Tänapäeval on inimesed tihti erinevate maailmavaadete kandjaks, mida märkivad sõnad lõppevad -istiga. Oi aegu, oi kombeid! Meie aja moeteooria on juba pikemalt olnud feminism – peale selle tavaliselt ka postmodernne, globaalne ja uute majandusteooriatega seotud.
Nõuab erilist tsiviiljulgust või rumalat ohvrimeelsust minna kritiseerima H?l?ne Cixousini naiskirjutust (écriture féminine), Elizabeth Groszi lesbiteooriat või Judith Butleri geneoloogilist sooteooriat. Sellise lollusega saavad hakkama vaid vanad sõjaveteranid, ?ovinistlikud sporditoimetajad või – loomulikult – KesKusi ning Aktivisti ajakirjanikud.
FEMINISMI KOLM LAINET
Alustame põhilisest. Feminismi on kombeks jagada kolmeks ajalooliseks “laineks”. Esimese laine feminism sündis 19. sajandi lõpu naisliikumisega. Naiste hääleõigust, sotsiaalseid õigusi ja sellekohast arengut järgisid Simone de Beauvoiri ja Virginia Woolfi laadsete klassikute feministlikud ideed ka 20. sajandil.
Niinimetatud teise laine feminism sündis 1960. aastate lõpus – käsikäes hipide, ühikapidude ja psühholoogilise kultuuriga. Feministlik liikumine on seotud tolle aja üldise rahutuse ja katsetamissooviga; noorte sotsiaalse ägeduse ja ülemaailmse poliitilise mölluga. Aastakümmet valitsesid Vietnami sõja ja rokkmuusika laadsed suured nähtused. Elati revolutsiooni ja pop-spektaaklite ajal.
Rahutu nüüdisaeg – ja sellest tulenevalt ka feminism – on liikunud edasi. Niisiis kuulub nüüdisaegne feminism kolmandasse lainesse. Viimaste aastate akadeemiliseks trendiks on olnud kolmanda lainega seotud postfeminism, millega koos räägitakse ka pervoteooriast ning perverditsejaist.
Paar sõna akadeemilist jorinat kuluks antud kohas ära. Postfeminism rõhub niinimetatud poststrukturaalse teooria põhimõttele, mis on moodustanud inimteadusliku “ühtekuuluvusteooria” ja mõjutanud kultuuri ja identiteedi rakendamist ühiskonnas. Poststrukturalism on ulatunud teadusest popkultuurini ja tänapäevakunstini – eriti ennast “meediakunstiks” kutsuvate muuseumiprojektide juures.
KLASSIKALISE IDENTITEEDIKÄSITLUSE VASTU
Poststrukturalistid – rääkimata perverditeoreetikutest – on visandanud tõsise uurimuse klassikalise humanismi alustel. Püsivat ja uhkelt seisvat mina enam ei tunnistata – nagu ka põhiseadust või põhiväärtuseid. Selle asemel on meie persoonist ja identiteedist saanud erinevate vajaduste ja soovide mitmehäälne kest.
Inimeste “oma mina” ei ole praegusel ajal enam iseseisev ega autonoomne protsess. Varem terviklikuks nimetatud “persoon” – feministlik, ?ovinistlik või segu nendest kahest – sünnib suheldes teistega. Klassikalises humanismis ja selle valitud identiteedikäsitluses on kaheldud juba varem. Kõige tuntum näide siin on peenisepoiss Freud ja tema psühhoanalüütiline teooria.
Vaidlused võimu, korduvuse ja nende poliitiliste esinemisviiside üle on pikka aega olnud poststrukturaalses identiteediteoorias kesksel kohal. Selle kohaselt on inimene oma “subjekti” ja identiteeti ise võimetu ehitama ning hindama. Samas annab see Ulrich Becki ja Anthony Giddensi laadsetele inimestele võimaluse intellektuaalseks võitluseks. Selline radikaalne arvamus on valitsev “pervouurija” Butleri loomingus.
“BIMBO TAKTIS LIIGUB KOGU MAAILM”
Mis siis maailmas mäda on? Ma räägin teile: minusugusele ultraseksuaalsele hedonistile ja maiste naudingute sõbrale on põhiprobleemiks poststrukturalistide, postfeministide ja pervoteoreetikute totalitaarne keha vihkav attitude. Ühiselamutes levitatava “teooria” õppetükid kallavad vaestesse õpilastesse skeptilist, ihuvastast ja mürgiselt lõhnavat bensiini.
