“Paani labürint” on sihuke suuremat sorti ladina-ameeriklaste saaga. Suuremat sorti saaga kehtib siinkohal igas mõttes: kaks ja pool tundi ühte filmi vaadata pole just naljaasi ja see butafooria hulk, mis selle aja jooksul vaataja silme eest läbi lastakse, on ikka aukartust äratav. Sellegipoolest ei jäänud sellist vastikut pateetilist suurfimi tunnet. See on seisundifim, mida peaks ilmtingimata vaatama suurelt ekraanilt, mitte pisikesest arvutist või telekast kiibitsema.
VÄIKE TÜDRUK, ÜKSI EI TEA KUS
Filmi sisu peaks oma lihtsakoelisuses olema igale eale söödav. Filmi alguses antakse küll vihje, et tegevus toimub 1944. aastal ja Hispaania mägikülakestes leiab aset mingi sõjajärgne mässuliste jura… aga see pole selle filmi seisukohalt üldse teab mis oluline näitaja. See on väikese tüdruku lugu, kelle peas segunevad päris- ja libareaalsus. Kumb on rohkem päris? Ja neid libareaalsusest pärit Paane, Trolle, Kratte, Kääbikuid või keda tahes võib ka kusiganes ringi jalutada.
Paar suve tagasi koperdasime ise Saaremaa ühe samalaadse tegelase otsa. No meie olime kolmjekesi ja täiskasvand inimesed ka… mingiks hirmsaks saagaks meil selle Paaniga ei läinud. Aga väike tüdruk üksi paksus metsas…. pole siin mingit kodusõda vaja.
KUMMARDUS KUNSTNIKULE
See Paanidest ja imelikest pisikestest elukatest pakatav libareaalsus, mida ta endale ette kujutab, või millesse sattub (vastavalt vaataja maitsele) kubiseb kõiksugustest vihjetest Hispaania- ja Ladina-Ameerika kunstile ja folkloorile. Kõiki neid vihjeid ja imelike tegelaste ajaloolisi tagamaid muidugi lambist läbi ei näri. Ühe korraga küll mitte. Eks see Paan ole midagi säärast nagu meil Troll või Kratt.
Suur kummardus tuleks teha selle filmi kunstnikule – need butafoorsed elukad koos neid ümbritseva õhustikuga on ülimalt veenvad. Minu jaoks tunduvad nad küll kohati sürrealistlikest narkounenägudest plehkupannutena… aga lapsed väidetavalt näevadki ju ilma valge pulbri kaasabita narkokaadreid, kuna nad on “nii rikkumata”.
MUUHULGAS KA IDEAALNE TAUSTAKAS
Samal ajal kui tüdruk oma Paanide kuningriigiga jändab, ümberringi muudkui tapetakse, tulistatakse ja veristatakse… kuni peaaegu kõik on surnud… Aga see, nagu eelnevalt öeldud, tundub nii teisejärgulise tegevusena.
Hm. See oli üle hulga aja üks imelikumaid filme, mida ma olen nägema juhtunud.
Ja vaataks veel. Teisel korral näriks ilmselt nii mõnegi asja läbi, mis praegu kahe silma vahele jäi ja kolmandal korral veel mõne. Samas: seda filmi ei pea üldse padutõsiselt ja kohutava keskendumisega vaatama… sobib ideaalselt peo taustafilmiks.