Käis ja käib kõva vaidlus selle üle, kas usundiõpetus sobib eesti kooli või mitte. Ühed ütlevad, et ei sobi, teised, et sobib küll, ning tuuakse põhjendused.
ÜKS USUÕPETUS JUBA ON
Mina olen viimasel seisukohal, et sobib. Peavad ju lapsed teada saama, mismoodi ja milliste vahenditega on inimestega aegade jooksul manipuleeritud. Kasutades inimese igavest ja ülimalt ahistavat teadmatust iseenda ja maailma mõtte ning selle koha pealt, mis saab pärast surma. Eesmärgiga panna too inimene kellegi huvides rügama ja vehkima. Usk on ikka olnud lihtsameelsele lohutuseks ja ühtlasi needuseks ja nuhtluseks. Äärmuslikel juhtudel viis asi nii kaugele, et inimene loobus sealpoolse magusa elu pärast maapealset elu üldse elamast. Ülikkond ehk manipuleerijad pole usku kunagi eriti tõsiselt võtnud ning selle eetikareegleid järginud. Arusaamatuks jääb mulle ainult üks – miks on vaja kaaluda usundiõpetust koolides, kui seal juba hulk aega õpetatakse marksismileninismi asemel uut usundit – usku rahasse ja maisesse mammonasse. Seda pasundatakse meile kõrva igast võimalikust torust ning igal võimalikul sammul. Seda usku jutlustavad parteid on meil aina võimul olnud ning pole näha, et see asi tulevikuski muutuks.
MOGRI-MÄRDI KREEDO
Pisut vähem kui saja aasta eest kirjutas nüüd tasapisi üha tundmatumaks muutuv kirjamees Kitzberg näitemängutüki pealkirjaga “Kauka jumal”. Selle ilmselt negatiivse peategelasena mõeldud taluperemehe Mulgimaalt Mogri Märdi suhu pani kirjamees sõnad, mida väga hästi võiks kasutada tänase rahausu põhiloosungina: “Naist ei pea mul olema ega last, sugulast ega sõpra, jumalat ega kuradit – raha peab mul olema; raha on jumal, raha on vägi, raha on võim! Ja võtta tahan ma teda ja olen võtnud ja võtan teda, kust ma aga saan!” Kui mingil ajal võis see kreedo tunduda lausa hullumeelse omana, siis täna peaks sellele silma pilgutamata alla kirjutama enamik Eestimaa peal sõitjaist ja sibajaist. Huvituseta pole ehk ka asjaolu, mis Märdis rahamaania käivitas – nimelt lapsena mõisaõues saksalt näkku saadud piitsahoop. Seda, miks meie haiged ehk nüüdses mõttes juba terved oleme, pole siinkohal ehk mõtet kommenteeridagi.
KÜSIMUS ON AMMU LAHENDATUD
Näidendis on Märt pea ainus rahajumala kummardaja ehk tänases mõttes ettevõtlik ning progressiivne tüüp, keda ümbritsevad positiivseina mõeldud tegelased (Masa Ants jt.) on tänases mõttes tõelised luuserid ja jobud. Küllap nende ebakohtade tõttu polegi vist ükski teater teda uuel iseseisvusajal oma mängukavva võtnud – peletab rikka vaataja teatrist eemale ja kutsub esile pankroti. Kõik me teame, kuidas asjad edasi kulgesid – masa-antsud saatsid loll-ivanide ja ahjujemeljade jõulisel toetusel terve portsu mogrimärte robinal Siberisse. Ent Märt või õigemini tema vaim tuli sealt hoopis tugevamana tagasi. Keeras koguni ajaloo ukse lõp likult lukku, Märdist ja tema kaukajumalast on saanud meie kõigi ühine jumal. Ning masaantsude ja lollivanide üle naerdakse veel kaua. Märt aga laiab nii Toompeal kui sitis, maal ja metsas, pröökab ja kamandab igal pool. Märt on president ja Märt on peaminister, koolmeister ja kirikuõpetaja. Ning usuõpetuse üle vaielda pole enam mingit mõtet, see küsimus on ammu lahenenud.
