Ikka räägitakse, et Venemaad pole võimalik mõista. Ikka räägitakse, et Venemaa on määramatu. Ja seda kinnitab ka meie argipäev. Kasvõi meie Vene-poliitika võimatus: täna saab küll piirileping sõlmit, aga homme taas ei kehti jms. Ja kuulus integratsioon – selle kohta pole muud öelda kui veel kuulsam: “Ei kommentaari.”
Õigupoolest pole siin aga midagi imestada, sest tegelikult räägime me samu sõnu ja termineid kasutades venelastest hoopis erinevat asja. Just nii: lääne poliitilise mõtlemise mõisted tähendavad vene mõtlemises hoopis midagi muud. Vene filosoofia määratleb-tõlgendab teisiti kui Lääne mõtlemine näiteks järgmisi mõisteid:
SÕNASTIK ISE
aja lõpp – aja üleminek ruumiks
eimiski – pole negatiivne, vaid on positiivne
Euraasia – pole ainult geograafiline, etnoloogiline ja majanduslik, vaid ka filosoofiline mõiste – mentaalne null, milles neeldub Lääs ja Ida
filosoofia – ei ole tarkuse armastus, vaid igavese vabaduse otsimine, mis ongi teinud inimesest inimese (Solovjov), ei ole teadus ega kunst, vaid omaette modaalsus (Berdjajev)
ilu – ei ole ainult esteetiline kategooria, “ilu päästab maailma”, on kõigeühtsuse kategooria, samas ilu võib ka hirmus olla (Pu?kin, Dostojevski)
hiliasm – õpetus tuhandeaastasest riigist, milles basileus-imperaator on garant-katehon, kes on vahele pandud ja hoiab ära hukatusedegradatsiooni Antikristuse tulemise
impeerium – ei ole lihtsalt suur mitmeid erinevaid rahvaid ja etnoseid ühendav suurriik, vaid eelkõige ideokraatne ühendus, millel on ka oma hing
imperaator (basileus) – Kristuse vikaar
Bütsantsis – impeeriumi hingehoidja
liturgiline impeerium – lõpuaegadel muutub impeerium kirikuks, kus iga ühiskonna liige osaleb üleüldises lunastuses
tõde – pole vene filosoofias ratsionaalne, diskursiivne, vaid on kujundlik; kõikainus olemasolev (Solovjov)
Jumal – ei ole väes, vaid tões – muidugimõista vene tões (Aleksander Nevski; Berdjajev)
sophia – Sofia ei ole mitte ainult tarkus, vaid Jumala keha (Solovjov), mis võib manifesteeruda Kauni Daami kujul (Belõi, Blok, Ivanov); ideaalne olemine, mis püüdleb maksimaalselt materiaalse olemise poole
Lääne filosoofia – on igal astmel ühekülgne ja vajab mõtestamist usu valguses (Solovjov)
kristlik religioon – reaalne jõud, mis juhib ajaloo kulgu (T?aadajev)
ratsionaalne – on patoloogiline, kuna tapab usu, usk aga on inimene – seega surmab inimese, samas omandab väärtuse usu kõrval (Solovjov)
riik – on mõeldav eelkõige impeeriumina
kirik ja riik – on pühaduse eri astmed: kirikus on sakraaslus immanentne – sees olev, impeeriumis transtsendentne – väljas olev
kirik – on olemuslikult aja ja ruumi taga, Jumala immanentses manifestatsioonis
Kristus – on eelkõige taevane valitseja, kohtumõistja, Kristuse inimlikul kujul on vene filosoofias vähe tähtsust (Berdjajev)
pattulangemine – ei ole vene filosoofias niivõrd ontoloogiline kuivõrd gnoseoloogiline (?estsov, Berdjajev)
sotsiaalne organism – on kas hingetu või hingega – kirik, Püha Venemaa on jumalinimlikud organismid (Tihhomirov);
Vene tsaar – on tsaar kõikide tsaaride üle (Berdjajev), on Jumala asemik maa peal (Berdjajev)
võimude sümfoonia – poliitiline termin, mis tähendab võimude ühtsust ehk imperaatorikatehoni valitsemist koos kiriku, püha pärimuse, patriarhi ja kõrgema vaimulikkonnaga
