Sõit Naissaarele algas ebameeldivalt. Hilinemisega. Fotograaf jäi hiljaks. Lohusalu sadam ei olnud ka see, mida mäletasin ja arvasin olevat. Kokkuvõtlikult polnud seal midagi. Kui, siis välja arvata üksik turvamees, kes küsis skeptiliselt: “Kuhu noored lähevad?” Mulle on räägitud ulmelisi lugusid Tõnu Kaljuste paadist, mis vedada kontserdipubliku umbes 13 minutiga üle vee saarele. Too hetk arvasin, et tehakse nalja. Aga kui jõudsime sadamasse, mõistsin et jutt pole jama.
Õnneks/kahjuks polnud Kaljuste eriskummaline kummikaater korras. Naissaarele sõitsime siiski – Kaljuste enda väikese kaatriga. Algatuseks pakkus Tõnu abiline (ja maiste asjade ajaja) Kertu meile kiirelt eilset pirukat, mille ta oli ise valmistanud, ja tänast teed, mis pidavat korvama eilse piruka maitse.
LENNART MERE MÕTE
“Miks siia, Naissaarele, keset merd ja ei midagit?”
Kaljuste, lühidalt: “Miks mitte.”
Tõepoolest, miks mitte. Eriti kui viibid – nagu Tõnu – suure osa aastas kuskil lennukis, põrutades ühelt esinemiselt teisele. Pealegi – Naissaar seisis ju täiesti kasutuskõlblikult üksi (isegi statistikaamet ei oma saare kohta piisavalt andmeid). Niisiis, Kaljuste elurütmi juures tundub Naissaar ilmselt vägagi südantsoendava paigana. Kaljuste mainib muuhulgas ka, et “saarele millegi tegemise mõtte andis kadunud Lennart Meri”. Kes ise ei jõudnudki Tõnu tegusid saarele imetlema tulla. Omari küün ja kõik sinna juurde kuuluv on ilus, samas mitte midagi sellist, mida ma ootasin. Miskipärast kujutasin ette müstiliselt suurt ehitist ajaloota ja välimuseta.
Ent vastupidi – küüni ajalugu on huvitav ja igati auväärne. Kaljustele annetas selle Hardi Volmer. Küün toodi Naissaarele Tõstamaalt, see on 100 aastat vana ja oma nime on ta saanud Hardi isalt. Praegu ehitatakse hoonele topeltkatust, et akustika paraneks. Küün ise ei erine kõrvalistest ehitistest üldse. Nii maja kui ka kuur on küüniga ühte tüüpi, nii et kui saabusime, ei osanud ma aimatagi, et mu ees seisev ehitis on koht, kust suvel kõlavad kaunid lauluhääled ja võrratud instrumendid.
Kaljustel on rääkida palju lugusid erinevatest artistidest, kes küünis esinenud ja saarel ekstreemsetes oludes elanud. Ilma tualeti, korraliku magamisaseme ja pesemisvõimaluseta. Sealt ka kontserdi-sarja nimi “Torm ja Tung” – just seda viimast peab esinejatel rohkelt leiduma.
Tõnu: “Muusikategemiseks peab tungi olema, see on nagu aritmeetika. Täppisteadus.”
PÜSIELANIK PETKA
Eelmisel aastal nägi Kaljuste oma ooperifestivaliga palju vatti. Peale selle, et korraldajate rühm on pisike, tekkisid saarega oma mõtted ka vallal. Eelmise suve algul otsutati sadam sulgeda, ometigi teades, et kohe on algamas festival. Läbi häda sadam siiski avati ja sai alustada publiku vedamist saarele. Sealjuures kontrolliti saareleminejate passe, juhilube, joobeastet ja rahvaarvu paadis väga korrektselt.
Iseenesest ei erine saar oma olemuselt suuresti ühestki teisest Eesti saarest. Kui jätta faktid, et Naissaarel asub maailmas ainuke teada olev 40-kilomeetrine kitsarööpaline raudtee (nii väikesel territooriumil, vaid 18km2) ja et sealne püsiv populatsioon on 1 elanik, Petka. Petka on saare vanem. Veel üleeelmine aasta oli neid kaks. Aga Vello lahkus meie seast 2005| aastal, paludes oma ainsalt sõbralt Petkalt, et see korraldaks tema matustel “Läänemere lained” ettekande. Mida ka mängiti, akordioni saatel.
