi arhitektid Nikolai Vassiljevi ja Aleksei Bubõri. Enne teatrihoone ehitust asus samal kinnistul üks Tallinna esimesi kinosid.
Saksa teater ehitati tasandatud muldkindlustuste kohale 1896. aastal rajatud Uue turu äärde. Samal aastal sakslaste teatri avamisega pandi Uue turu teises otsas nurgakivi eestlaste veelgi suuremale teatrihoonele (arhitektid soomlased Armas Lindgren ja Wivi Lönn). Estonia avamisest saab tänavu septembris sada aastat.
Lurenburgi torn oli siis mõeldud osana uuest kindlustusliinist, tema ülesandeks oli anda kahurituld ka piki vallikraavi.
said
Verine turg
Uuel turul, kunagise suurtükitorni ja tänase draamateatri kõrval leidis 1905. aastal aset verine sündmus, mis vapustas kogu toonast ühiskonda.
1905. aastal oli Vene impeeriumis lahvatanud revolutsioon, mis õige pea ka Eestimaale ja kiirelt kasvavasse tööstus- ja sadamalinna Tallinna jõudis. Aasta varem oli eesti-vene ühisnimekiri murdunud esmakordselt Tallinna volikogus sakslaste enamuse.
16. oktoobril 1905 toimus tööliste demonstratsioon Kalamajas Soo tänaval asunud Lausmanni tehase juures. Hiljem liikus rahvas kesklinna pidama miitingut linnavolikogu juurde Uuel turul. Kokku tuli kuni 10 000 inimest. Nõuti kodanikuvabadusi.
Miitingu lõpus piiras turu ümber ringkonnakohtu hoones valvel olnud sajameheline sõjaväeüksus ning avas 30 sammu pealt kapten Nikolai Mironovi käsul kogunenute pihta tule, tehes viis kogupauku. Tapeti 94 miitingulist, haavata sai üle 200 inimese. Teiste seas sai haavata parasjagu kõnet pidanud üks omaaegseid kuulsamaid sotsiaaldemokraate Marta Lepp.
50 hukkunu matused toimusid 20. oktoobril. Tondile siirdunud matuserongkäigus oli tuhandeid inimesi. Veretöö oli vapustanud kogu tollast ühiskonda. 23. oktoobril vabastati ametist senine Eestimaa kubermangu kuberner Aleksei Lopuhhin, kes oli rahutuste alguses põgenenud Tallinnast.
Revolutsioonilised sündmused jätkusid veel mõned kuud. Kui aga asuti mõisaid põletama, saatis Venemaa siseminister kohaliku rüütelkonna palvel karistussalgad mässu maha suruma. Keiserlik Vene impeerium püsis veel 12 aastat.
Uuele turule püstitati aga esialgu ohvrite mälestuseks lihtne puust obelisk. 1931. aastal asendati see Juhan Raudsepa valmistatud mälestuskiviga. 1958. aastal viidi see üle Rahumäe kalmistule 16. oktoobri langenute ühishauale.
1959. aastal püstitati Estonia teatri hoone taha samale kohale uus mälestusmärk skulptor Lembit Palutederi ja arhitekt Mart Porti kavandite järgi. Ümbritsev park kandis aga toona 16. oktoobri pargi nime. Turuplats oli sealt lagedaks põlenud Keldrimäele üle viidud