RESTAURAATORI KOGU: Nikolai Kormašov (1929–2012), kunstnik, maalikunsti, vana-vene ikoonide ja rahvakunsti ekspert, Vene ja Eesti kultuuri uurija ja sillaehitaja, oli kirglik kollektsionäär ning restaureerija. Orest Kormašov tutvustab Mikkeli muuseumis väljapandud ikoone vana Kormašovi kogust.
Kunstnik-kogujad ei ole ajaloos harv nähtus, kuid uusimas ajas mõnevõrra erinevad kunstnikutaustata kollektsionääridest. Kui valdavalt kogutakse teoseid materiaalse väärtuse tõttu või esteetilise naudingu eesmärgil, siis kunstnikud hakkavad kunsti koguma oma loomingule uue energia ammutamiseks, kogumise käigus nende suhtlusring laieneb, tekivad uued dialoogivõimalused nii inimestega kui ka loomeprotsessis.
Häviv pärand uuele elule
Kunstniku kogumiskirg on sageli alateadlik ja spontaanne, ta kogub kunsti, mis talle meeldib suhestumise kaudu tema enda maailmapildiga, olemata tingimata vormiliselt sarnane tema oma loominguga. Sellises kunstis otsib kunstnik täiendust oma loomeprotsessile, miskit, mis annaks talle uusi ideid, teistsugust vaatenurka, toimiks inspiratsioonina, aitaks tal kunstnikuna sisemiselt kasvada. Seetõttu on kunstnike kogud ajendatud eelkõige professionaalsetest ja ka sentimentaalsetest, mitte niivõrd finantsilistest aspektidest ja moodustavad kunstniku isiku ja tema loometööga lahutamatu terviku.
Ka Nikolai Kormašovi ikoonikollektsiooni võib liigitada sellesse kategooriasse ja näha seda osana tema loomingust, mõttemaailmast ja ühiskondlikust tegevusest. Siia lisandub oluline päästemissiooni aspekt. Kõikide kogus olevate ikoonide restaureerijaks oli ta ise ning selle sageli häviva pärandi uuele elule aitamine kujunes läbivaks teemaks kogu tema elu jooksul. Oma kogutud sakraalkunsti esitles ta avalikkusele 1971. aastal esimese eraisikuna Nõukogude Liidu ajaloos ning üksikud ikoonid on sestpeale osalenud nii muuseumiekspositsioonides kui ka näitustel Eestis ja mujal maailmas.
Sümboolne ning ühendav tähendus
Kuigi ikoon kui püha kujutis on kristlikus kultuuriruumis eksisteerinud ligi kaks tuhat aastat ja ikoonimaalimise reeglid ehk kaanon sõnastati 8. sajandi lõpul, on ikooni n-ö avastamisest kunstiteosena möödunud vaid veidi üle saja aasta. Seega on tegemist küllalt noore nähtusega kunstimaailmas, mille uurimine on aga olnud erakordselt intensiivne.
- aastal toodi Venemaal avalikkuse ette varajane, 15.–16. sajandi ikoon selle algses puhtuses ja selguses, mis oli aastasadu varjatud inimeste pilkude eest. 20. sajandi alguse ikoonikogujad panid aluse ikoonide teaduslikule restaureerimisele, esimene omataoline viidi väidetavalt läbi sajandi esimese kümnendi keskel.
Restaureerimistöökojad olid oma eramutes sisse seadnud näiteks legendaarsed ikoonikogujad Ilja Ostrouhhov ja Stepan Rjabušinski. Tolle aja kunstiteadlaste ja -kogujate huviorbiidis olid vaid väga vanad ikoonid, näiteks Nikolai Lihhatšov pidas ikoonikunsti kõrgtaset ammendunuks juba 16. sajandiks. Vanausuliste restaureerimiskogemus pani aluse ka 20. sajandil valdavaks praktikaks saanud algse maalingu väljapuhastamisele hilisemate kihistuste alt. Tumenenud värnitsa, rohmakate ning määrdunud värvikihtide alt esmakordselt avalikkusele näidatud särav keskaegne maaling oli justkui valguskiir pimeduses, mis sel konfliktirikkal ajaloohetkel omandas palju laiema, sümboolse, ühiskonda ja kultuuri sügavamalt puudutava ja ühendava tähenduse.
Ideoloogia ja ikooni paradoksaalne suhe
1920.–1930. aastatel, kirikute sulgemise ja kirikuvarade konfiskeerimise perioodil, täienesid muuseumide kollektsioonid märgatavalt. Sel ajastul uuriti muuseumidesse koondatud ikoonikogusid põhjalikult, kuid ideoloogilistel kaalutlustel nende tööde tulemusi laiemalt ei avalikustatud. See oli väga vastuoluline periood, kus riiklikul tasandil toimus ühelt poolt sakraalse kunsti laialdane hävitamine, võltsimine ja sellega hangeldamine, teiselt poolt aga tehti suuri edusamme ikoonide uurimise ja restaureerimise alal. Tuleb märkida, et üldse kogu nõukogude ajastul oli valitseva ideoloogia ja ikooni suhe ülimalt paradoksaalne. Ideoloogia poolt sõnastatud ja pealesunnitud tõlgendused olid võimetud midagi ette võtma ikooni nn sõnatu jutluse vastu, mida ei osatud näha ega takistada. Seetõttu võis selliste ikoonitõlgenduste nagu „värvikas rahvakunst, kangelaslikku minevikku näitav looming, üldinimlikke väärtusi kinnistavad teosed, ilu ja väärikust kajastavad pildid“ sildi all tegeleda ikoonide tegeliku olemuse tutvustamisega.
