10. septembril jalutasid Anna Lindh ja Eva Franchell NK kaubamaja naisterõivaste osakonnas. Äkki tormas Anna juurde mees, äsas talle rusikaga näkku, pistis ta maksa läbi ja torkas noaga ka rindadesse.
“ILTALEHTI” ON SÄILITANUD liikumist täis pildi sellest sündmusest: Franchell seisab ülinõutu näoga lipsude riiuli ees, rahakott käes. Ta ei karda, et tuleksid veel täiendavalt mingid mehed ja temalt selle rahakoti käest ära võtaksid. Kiirabi viib kanderaamil minema näost täiesti valge Anna Lindhi. Käbedad rootslased on ehk ka juba jõudnud vere maast ära pühkida. Lindh on hapnikumaski all ja Franchell on lükanud tema heledad juuksed kõrvale; ta on teinud seda ajal, mil Lindh oli veel napilt teadvusel ja palus kohe helistada oma perele.
“Puserot ja tavaratakkit” jäid seekord ostmata, sedastab Iltalehti. Sündmusega seoses arreteeriti hiljem 24-aastane Jugoslaavias sündinud Mijailo Mijailovic, kelle eesnimi on peaaegu nagu perekonnanime peegelpilt ja kes oma lapsepõlves armastas oma koolivihikutesse nuge joonistada. Pärast arreteerimist ilmus ajalehtedesse informatsioon, et kahtlusalune on psüühiliselt haige inimene ja et pärast teismeeast väljajõudmist on ta soovinud tappa oma isa. Isegi mõrvapäeval palunud ta arstiabi, kuid väidetavalt keeldunud psühhiaatriahaigla teda vastu võtmast, sest nappis voodikohti. Mijailovic jalutanud juba eelmisel päeval sealsamas “enn – koo” kaubamajas ringi, rind täis tegutsemistahet, lootusi midagi korda saata. Ja teisel päeval, kui noormees oli silmanud sealsamas välisministrit, andnud sisemine hääl talle käsu: “Mine ja tapa ta! Mine kohe! Aeg on kallis!” Mees jooksis Galeriisse Clas Olssoni poodi, pätsas sealt noa, tuli siis Lindhi juurde ja penetreeris ta sellega.
NÜÜD SIIS KÜSIMEGI VAINO VAHINGULT, psühhiaatrilt ja kirjanikult, miks ütleb hullu sisehääl alati “tee” ja pea mitte kunagi “ära tee”. Jääks ju palju õnnetusi toimumata, kui sisehääl tegutsemist keelaks. Ühes Alo Jürilooga on Vahing “Akadeemias” 5-6 1990 avaldanud artikli “Vaimuhaiguse müüt”, milles selgitab, et skisofreenia on ka ühtlasi sotsiaalne konstruktsioon. Inimesed on normi kehtestanud suvalisse kohta, klassifitseerides igasuguseid erinevaid vaimuhaigusi ei tea nad, kust lõpeb skisofreeniline ühiskond ja kust algab skisofreeniline isiksus. Samuti ei teata, kas neuroos või üldse vaimuhaigus pole lihtsalt mingi eriline keel, mille abil ravi objektiks olev inimene suhtleb üldiselt haige ühiskonnaga. Miks “hääl” just käsib, selgitab Vahing sel kombel, et “hääl” on ühiskondliku teadvuse peegelpilt. “Kogu ühiskond käsib,” rõhutab Vahing. “Armees ja koolis antakse käske, inimene on harjunud, et teda takka sunnitakse nagu vana hobust. Hääl justkui kopeeriks seda. Sellepärast juhtub pigem harvem, et inimese sisehääl midagi keelab. Sokratesel juhtus. Inimene tajub, nagu tuleks käsk väljaspoolt ja on selles kindel, see on interaktiivne luul. Tõesti on palju praktikat selle kohta, et interaktiivne luul on tihedalt seotud vägivallaga.”
Vahing möönab, et kuigi ühiskonnas on ka palju keelde, ei taju ühiskonna liige neid nii eredalt kui käske. Sel kombel on sootsium inimese jaoks pigem käskija kui keelaja. Aktiivsus on juba inimolemuses: tee, aga mitte ära jäta tegemata.
Psühhoanalüüs kõneleb sellest “häälest” samuti: sõnad on need, mis asendavad kunagi mitteteadvusesse tõrjutut. Kogemus on kadunud ja seda asendavad sõnad, keel.