Kui Vello haual käia, tuleb mererannast korjata kivi ja see hauale asetada, selline olla saare-inimeste traditsioon.
LILLEVÄLI KÜÜNI EES
Mis minu jaoks kummaline, on see, et saarele ehitatakse praegu õppekeskust. Mida viimaste andmete kohaselt haldavat K-Raua ACE. Ei tea, mida nad seal siis õpetama hakkavad. Siiamaani on õppekeskus olnud pigem majutaja ja toitlustaja rollis.
Suurt sadamat haldab Mereakadeemia ja Naissaare Loodusparki ei halda mitte keegi.
Naissaarel asub ka igavene kirik, mida on vaheldumisi ehitatud ja lammutatud, alates aastast 1719. Praegu seda restaureeritakse.
Ehk seekord ka nii, et kirik mõneks ajaks püsima jääb.
Lisaks Petkale elavad Naissaarel loomad. Siia veeti 1922. aastal üksikud kitsed ja põder, kelle paljunemine pole olnud eriti edukas (neid on hiljem juurde toodud), see eest aga lippab ringi ohtralt metssigu. Põrsad on Kaljuste aia üles kündnud ja lilled lootusetult laiali puistanud. Kertu poetab mokaotsast, et lilledest ei maksa rääkida. Äkki ei tulegi sealt midagi.
Samal ajal demonstreerib Tõnu oma viimast aianduspoe käiku, mille tulem on kilekotitäis erinevaid lilleseemneid. Ta vehib käega õue poole ja räägib sellest, kuidas oleks “nii ilus, kui kõikjal laiuks lillemeri.” Ning et siis saaks ju ka mesindusega tegelema hakata. Ilus väljavaade pensionipõlvele: “Karjataks muudkui mesilinde ja külvaks seemneid juurde.” Kaljuste räägib, kuidas keegi pole veel saarelt lahkunud tööd tegemata. Niipea kui oleme Kertu ja fotograafiga otsustanud, et nüüd on õige aeg veel natuke teed juua, saabub Kaljuste, salakaval nägu peas, ja räägib segaselt sellest, kuidas peaks hoopis õues viibima. Nagu arvata võis, pani ta meid tööle. Tassisime puid lõkkeasemele.
Aga lõket teha ei tohi. Vald ei luba. Tuleohutus on tagamata. Sama lugu ka küüniga. Kui põlema läheb, mis siis saab!? Küünis on igas ilmakaares uksed ja sealt saab 300 inimest kiiremini välja kui Estoniast, mõtlen mina.
AKUSTIKAKONTROLL
Lisaks tuleohutusele on ka saarel muret ka kommunikatsioonidega. Kanalisatsiooni pole ja Eesti Energia kaablit vedada ei söanda. Elektriprobleemi on Kaljuste koos oma ehitajatega lahendanud eriti ökolt – päikesepaneelidega, mis ilutsevad kuuri katusel. Esinejate maja pole täna veel valmis, ent seis tundub lootustandvana.
Kaljuste on hämmastavalt kiire ideid ja mõtteid genereerima? (siinkohal lausub Kertu, et reaktsioon peab olema kiire, kuna Kalju mõtted tulevad ja lähevad.) Oma olemuselt tundub Tõnu kui klassikaline “päris-mees”. Saeks natuke puid, pahandaks ehitajatega ja vahepeal juhataks koori? Mingit kõrkjat kunstiinimese pirtsakust ei tähelda. Ise ta ütleb, et vingujaid ta ei salli. Ta kõnnib üle õue, väljaveninud pükstega, jalgu lohistades, ise samal ajal looduse helisid imiteerides. Või jalutab läbi küüni ning kontrollib akustikat (kas siis plaksutades või häälikuid puistates). Just sellistel momentidel mõistad, kui tähtis on tema jaoks Nargen festivali korraldamine. Ja see, et kogu Naissaare majapidamie saaks olema korralik.
Kaljuste paistab festivali populaarsusega igati rahulolev, ütleb et piletirahast kõiki kulusid katta ei saa, aga see eest on hind taskukohane. Õnneks teeb sihtasutus “Lootsi Koda” tublit tööd, leiab häid sponsoreid, nii et üritus katki küll ei jää.
