Hendrik Toompere juunior võttis lavastada Kafka “Lossi”, Vanemuises, väikeses majas. Mis jah, iseenesest ei olegi nii väike, on selline ülemöödunud sajandi formaadis teatrimaja. Selline “päris” teatrimaja. Et peaks nagu Kafka-aega sobima. Või kas meie peaksime Kafka-aega sobima? Või mis on üldse Kafka-aeg?
Toompere rääkis enneesikaintekates, kuidas Kafkat ei pea surmtõsiselt võtma. Kafkalik atmosfäär ei pea olema surmrõhuv, umbes selline oli ta sõnum. Mis sellest laval realiseerus? Või õigem oleks küsida, mis realiseerus esimese paarikümne minutiga ja mis hiljem? Ülejäänud paar tundi.
Tõsi, esimesed paarkümmend minutit on huvitav. ?õu käib, lipud lehvivad, muusika mängib. Aga siis jäävadki lipud lehvima ja muusika vaikib.
Jah, me leiame kontseptsiooni üles küll, ametnikud ja kogu see jutt. Kättesaamatuse ja saamatuse valud. Lollilt hüppavad ja põrkavad kaasakargajad sinna kõrvale, vastutustundetud poolidioodid, Kõivu ja Luige kehas. Aga kokkuvõttes kukub see lavastus ikkagi laiali, vähemasti Kowalsky jaoks.
Miks? Kummastaval kombel on siin üks peasüüdlasi Eesti üks paremaid meesnäitlejaid Hannes Kaljujärv. See mõõdutundetult röökiv, välises siplev maamõõtja. Või on siin küsimus lavastaja ja trupi kommunikatsioonis, et pole selge, kes ja mida ikkagi teeb, mida taotleb, kuhu teel on ja kuhu ei jõua. Pealispindselt ja üleüldse veiderdav ametnikuhing Jüri Lumiste aitab taolisele ka muidugi kaasa.
Et asi muutuks kaugeks. Kaugeks selle sõna halvemas tähenduses. Mitte et miski kreatiivne filter oleks vahele pandud, võõrituse kaudu olemasolevat rõhutatud, vaid lihtsalt kogu elu on välja filtreeritud. Aga see on ju ometi koht, kus miskit elu võiks olla? Võiks ju üle rambi sõrmeotsaga puudutada? Samas, ega muidugi ei pea. Ja mida üldse peab… Kunstis eriti.
Tegelikult muidugi jookseb Ervin Õunapuu räpasevõitu lavakujundus, mis lõpuks katkutud sidemetesse kätketakse, täpset raudteed mööda, maameeste ja muidu matside seltskonnas, lollpeade paraadi keskel peab (lolli) nalja ka saama, idiootsus tuleb samuti alasti kiskuda, aga kokku seda särki ei traageldu kokku. Kuigi juurdelõikaja on oma töö täpselt teinud, käärid pole vinklisse sirtsanud. Miks siis ikka?
Sest peategelast pole. Tal pole hinge. Pole vaeva, on kisa. Pole tahet, on lärm.
Aga – võib-olla tal polegi hinge. Võib-olla ta ongi inimene meie keskelt, kes lihtsalt tahab saada, kõike ja kohe. Sest tema tahab. Jah, see on võimalik. Aga ikkagi tundub Kowalskyle, et see on arvuti taga paar nädalat hiljem väljaimetud põhjendus.
IISI