Siinkohal väljakirjutisi Kesk-Euroopast, naisuurimuste loengult: “Tüdruk, kes soostub elama mehiste kommete kohaselt ja ajab kaenlaaluselt karvu, peaks häbenema ja laskma karvadel takistusteta kasvada.” Või: “Ajaga kaasaskäiv feminist võib valida otsetegutsemise tee, millele annab eeskuju vägivaldne ja pornograafiline film “Baise-moi”. Agressiivsele hardcore-naissõdurile on elu eesmärgiks takistamatu meeste alistamine, alandamine ja paljaks kiskumine.”
Erandina on siin tarvis mainida pessimistist filosoofi ja Schopenhaueri harrastajat Titti Timanttit, kes arendas välja feministe ärritava iroonilise ja suurepärase stiiliga “bimbofilosoofia”: “Schopenhauer ütleb: maailm on minu kujutlus. Bimbo ütleb: maailm on minu. I’m a barbie girl in my barbie world. Minu maailm läigib ja särab. Ja loomulikult ma naudin seda, kuna ma olen kõigest ebameeldivast väljaspool. Bimbo taktis liigub kogu maailm; muud ma ei soostu oma kummipea sinisilmadega nägema.”
SAATUSLIK NAINE: JUDITH BUTLER
Kui kohtuvad (post)feministlik teooria ja sellega seonduv poliitiline ideoloogia, on lõpptulemuseks segane ja imestamapanev kokteil. Filosoof ja feminist Judith Butler on meie aja femme fatale, saatuslik naine ja osav teadusliku poliitikaga mängija. Esinemisoskuslikule, poliitiliselt aktiivsele ja feministlikule ülikoolilesbile on “postmodernistlikus” ajas laud alati kaetud. Mõni neist on langenud butlerismi lõksu. Arvatavasti lõplikult.
Tõsiasi on see, et Butleri 1990-ndatel aastatel välja antud teosed “Gender Trouble. Feminism and the Subversion of Identity” (1990), “Bodies that Matter. On the Discursive Limits of “Sex”” (1993) ja “Excitable Speech. A Politics of the Speech Act” (1997) on märgatavalt mõjutanud identiteediküsimustes ja -teooriates läbiviidud debatte.
Minul ei ole võimalust esitleda oma sümpaatiaid ja antipaatiaid nist-Butleri teooriate kohta. Tunnistan siiski, et Butlerit võib pidada sugupoolte uurimuste eestvõitlejaks, aga ka ohtlikuks provokaatoriks ja lollustele ässitajaks. Mitmetele klassikalise humanismi ja “autentse” füüsilisuse järgijale esindab ta keha vihkamise tippu.
Ja miks? Sellepärast, et butlerism ja eriti selle rajumad tõlgendused peavad isegi bioloogilist (!) sugupoolt eksituseks ja kultuuriliseks loominguks, mis asetab olemisele (liiga kitsad) piirid. Suhtun ettevaatlikult Butleri ja tema pooldajate esitatud mõtteviisi – sellisesse maailmavaatesse, kus lihaline inimene “redutseeritakse” (=alistatakse, tagastatakse) alati (ja ainult) ideoloogilistesse konventsioonidesse.
Vältimaks väärarusaami, tunnistan, et minu barbaarses maailmas on tissid ikkagi tissid, munad on munad ja karvad on karvad. Eirates “poliitiliselt korrektset” keelekasutust, usun, et meest ja naist puudutavad soolised erinevused on peale sotsiaalse käitumisviisi ka füsioloogilis-anatoomilise maailmaga seotud. Nad pole ainult õpitud põhimõtete ja käitumise vili.
Kusjuures – naisi, konventsionaalset “normaalset” seksi ja piprapihvi armastava inimesena ei ole ma õnnetu väike hetero, kes on jäänud 1800-ndate aastate eelarvamuslikesse õpetustesse. Jeesus! Siin räägib hoopis homode, friikide, taksikoerte, Tai lady-poiste ja üleüldse valikuvõimaluste suur sõber ja arusaaja.
MY BODY – NOBODY?
Berliinis elav Hannu Eerikäinen, kes viimistleb praegu oma küberseksi puudutavat raamatut, on suurepäraselt kommenteerinud nist-Butleri ja tema järgijate tegevust. Eerikäinen peab nüüdisaegseid teooriaid “keha negatiivse teoloogia lähtekohaks”. Ennast nautijaks pidav Eerikäinen on osavalt tunnistanud, et keha on inimese väärtuse seisukohalt ajust tähtsam: “Kirjanik Paul Valéry sõnade kohaselt: sügavaim inimeses on keha. Kui ei ole tissi ega tussi, keha kompimispindasid ja lõputut ihu avarust, pole ka seksi. Olen huvitatud küberseksist, aga vaimustatud kehast ja füüsilise kogemuse ulatusest – inimlikust puudutusest, mis viib inimese ekstaasi ja lummab teda.”