- aastatel puudus ametlik ikoonide turg Nõukogude Liidus sootuks. Nende kogumine oli juhuslik, valdavalt ajendatud puhtast kunsti- ja ajaloohuvist, segunenuna soovist avastuste ja romantika järele, hasardist leida haruldus, meistriteos. Keskkond otsinguteks oli reeglina vene väikelinn või küla, väga erinev piirkondlikult, kuid väga sarnane inimeste poolest. Iga kollektsionäär võib jutustada hulga lugusid oma kohtumistest kohalike elanikega, mis kõik olid erinevad, värvikad ja meeldejäävad. Reeglina leiti omavahel ühine keel, paljude inimestega kujunesid pikaajalised sõprussidemed, kirjavahetus, külaskäigud.
Eesti NSV-s oli kunstiretseptsioon, ka religioosse kunsti ja religiooni suhtes tervikuna sallivam võrreldes Venemaaga, meenutagem näiteks Petseri kloostri ajaloo seost Eestiga. Siinne suurem mõtte- ja tegevusvabadus oli soodsaks pinnaseks ka Nikolai Kormašovi kirikukunstiga seotud tegevusel. Võib üsna kindlalt väita, et 1971. aastal Kadrioru lossis eksponeeritud „Vana-vene kunst N. Kormašovi kogus“ sai esimeseks avalikuks elava koguja ikoonikollektsiooni näituseks Nõukogude Liidu territooriumil. Võimalused selleks küpsesid aastate jooksul, kuid eeldused olid otseselt seotud Kormašovi isikuga, tema loomingulise ja maailmavaatelise kreedoga, inimestega, kellega ta lävis, ja teda ümbritseva keskkonnaga.
Haruldane väljapanek
Kormašovi ikoonikogu kujunes väga tugeval emotsionaalsel pinnal. Seda emotsionaalsust toetasid seikluslikud reisid poja Andreiga Põhja-Venemaale, Vologda ja Arhangelski maadele, kus leitud esemed, omades küll selget sidet kohaliku looduse, inimeste ja nende koostöös tekkinud miljööga, kujutasid endast justkui saadikuid mingist teisest, kõrgemast, kaunimast, kättesaamatust maailmast. Nõukogude võimu aastatel toimunud laastamistöö tagajärjel olid kunagisest õitsvast, kultuuriliselt rikkast piirkonnast järele jäänud vaid riismed. Lagunevad kirikud, tühjad külad, vaevumärgatavad jäljed möödunud aegade aktiivsest ja mõtestatud inimtegevusest, kõik see võimendas salapärast, müstilist kontrasti hetkeolukorra troostituse ning endise kõrge vaimsuse ja esteetika kandja – ikooni – vahel, tõi seda eredamalt esile ikooniloojate anded, mis nii varjamatult ja võimsalt avaldusid kunagi keset neid eepilisi avarusi.
Kormašov on oma kogu ikoonidega esinenud mitmel väljapanekul. 1979. aastal toodi Tallinnasse Moskvas 1974. aastal toimunud erakollektsioonide näitus, mis sai teoks tänu Kormašovi osalusele. 1988. aastal koostati N. Liidu erakogudest esinduslik näitus, mida presenteeriti Moskvas ja Põhjamaades – Oslos, Kopenhagenis ja Helsingis, Kormašovilt oli seal viis haruldase ikonograafiaga Põhja-Vene ikooni. Väljapanekule „2000 aastat Kristuse sünnist“ pakkus Kormašov kolm ikooni, nende hulgas juba eelnevalt tuntust kogunud „Püha Jüri“ kujutis 16. sajandi algusest. Suur osa 1997.–2003. aastatel Mikkeli muuseumi sakraalkunsti väljapanekust oli koostatud Kormašovi kogust pärit eri ajastute ikoonidest. Koguja teoseid on näidatud mitmel vanausuliste ikoonikunsti tutvustaval näitusel, samuti Eestimaa Vene Muuseumi ekspositsioonides. Setu teemale oli pühendatud 2011. aastal N. Kormašovi kureeritud näitus „Eesti ikoonikunst“ Kadrioru kunstimuuseumis, kus leidis oma koha 29 ikooni kollektsioonist. Praegusel Mikkeli muuseumi näitusel „Päästetud pühadus. Ikoonid Nikolai Kormašovi kogust“ on väljas üle 150 ikooni 15.–20. sajandist.