vaimne ja materiaalne – on küll vastandid, aga sulanduvad paratamatult üheks orgaaniliseks tervikuks (Solovjov)
tegelikkus – universaalne organism (Solovjov)
moraal – normatiivsusest on kõrgem loovuse eetika, mis on energeetiline vrd. Jumala energiad õigeusus
ühisolemine – sobornost on kvalitatiivselt kõrgem kui individuaalsus
vene dualism – see on Ida ja Lääne võitlus vene hinges (Berdjajev)
õigeusk – ainus tõeline kristlus,
Venemaa – ainsa tõelise kristluse hoidja, seega püha, Kolmas Rooma, Venemaa on seal, kus on usu tõde (Berdjajev)
venelane – on määratud õigeusuga (Berdjajev)
vene rahvus – otsekui pahupidi rahvus: identsus ei ole antud erinevusena teistest, vaid sarnasusena, Lääne ja Ida moodi, “kah rahvas”
vabadus – algolek (Solovjov, Berdjajev)
loovus – lunastuse teine vaatus (Berdjajev)
teurgia – vaba üldinimlik looming (Solovjov)
müstika – tervikteadmus, “üleüldine orgaaniline tegelikkus” (Solovjov)
renessanss – vene renessanss pole antiigi juurde tagasipöördumine, vaid on vaimne
uussünd – jumalinimese katse
vene renessanss – vaimne uuendus vene kultuuris XX sajandi algul arvestatakse tinglikult V. Solovjovi surmast 1900 kuni Rozanovi surmani 1918. Nimetatud ka Berdjajevi-Bulgakovi renessansiks, selle tooniandjate järgi, kes paradoksaalselt alustasid marksistidena
kõigeühtsus – on vene kosmism
kosmos – pole ainult füüsiline – on “vene kosmos”, Venemaa ongi kosmos
maailm – on kurja võimuses ja peab sestap olema allutatud seaduspärasustele, et kaos ei saaks lõhkuda maailma korda (Berdjajev)
maine – ei ole taevase vastand, vaid selle tingimus – taevane tekib maisest nagu liblikas nukust
keha – ei ole vaimu vastand, vaid selle teine pool (Berdjajev, Rozanov).
sugu, soolisus – soolisusel ei ole vene filosoofias ainult bio-psühho-kultuurlis-sotsiaal ne aspekt, vaid ka religioosne (Rozanov, Mere?kovski, Berdjaev, V.Ivanov)
sümbol – on side kahe maailma vahel, idee ehk teise maailma märk selles maailmas (Solovjov, Ivanov, Belõi, Berdjajev)
tsivilisatsiooni õigustatus – kahtlus selles on puhtalt venepärane nähtus, mis ei tekkinud mitte neil venelastel, kes polnud veel kultuurist osa saanud, vaid neil, kes enamasti asusid kultuuri tipus (Berdjajev)
ühiskond – on reaalne organism
ühiskond ja riik – on pärast Nikoni reforme Venemaal vastandlikud (Berdjajev)
üli- või üleinimene – on vene mõistes jumalinimene
* * *
See väike leksikon näitab, et vene mõtlemisel on olnud ja on “oma keel”, mis loogiliselt siiani semantiseerib ka uusi postmodernse Lääne mõisteid omamoodi või desemantiseerib need sootuks. Õigupoolest ei leia me siit ühtegi mõistet, mis 100% kattuks Lääne üldlevinud käsitlusega.
Tähenduste süsteemi on poliitilises filosoofias peetud ühiseks. Tähenduste erisus Lääne ja vene poliitilises filosoofias aga viitab sellele, et meil on olnud ja on tegemist kahe osaliselt erineva ja osaliselt kattuva diskursuse formatsiooniga ehk teisisõnu me räägime samu mõisteid kasutades erinevaid keeli ning järelikult ka meie väärtustesüsteemid ning nendest arusaamine on olnud erinevad. Ja isegi siis, kui sõnad ja seletamine on olnud sarnased, on mõistmine olnud erinev. Mõistete samasus ei tähenda seletamise ja keele samasust.