Lõppude lõpuks tuleb ka feminism tagasi keha juurde – eriti selle probleemide juurde. Butler ja kompanii rääkisid, et kaasaegsed ei naudi olemist oma füüsilises kehas. Või õigemini: olemist seal ei saagi nautida! Need meie hulgast, kes naiivselt ja rõõmsalt naudivad oma keha, on postfeministide, pervoteoreetikute ja nist-besserwisserite meelest kõige rohkem alaarenenud tombid.
Teisalt on ka nii, et need, kes naudivad elu just nimelt oma jäsemete, tuharate ja tissidega, ei saa kunagi aru, milline probleem on keha ja kõik sellega seonduv mõnele kodanikule. See seletab, miks lõpevad nii paljud identiteedi, inimteaduse ja nüüdiskunsti teooriad keha-teemadel.
My body – nobody? Anoreksia ja buliimia on ikka veel kevadmoes. Söömishäired ja sotsiaalne häbi räägivad oma sünget keelt sellest, kui raske on kaasaegsetel leppida endaga, oma kehaga ja sotsiaalse ühiskonna naeruväärsete normidega.
KEHA ON MINU OMA
Bioloogiline keha on kahtlemata tähtis juba olemise põhiküsimuste nagu sünni ja surma poolest. Kehast ja lihalistest kogemustest tulevad meelde veel mälu-, tahte- ja identiteedisugused psühholoogilised mõisted. Huvitav on ka see, et H?l?ne Cixous ja mitmed teised feministid peavad keha teaduse mudeliks. Feministide meelest ei ole ratsionaalsus sugugi kogu mõistus: sinna kuuluvad ka tunded, kehalikud kogemused ja emotsioonid.
See ongi tark ja õige arusaam, sest inimene on suur müsteerium. Tõsi on ka see, et inimene ei pääse oma kõhna, ülekaalulise ega ka ideaalse keha eest – isegi võrgus ega chatis mitte, millest on kirjutanud kanadalasest küberteoreetik Arthur Kroker.
Kehas ennast mõnusalt tundmine on tähelepanuväärne väljakutse. Platon nimetas keha hauaks, Paulus nägi seda templina, Teresa Avilast vaenlasena, Descartes masinana ja Sartre enda minana. Isegi rumal inimene saab aru, et elab maailmas tänu oma keha vahendusteenusele. Rääkides inimesest, räägime samas ka tema kehast, mis toimib peale hinge “maja” ka maailmapildi vahendajana.
Elatud elu jääb meile meelde lihana. Siinkohal on kohustuslik mainida Bryan S. Turneri nime. Turnerit peetakse üheks tähtsaimaks kehauurijaks. Aastal 1984 avaldatud teoses “The Body and Society. Explorations in Social Theory” ründas Turner sotsioloogide võimu. Kindlate ühiskondlike mõistete (ehitus, sotsiaalne kuuluvus, roll, funktsioon jne) asemel uurib ta kogu ühiskonda keha kaudu.
Inimsubjekt ja “mina ise” on lõpuks ainult keha ja hinge lahutamatu liit. Meie elu märgivad keha vajadused ja toimingud – lai spekter hommikusörgist aeroobikani, näljatundest palavikuni ja menstruatsioonist raseduseni. Väikest last lohutatakse puudutusega.
Lihaseid treenitakse harjutustega. Suudlemine ja armastus on füüsilised samamoodi nagu paastumine, külmetamine, haiglaskäigud ja rusikalöögid. Inimene sööb, joob ja käib väljas peaaegu iga päev. Mõtted ja tunded keerlevad ajus – osa kehast seegi. Liha himud, vajadused ja keelud teevad inimesest maailma valitseva ja aistiva isiku. Võiks öelda, et elame keha hullusärgis. Inimene on üheaegselt oma keha vang ja valitseja. Selle unustab nii mõnigi feminist ja ?ovinist ära.
KÜBORGIDE MAALETULEK
Inimese ja masina välist suhet on kirjeldatud küborgi-võrdluse abil. Laiale publikule on “küberneetiline organism” saanud tuttavaks suures osas Arnold Schwarzerneggeri Terminaatori-filmide ja RoboCop-filmide Murphy-nimelise politseiniku kaudu. Erinevates sci-fi visioonides tähendab küborg (ingl cyborg) robotit, kellel on inimlikke omadusi – ning vastavalt inimest, kelle keha on kohendatud uuema tehnoloogia kohaselt.
