METSIKU EESTI LOOD: Proviisor, dotsent ja ravimtaimede uurija Ain Raal tutvustab harilikku kuuske, mis on segatud paljudesse uskumustesse ning mütoloogiatesse.
Kui paluda lastel käemärgiga kodu kujutada, paneb keegi ikka oma pea läheduses – tavaliselt üsna kõrgel – sõrmeotsad kokku ja ajab randmed teineteisest lahku nõnda, et sünnib kolmnurk. Püstkoda. Kodukatus. Tarvitseb meil kuuse kohta küsida, ja näeme sama käemärki.
Mitu tuhat kodu
Kodu ja kuusk. Nende side on ürgne ja tuleb meisse otsekui emapiimaga. Veel nüüdki lubab keegi meist vahel südametäiega või hingeahastuses metsa kuuse alla minna, kes pakub oma madalate tihedate okstega peavarju küll. Eestis on mitu tuhat kodu, kus elamas keegi Kuusk, Kuusik, Kuuse või Kuusemets. Isik, kelle perekonnanimeks on Kuusk, on saanud nimemärgiks viipekeelse tõlkevaste „kuusk“.
Kui mitte sagedamini, siis korra aastas meenub kuusk ka kõige looduskaugemale inimesele. Sellel hetkel muutub igihaljas kuusepuu otsekui väravaks kaugetesse aegadesse, vanade tavade juurde ning teistsuguste mõtete, olemise ja mälestuste manu. Kuusk on ühtaegu värav ja võti, mis avab tee tagasi lapsepõlve, loodusesse ja inimhinge heledamatesse osadesse. Kuusk on meie aegruumis lahutamatu inimese ilmalikust kestmisest – sünnist, elust ja surmast. Rääkimata kõigest käega katsutavast, mida kuusepuu meile ajaliseks eluks pakub. Ajast aega on meie mail kokku kuulunud kuusk, koda ja kodu.
Ja korra aastas saavad kuusk ja kodu suisa kokku: kuusk tuuakse kombe kohaselt kotta. Kuusk kui valguse puu on sarnaselt teiste igihaljaste okaspuudega kuulunud muistsetest aegadest peale talvise pööripäeva tseremooniate juurde.
Paradiisipuu
Kuivõrd kristluses seostatakse kuuske paradiisipuuga, hakati 11. sajandil kirikutes ja nende ees etendama müsteeriume, kus mängiti läbi kogu piibli ainestik koos paradiisiaia ja pattulangemisega, mille juurde kuulus õuntega ehitud kuusepuu või nulg.
Ja kui kirik 15. sajandil need müsteeriumid keelas, siis hakkasid inimesed igihaljaid puid oma kodudes ehtima, millest saigi alguse jõulukuuse kombestik. See traditsioon hääbus ajutiselt, kuid taaselustus 18. sajandil Saksamaal, levides sealt üle kogu kristliku maailma. Meil on see tava välja kujunenud luterlike sakslaste eeskujul ja ka trükitud jõulujuttude mõjul ning levima hakanud 18. sajandil, rohkemal määral aga 19. sajandi alguses linnades ning mõisnike ja kirikuõpetajate kodudes, kust see komme omakorda taludessegi kandus.
Näiteks on J. W. Jannsen kirjeldanud 1863. aastal Tartu maju kuusepuudest ja küünaldest säramas. 19. sajandi lõpuks olid kodused jõulupuud levinud peaasjalikult lastega peredes ning seda ka vaesema rahva seas. Eelmine sajand tõi kaasa kuuselise jõulukombe massilisema leviku ja jõulukuuskedest sai linnades tulutoov müügiartikkel.
Mustpeade vennaskonnast
Nii uskumatu, kui see ka ei tundu, pärineb avaliku jõulupuu komme kogunisti meie mailt. Lätlased on lagedale tulnud jõulise tunnuslausega „Riia – jõulukuuse sünnilinn“. Et esimene avalik jõulukuusk pandi Riias välja aastal 1510, tähistati lõunanaabrite juures 2010. aastal jõulukuuse 500. aastapäeva, mille puhul vermiti asjakohane münt.