MIS SIIS ON SEE “MISKI”, mis inimesi nõnda kategooriliselt käsib? Nii nagu tuhandete aastate vanused hauasambad on rusuks varisenud, nõnda on ka tolleaegne inimkogemus peidetud meie tegelike mõtete alla. Ka tänapäeva inimene on maagilise mõtlemise kütkes ja endiselt oleme võimelised kas või sekundi murdosakski kujutlema, mis juhtuks, kui tuleksid tagasi nood, kes on meie keskelt lahkunud. Uku Masing on kirjeldanud, kuidas esivanemate hinged muutusid aastatuhandete eest kurjadeks deemoniteks, võimelisteks reaalseid inimesi piinama, käske ja korraldusi jagama. Kes oli see hääl noore serblase kõrvas, küsivad müstikud. See oli hing, vastavad nad ise. Kuid kes? Kes surnud hingede merest oli huvitatud just välisministri kadumisest, pärivad müstikud. Ja vastavad: see sai olla ainult välisminister ise, tema hääl ja aura, mis aitas valida sihtmärki ohtlikule hullule. Müstiku loogika ütleb, et kõik sündmused on ette määratud ja kui hinge sooviks on kehast eralduda, siis see ka eraldub, kas või mõrvarile signaali saatmise läbi.
Teadusel on asja kohta teistsugune vaateviis. 1963. aastal kirjutas Karl Jaspers, et “kõik luululised uskumused on mõistetamatud, neid ei saa seletada personaalsuse või kogemuse kontekstis”. On veel teinegi vaateviis, mis luulusid üldiselt seletab kui reageerimist enneolematule kogemusele. Sellise maailmavaate järgi on “Jumala hääl”, mida kuulevad need, kellele on “ilmutatud”, tegelike inimhäälte ja situatsioonide kumuleerunud summa. “Jumala hääl” on justkui omalaadne kokkuvõte reaalselt aset leidnust, mis inimest on lapseeast saadik või hiljem erutanud. Mäletatavasti vaatasid näiteks Arno ja Teele kabeliaia pimedas lumises nurgas tuisu ajal pilvi ja Arno märkis, et rändavaid pilvi on ta alati vaadanud, “vahel on justkui inimene seal üleval, vahel jälle mõni loom, ja hobune, ja vanker? kõik on seal. Kas sa oled näinud?” See polnud muud kui pisike, ehk ka veidi närviline fantaasianägemus, tõelise massipsühhoosi aga võtsid sündmused väikeses Belgia külakeses 1815. aastal ja Inglise ekspeditsioonikorpuse seas 1914. aasta augustis.
20. SAJANDI SUURIMAD PSÜHHOANALÜÜTIKUD on tulnud järeldusele, et alateadvus on Id, “see” – temal ei ole piire ega kammitsaid, temas ei ole midagi tingimuslikku (Lacan et al.). Id on inimolemise tegelik tuum, see on hämar ruum, mis moodustus juba kümnete tuhandete või enamate aastate eest inimeksistentsi tegelikus alguses. Ka neandertaallane nägi unenägusid ja viirastusi. Aga kõige hullem oli tema jaoks eksimus, mille tagajärjel algeline sootsium välistas ta hoopis omasuguste hulgast. Ürgkari või kogukond võis vastu pidada üksnes üheskoos tegutsedes. Kui ürginimene tõugati oma kogukonnast välja, siis muutus ta kahekordseks pagulaseks. Esiteks oli ta emigreerunud inimolemisest metsikusse loodusesse, kes ta kindlasti peagi nahka pistis. Teiseks oli ta väljunud tootemite süsteemist: tema kodukohas olid kõigil tootemid. Ta oli harjunud, et isal ja vanaisallid tootemid, tädipoegadel ja kaugematelgi sugulastel – kõikidel olid tootemid. Lapsedki, kes arusaadavail põhjusil polnud veel jõudnud läbida initsiatsiooniriitust, rääkisid samuti tootemitest, näiteks nii: “Kui ma suureks saan, siis võtan tootemiks kolme kõrvaga orava.” – “Lollakas, sa arvad, et see loom tuleb sulle tootemiks!”
Aga miks räägiti tootemitest? Kogukonna kõik tootemid moodustasid üheskoos vaimse ruumi, millega oldi harjutud ajast aega. Tajuti alateadlikult, et isegi mitte üks tootem ei kaitse ühte inimest, vaid kaitsevad kõik koos ja kõiki inimesi. See oli turvaline ühistraditsioon, mis otsekui “hõljus” küla kohal ja tõi seeläbi kõikidele õnne. Kui aga üks inimene sootsiumist eraldati, siis eraldus ühtlasi tema tootemgi üldisest süsteemist, muutus kasutuks. Väljatõugatu muutus kahekordseks pagulaseks, niihästi hingeliselt kui kehaliselt.
Aga kes on siis Mijailo Mijailovic? Ka tema on kahekordne pagulane. Esiteks on ta serblane Rootsi ühiskonnas. Teiseks on ta haige inimene tervete keskel. Pole ime, et on olnud juhuseid, mil ta käitub sama ürgselt nagu kollektiivsest tootemist ilma jäänu.
Aga esialgu on ta vaid kahtlusalune ja niisama kedagi laimata ei maksa.