Küborgi mõistet võib seletada ka lihtsamalt. Hitech – ratastooliga varustatud vigane, haiglas tilgutite all lebav õnnetuse ohver või vormelautojuhi ja -auto moodustatud inimene/masin süsteem. Neid võib ka nimetada “küberneetiliseks organismiks”.
Põhimõtteliselt koosneb inimese keha lihast ja verest. Ent meie kehale liidetakse üha enam masinaid, tehnikat ja insenerlust. Tuleviku “body-tehnoloogia” tungib üha sügavamale ja selgemini meie kehasse. See muudab hämaramaks ka inimese ja masina vahe – ning mõjutab suurel määral meie identiteeti.
Kolmanda aastatuhande alguses on inimese bioloogiline ja anatoomiline keha katseväli ning piiriala, mida vallutatakse teaduse ja tehnika viimaste leiutistega (kunstproteesid, kunstelundid, nanotehnoloogia jne). Inimkehast on saanud uurimislabor. Lärmi, kaasaegset muusikat ja kannibalismi uurinud prantsuse pankuri ja ühiskondliku intellektuaali Jacques Attali meelest vallutavad kunstelundid vaikselt, aga kindlalt inimkeha.
* * *
Naine on küborg?
Kuigi küborgi seostatakse futurismi ja ulmekirjanduse visioonidega, on asjast kasu saanud ka feministid. Tuntud ajaloolase ja feminismiteoreetiku Donna Haraway arvates on naine rohkem küborgi moodi kui mees, kuna ta on valmis muutma oma identiteeti ja keha piire. Küborgis on Haraway meelest midagi veetlevat.
Juba 1980-ndate aastate keskel avaldatud iroonilises “küborgi manifestis” esitles nist-Haraway oma mõtteid poleemiliselt ja tähelepanuäratavalt. Tema avastustest on moodustunud märkimisväärne lähtepunkt 1980-1990 toimunud identiteedivaidlustele. Haraway on ka öelnud, et on meelsamini “küborg kui jumalatar”.
Lääne ühiskonna põhimõtted esindavad Haraway meelest mehe, kapitalismi ja edu aateid. See patriarhaatlik aade röövib loodust ja alistab ta ainult selleks, et toota. Haraway mõistab küborgi kui mingisuguse “piiriala organismi”, mis kaardistab ja tõlgib nii sotsiaalset kui ka füüsilist tõelisust uuel, seniseid põhimõtteid rikkuval moel. Sellises muutuste orkaanis ja postmodernistlikus olukorras avanebki võimalus feministlikule poliitikale.
Kui võtta küborgi-võrdlus tänapäeva feminismi ideoloogiliseks või poliitiliseks lähtekohaks, on oluline küsida, mis või kes need küborgid on. “Küberkirjanik” Leena Krohni proosateoseid on pakutud üheks variandiks. Krohni kirjalikest fantaasiatest on näha keha uuelaadne aktsepteerimine. Küborg on teaduslik metafoor ning fiktsiooni alustel loodud piirsituatsiooni kontroll. Nist-Haraway ja tema järgijad rõhutavad, et piirid inimese ja looma, inimese ja masina, looduse ja kultuuri, minu enda ja teise ning mõistuse ja tunnete vahel on lääne traditsioonide püstitatud ja tuleb välja, et need on suhtelised konstruktsioonid. Feminist-küborgid tahavad niisiis traditsioonilisi piire murda.
Aga: kuidas piire asetatakse? Miks ja kuidas neid peaks ületama? On ju nii, et piire ületades neid ka säilitatakse! H?l?ne Cixousi mõtted feminiinsest kirjutamisest (écriture féminine) ja naise sümboolsest süsteemist rõhutavad sallivust, võimet teineteisest aru saada, kõiki inimesi ühendava elu austamist ning sellest tulenevat läheduse, loomulikkuse ja tundlikkuse võimalust.
Feministid on arutlenud teaduse ja võimu ning ratsionaalsuse ja alistamise väliste seoste üle.
Niimoodi mõistes võib “küborg” esindada pehmet, arutlevat ja kaastundlikku hoiakut karmi ning ultratehnoloogilise maailma keskel. Lea Rojola kohaselt on feministlikku teooriat puudutav väljakutse see, “kuidas leida ja arendada uusi mõtteviise, mis aitaksid arutada “mina” konstruktsiooni. Uus feminiinne subjekt ei oleks enam valitsev, hierarhiline ja teiste kaudu alistatav.