Tallinna Mustpeade pidujootude määruses aastatest 1513–1514 on nimetatud puud, mis seati nii jõuludeks kui ka vastlapäevaks üles Mustpeade vennaskonna majas ning viidi tõrvikutega ehitud piduliku rongkäigu saatel Raekoja platsile. Seega oli Tallinnas hiljemalt aastaks 1513 avaliku jõulupuu komme välja kujunenud, kuid selle esmamainimine toimus Riiaga võrreldes siiski kolm aastat hiljem. Pärast pikka vaheaega pandi suur väljakukuusk Tallinnas püsti alles 1928. aastal ja see tava kinnitas lõplikult kanda alates 1936. aastast. Tartu rahvas sai esimest avalikku jõulupuud Suurturul näha alates 1929. aastast, teistes linnades hakati avalikke jõulupuid linnaväljakutele püstitama veelgi hiljem – näiteks Viljandis 1937. ja Narvas 1938. aastal.
Ka mujal ei olegi kuusk avaliku jõulupuuna nii vana nähtus, kui arvata võiks: nii seati esimene avalik jõulukuusk Berliinis raekoja ette alles 1780. aastal, Londonis 1840. aastate paiku ning Pariisis saksa kogukonna algatusel 1865. aastal. Ka Šveitsis ja Skandinaavias pandi neid välja 19. sajandi lõpul, USA-s ehiti avalik jõulupuu Valge Maja ees alles 1923. aastal, kuigi Bostonis sätiti jõulukuusk avalikult välja juba 1916. aastal.
Kuusk sümbolina, uskumustes ja kommetes
Lõuna-Kanada indiaanihõimud usuvad kuuse olevat omalaadse rahupuu, kes õpetab inimestele kooseksisteerimist ja teiste eluvormidega suhtlemist, aitab leida ühendust maa ja taeva vahel ning väljendab looduse ees rõõmsat ja rahulikku alandlikkust. Kuusk on au sees ka Põhja-Ameerika paljudel teistel hõimudel, kelle uskumuse kohaselt kaitsevad kuused inimest kurjade jõudude eest. Indiaani šamaanid, kütid ja kalurid kasutavad kuuseoksi mitmesugustel puhastusriitustel, neil on kindel koht ka noorukite täisikka jõudmise tseremooniatel.
Altai ja Siberi põlisrahvaste jaoks sümboliseerib hiiglaslik kuusk maailmapuud, mis küünib maast taevasfäärideni, ühendades maailmaruumi kolme kihti – vaimude maailma, maapealset tasandit ja allmaailma. Tatarlased kujutavad kuuske üheksajuurelise maailmapuuna.
Lätlased nimetavad rahvasuus kuuske eluvitsaks ja elupuuks, sellest ka kuuseokste tarvitamine saunavihana. Arvati, et rohelised kuuseoksad suudavad inimest kurja eest kaitsta, toovat inimesele tervist, aitavat ära hoida haigusi ning lükkavat koguni edasi surmatunni kättejõudmise.
Jõululine kujutlus igavesest elust ja inimese maise teekonna lõpp seostuvad mõlemad igihalja kuusepuuga, sest kuused ja kuuseoksad on ikka inimese viimaseks saatjaks. Mõnemeetriseid kuuski on kombeks panna mõlemale poole kalmistu väravat, kusjuures sageli murtakse ühel neist latv ära – naisterahva ärasaatmisel vasak- ja meesterahva puhul parempoolsel kuusel, kuid mitte alati. Tähtsaks võib osutuda ka suund, kuhu murtud latv osutab – naise korral vasakule ja mehe matustel paremale. Ladva murdmise kommet seletatakse tänapäeval pigem küll elust lahkunud inimese murdumisega, kuid vanemates mälestustes on seletus hoopis keerukam, tõmmates võrdusmärgi kuuse kui igihalja puu ja inimese surematu hinge vahele, kusjuures usutakse, et inimese hing läheb taevasse mööda kuuske ja et see sama teed tagasi tulla ei saaks, tulebki latv katki murda.
Häädemeestes on selle tava kohta öeldud nii: „Kuused väravas ja teeotsas ikki, ilma ei ole, ja raiutu oksa tee pääl õuest vällä. Ku surm mööda läks, siis murti kuused ära (s-o ladvad) nõnda kudas surm oll: lapsel ja üksikul mõlemad, paariinimestel, kudas nad altari ees seisid, mehel oma poolt ja naisel oma poolt. See on üks surmamärk, üks leinamärk. Lesel murti mõlemad.“ (RKM II 37, 605/6 (60) < Rannametsa k).
