Eestlased pidada olla hea huumoritajuga rahvas, kelle eriti tugevaks küljeks olevat eneseiroonia ja muidu iseendi üle nalja tegemine. Alljärgneva põhjal võib oletada, et see tendents, kui ta üldse kunagi olemas on olnud, on nüüd igatahes kadumas. Võib-olla teen ma ka tühjast palju kära. Olgu kuidas on, viimase aasta-kahe jooksul on ühiskonnast läbi käinud nii mõnedki huvitavad projektid, mis seotud laiemalt nii huumori kui ka eneseirooniaga.
TULNUKA LUGU
Esimene ning antud artiklis mainitutest eakaim on tudengifilm “Tulnukas”. See on meedias lõpmatuseni ära nämmutatud linateos, mis ei illustreeri mitte ainult osside-karvaste, vaid ka kõigi teiste vastandlike ühiskonnagruppide omavahelisi suhteid.
“Tulnuka” puhul, mille otsene sisu oli jõmmide naeruvääristamine, on kahju sellest, et kogu selle traagika nägemine oli nii mõneski osas puudlik. Eredaim juhtum oli ilmselt Prangli saare oma, kus kohalikud, kes kas ise selle subkultuuri osa või kel sellega igapäevaselt lähemaid kokkupuuteid on, ei suutnud filmis näha ei kriitikat, irooniat, veel vähem kunsti (vt Margit Tõnsoni artikkel EEs, 31.08.2006|). Avalikku naeruvääristamist suudavad vaid vähesed taluda. Eriti keeruliseks läheb aga siis, kui naeruvääristajad on oma arust teadjad kunstiinimesed, kes tulevad Tallinnast külainimestele õpetama, mis on kunst ja kuidas selle eksponeerimine käib. Oleks võib-olla oodanud, et selline, osaliselt (ent mitte tahtlikult) isegi sotsiaalpropaganda lahtrisse mahtuv projekt, saab rohkelt mitmekülgset tagasidet. Ometigi ei ulatunud see puudutama, veel vähem kritiseerima või avalikku debatti looma, nähes paralleele filmi sisu ning Eesti paljuski madalalaubalise, kinnise ja ebatolerantse ühiskonna vahel.
BEMMI KUMMID
Teine projekt, mis äramärkimist väärib, on 42GO-nimelise muusikalise kollektiivi lugu “Bemmi kummid”. Üle poole miljoni korra on seda sama lugu juba YouTube’is kuulatud/vaadatud. Kõnekas on fakt, et teost on sealsamas üle tuhande korra kommenteeritud (sh suur osa soomlastest arvajaid). Lisaks on üles laaditud ka mitmeid fantaasiarikkaid remixe.
Nii lugu ise kui YouTube’ist üleslaetav video on (samamoodi kui “Tulnukaski”) bemmi-kultuuri üle ironiseeriv. Selle absoluutsest ilmselgusest hoolimata leidub inimesi, kes projekti tõepähe võtavad. Ja siinkohal ei pea ma silmas mitte niivõrd inimesi, kellele ka tegelikult see lugu sümpaatne võiks olla, kui just neid, kelle arvates on tegu täieliku saastaga, kuid kelle kultuuriteadlikkus sellega ka lõpeb. Viimaste järgmiseks loogiliseks sammuks on oma arvamuse YouTube’i kommentaaride hulka jätmine, mis annab paralleelselt aimu sellest, et kirjutaja vaevleb nii grafomaania kui ka põhjendamatult kõrge enesehinnangu käes ja et konkreetse ossi-bemmi nähtuse üle ironiseerimine on nii mõnegi arvates ilmselt välistatud.
UUSPÕLLU HUUMORIKOOL
Viimaseks märkimisväärseks ettevõtmiseks on rohkelt negatiivset tagasisidet saanud ning roppuste tõttu telest tsenseeritud Jan Uuspõllu huumorikool.
Huumorikool on siinmainitutest ilmselt ainuke nii läbimõeldud projekt, mis eestlast ja tema suhestumist kultuuri ja huumorisse arvustamas on. Selline ignorants, mis antud saate vaatajaid valdas, oli erakordne. Võib-olla sellepärast, et suurem osa publikust tundis end väiksemal või suuremal määral puudutatuna. Ilmselt on nemadki Maiet ja Valdurit vaadates naeru kihistanud või mõne suvelavastuse jalagaperse huumorit nautinud.
Ja kui “Tulnuka” puhul oli positiivne – pigem osside subkultuuri vastane-tagasiside valdav, siis Huumorikool jäi ikka võrdlemisi halvasti mõistetud projektiks. Laiem publik lihtsalt ei näe veel suurt osa meie komöödiaetendusi ja naljasaateid kui midagi labast ja nõmedat (nagu nad on õppinud nägema rullnokki) ja seega ei oska neid ka kriitiliselt, veel vähem irooniliselt hinnata.
MUGAV JAOTUS
Kõik kolm teost esindavad justkui kaht suunda. Esiteks naermine enese kui rahva kommete-käitumise üle. Teiseks, ent põhiliseks, naermine teiste, endist erinevate üle, sest olgem ausad, pool rahvast ei saa asjast ju üldse aru, rääkimata kaasa naermisest (vt ka Prangli jt väikeasulate juhtumid).
Kas tänapäeva kapitalismis ongi üldse võimalik endi kui tervikliku rahva üle tõeliselt nalja visata? Ja veel enamgi. Kui oma väljamaa sõpradele kurta, et eestlased on kurjad ja kadedad, kui tihti siis iseend silmas peetakse? Palju ahvatlevam on irvitada teiste üle. Sellepärast ongi eestlased end mugavalt kaheks jaotatanud. Esiteks on sellel teisel osal kerge irvitada esimeste üle, ilma otsese hirmuta, et nende kadedus välja paistaks. Esimestel on aga võimalik mõnitada teisi, tehes samal ajal kunsti.
ILKUMISVÕIMALUSI KÕIGILE
Kummaliselt on neis kõigis kolmes projektis siiski läbi kumamas ka muud kui paljas lõõp ja ilkumine. Teatav soov neid mülkassevajunuid sealt välja õngitseda, ehk. Kahju on sellest, et ega see vast kellelegi kohale ei jõua.
Naljategijad ja nende kaasamõtlejad naeravad ja on tore. Inimesed paneelmajades ja väikelinnades aga tunnevad end puudutatult ja solvatuna.
Aga mis siin kurvastada, eks paku meedia neilegi omi ilkumisvõimalusi.