Kertu peseb viimased tassid ja sunnib pirukat lõpetama. Rääkides merel peatselt vallanduvast tormist. Kahju on ära minna.
Tagasisõit on oluliselt põnevam kui saabumine saarele. Meri möllab ja mitmel korral lendab laine üle pisikese kaatri. Peale loksuva laine, mis südame pahaks ajab, õnnestub mul kogeda, kuidas on võimalik mässaval merel üle paadi serva urineerida. “Ma ei saa, piinlik on!” kohmetub fotograaf, ent Kaljuste ainult naerab ning ütleb, et oleme esimesed kes seda teevad. Ei tunne rõõmu ega ka häbi – lihtsalt jube naljakas.
* * *
NAISSAAR
Naissaar (saksa keeles Nargen, rootsi keeles Nargö, vahel nimetatud ka kui Nargent) on saar Eesti põhjarannikul, mis eraldab Tallinna lahte ülejäänud Soome lahest.
Pindala 18,6 km², pikkus 9 ja laius 4 kilomeetrit, asub mandrist 8,5 km kaugusel. Kõrgeim punkt on Kunilamägi (27 meetrit). Valdavalt katab saart okasmets, on suuri kivikülve ja rändrahne, saar on 1995. aastast alates looduspark. Esimest korda mainiti Naissaart 1075-1080 (Bremeni Adama kroonika) kui Terra feminarum.
Naissaare Suursadam sai tänase kuju I maailmasõja eel ja ajal, kui Tallinna ümbrusesse rajati Peeter Suure nimeline merekindlus. Saarele ehitati sadamakaid, raudtee, suurtükipatarei jms. I maailmasõja ning Vabadussõja ajal asus saarel ka vangilaager. Nõukogude ajalgi oli saar militariseeritud, sinna rajati meremiinide ladu ja montaa?itehas. Naissaare maastikukaitsealal on kolm registreeritud matkarada. Naissaarel asub ka tuletorn. Naissaarel on sündinud tuntud astronoom Bernhard Schmidt.
* * *
TORM JA TUNG
Toimub 1. juunist kuni 31. augustini. Suvefestival kutsub mereäärsetesse paikadesse ning ühendab mere ja maa poolt tuleva publiku erinevates teatri-, ooperi- ja kontserdikohtades.
Sellel suvel on nendeks Haapsalu, Naissaar, Laulasmaa ja Viinistu kunstimuuseum.
Nargen Festival – see on mereriigi suur suvepidu, mis kestab 3 kuud.
* * *
TÕNU KALJUSTE
Pudemeid
Tõnu Kaljuste sündis 28. augustil 1953 Tallinnas dirigendi ja muusikaõpetaja Heino Kaljuste ning raadiotöötaja Lia Kaljuste peres. Oma isa nimetab ta oma esimeseks muusikaliseks mõjutajaks ning esimesed esinemiskogemused sai ta isa juhatatava Ellerheina lastekoori ridades.
1971. aastal lõpetas Kaljuste koorijuhtimise eriala Tallinna Muusikakeskkoolis Harri Ilja õpilasena. 1971. aastal alustas Tõnu Kaljuste dirigenditööd Kammerkoori Ellerhein juures, mille tema isa oli loonud 1966. aastal lastekoori lauljatest, kes tahtsid jätkata kooris laulmist ka pärast lastekoorist lahkumist.
Aastatel 1978-1980 oli Tõnu Kaljuste Tallinna Riikliku Konservatooriumi koorijuhtimisõppejõud ning 1978-1985 (teistel andmetel 1980-1982) rahvusooperi Estonia dirigent. Aastatel 1994-2000 oli Tõnu Kaljuste Rootsi Raadio Koori peadirigent ning 1998-2000 Madalmaade Kammerkoori peadirigent. Neist esimene oli talle isiklikult eriti tähtis, kuna Rootsi koori oli kuulsaks teinud Kaljustele suurt mõju avaldanud dirigent Eric Ericsson.
2001. aastal lõpetas Tõnu Kaljuste töö Eesti Filharmoonia Kammerkoori peadirigendina ning tema mantlipärijaks sel kohal sai Paul Hillier. 2004|. aastal käivitas ta uue projektiteatri Nargen Opera tegevuse.