Sarikad ja ulukid
Inimese sugu ja ruumiline poolsus (parem ja vasak pool) on tüüpiliselt kirjeldatud Rõngu kandis: „Kui kuused mis tee otsa on pantud kui neist parem poolne enne ümber kukub saab järgmine kord meste surnut kukub aga vasak-poolne on naiste surnu.“ (RKM II 333, 452/3< Lapetukme k). Püha kihelkonnas usuti, et kui maja juures kuusk kasvab ja selle latv ära kuivab või kõveraks läheb, siis tähendab see majast kellegi surma. Samal põhimõttel suhtuti suure ettevaatusega talu või selle lähedal kasvava kuuse langetamisse: kui võeti maja juurest kuusk maha, ennustas see meesterahva surma (Põltsamaa). Sama usutakse ka siis, kui kuuske pelgalt unes nähakse – ikka tähendab ta okaspuuna meesterahvast, puu langemine või kuivamine kannab sõnumit tõsisemast haigusest või koguni surmast.
Kuid kuusega saab ennustada ka ilma, saagikust ja paljutki muud.
Ehitusmeeste kommetest seoses sarikapeoga on enamus kuulnud ja kuusepärga poolvalminud hoonel tähele pannud. „Kui sarikad peale olid pandud, siis pandi sarika külge kuusk. Sellega taheti viina. Kui viina saadi, siis toodi kuusk ise alla. Kui viina ei saadud, siis pidi peremees ise kuuse alla tooma.“ (RKM II 332, 34(104)<Rakvere raj, Venevere, Lagedi k)
Hoopis vähe on teada see, et langetatava kuusega käib kaasas omanäoline uskumus: kui puuraiumisel langev kuusk oma tüve tagant üles lööb, siis on see puu „igal pool hää tarvitada.“ (H III 5, 99/100 (4) < Kärdla)
Jahimeestel on kombeks lastud uluki kehale kuuseoks asetada, teine oksake kinnitatakse tavaliselt küti mütsi külge. Nii avaldatakse austust loomale, kes oma hinge andis ning ühtlasi tunnustatakse tema tabajat.
Kuusk ravimina
Traditsioonilises meditsiinis peetakse kuuske eelkõige rögalahtistavaks, hingamistegevust kergendavaks, reumaatilisi valusid vähendavaks, põletikuvastaseks ja uriinieritust soodustavaks ravimtaimeks. Kasutamist leiavad peamiselt kuusekasvud, värsked oksatipud ja okkad. Kuusekasvude näidustusteks on külmetushaigused, köha ja bronhiit, palavik ja külmetumine (seespidiselt ja sissehingamiseks), suu- ja kurgupõletikud (loputusteks), lihas- ja närvivalud (välispidiselt), kalduvus viiruslikesse nakkushaigustesse haigestumisele (seespidiselt ja sissehingamiseks), kuid neid kasutatakse ka reumaatiliste valude, podagra, sapipõievaevuste ja mao ülihappesuse korral ning uriinierituse suurendamiseks. Värsketest kuusekasvudest tehakse köha puhuks rögalahtistavaid siirupeid ning lahuseid auru sissehingamiseks, mis vähendavad hingamisteedes põletikke ning kergendavad tänu õhu paremale liikumisele (tursed vähenevad) hingamist.
Kuusevaiku on laialdaselt kasutatud kui paikset vahendit nahahaiguste korral ning loodusliku närimiskummi taolise vahendina suu desinfitseerimiseks. Kuusevaiku sisaldavaid salve soovitatakse määrida põletikulistele ja mädastele haavadele, lamatistele, sügelevatele löövetele, putukapistetele, nahalõhedele jm. Mädaste haavade paranemist soodustab näiteks salv, mille valmistamisel on kasutatud võrdsetes osades kuusevaiku, mesilasvaha ja päevalilleõli. Sissevõtmiseks sobib kuusevaigust valmistatud alkoholtõmmis, mis ergutab neerude tegevust, välispidiselt sobib see määrimiseks reumaatiliste ja närvivalude korral ning lahjendatult kompressidena haavade parandamiseks, eriti aga segatuna kuuseokaste või -kasvude alkoholtõmmisega. Juttudel rohkest C-vitamiini sisaldusest kuusekasvudes paraku alust ei ole.
Tõsisem kuusehuviline saab sellest kõigest hoopis põhjalikumalt lugeda minu uuel aastal ilmuvast raamatust „Kuusk“.