INIMENE KUI DISKOKERA: Olav Osolin, seljas moekas kunstvakstust jakk, suutis kunagi toime panna esimese nõukogude disko. Seejärel vedas raadiolaineid kaudu inimeste kõrvadesse aastate kaupa mandunud lääne mussi, tegi uimerdavas Nõukogude Liidus reklaami, võitis Cannes’is koos Priit Pärnaga pronkslõvi, hakkas sotsiaalmeediakirjanikuks, ajas pulli juttu kõikides teležüriides ning nüüd avaldas kogu kompotist raamatu. Marek Reinaas ja Juku-Kalle Raid kutsusid Olavi klubisse hullama.
Kuku klubi, kus kokku peame saama, on laupäeva päeval kinni, mis kõigil oli muidugi meelest läinud. Siseneme Olav Osoliniga salaja klubisse kohviku Tuum peldiku kaudu, seal on selline salajane varupääsla, mis toimib justkui tagauks revolutsionäär Viktor Kingissepale, kes teatavasti alati sisenes ja väljuski tagauksest. Osolini elu on samuti täis kõikvõimalikke põnevaid tagauksi. Paari õlle juures läheb jutt libedamalt, väga vahva on ainult kolmekesi klubis jalad lauale lüüa.
Juku-Kalle Raid (J-K.R): Ma ei teadnudki enne su raamatu lugemist, et su ema nii kange oli, et suvalise mehega abiellus, kes Pirita silla peal vastu tuli. Kuidas ema tervis on?
Olav Osolin (O.O): (Kehitab õlgu) No nagu ühe 94-aastase tervis saab olla. Parematel päevadel täitsa okei.
Marek Reinaas (M.R): Kas ta on sinu raamatu üldse läbi lugenud?
O.O: (Kihistab veidike) Ma pean talle ette lugema, ta ei näe enam kuigi hästi, aga kui ma seda talle pakkusin, siis ütles ta: „Mis sa sest ikka loed! Ma ju tean, millega sa oled hakkama saanud!“
M.R: Kas ema on siis kursis, mis pahandusi sa kõik teinud oled?
O.O: (Pead raputades) Kindlasti mitte! Aga ta ei ole ka selline, kes risti ette lööks; ma kardan, et mul on raske teda millegagi üllatada.
J-K.R: Ema õpetas su raha lugema?
O.O: (Teatud uhkusega) Vanaema ka, kes oli samuti kaubandustöötaja! Ja õde ka. Selles mõttes oli meil defitsiidiga hea läbisaamine kõikide riigikordade ajal. Ema rääkis, kuidas ta oli kaupluse juhataja ja siis saabus sotsialismimaalt, vist Bulgaariast, sisse esimene partii kuiva veini. Toidukaubastu parteikomitee juht, kes kirjutas ise Lenin kahe e-ga, oli koosolekul hakanud muretsema, et see varastatakse ära. Et peediveini on raske ära tassida, aga kuiva veini, mis oli tema arvamust mööda tablettide kujul, on ju lihtne tasku panna. Tablettidega. Kuiv vein, noh! (Naerab) Et paned tableti keele alla ja jääd purju.
Tol ajal oli kaupluse pidamine fantastika. Näiteks pidi nooruke müüja lööma arvelaua peal kokku 235 grammi lesta, 71 kopikat kilo. Ja vahepeal käisid kontrollid ja vaatasid, et ta jumala eest ei eksiks. Ema oli mul ükskord teinud kaubastus ettepaneku, et kas saaks niimoodi, et lesta kilo oleks ümmargune summa, 70 kopikat. Koosolekul oli direktor rõõmustanud, et see on geniaalne mõte. Aga kui ema 1960. aastal Toidukaubastust lahkus, oli lesta kilo endiselt 71 kopikat. (Üldine naer)
J-K.R: Sa nägid neil aegadel välja ajastu kohta küllaltki ebakorrektne.
O.O: Eks meiesuguseid ikka häbistati ka. 1960-ndate lõpp, siis tekkisid laiad püksid ja pikad juuksed. Tänapäeval on naljakas see, et toonases mõistes karvane oleks täna ikka väga soliidse soenguga kutt. Kellele natuke karv jeeli-jeeli kõrva peale ulatub. Kõige suurem lust oli koolipoisil siis, kui tuli sügis. Sest terve suve said kasvatada juukseid – ja siis läksid kooli ja oli uhke tunne. Aga see kestis vaid ühe päeva, kuni tuli esimene õpetaja, kes kontrollis, kas sul olid vahetusjalatsid ja korrektne soeng. Poisid üritasid seda kadalippu läbida kavalusega – tegid juuksed veega märjaks ja kammisid karvad hoolikalt kõrva taha. Mõnikord sai nii läbi lipsatud ja pärast ajasid sonksi jälle kohevaks. Aga meil oli üks vastik õpetaja, kellel oli käes pliiats, millega ta koukis su peidetud juuksed kõrva tagant välja ning lõbu sai lühikese lõpu.
(Mõtleb) Alati on huvitav siis, kui põlvkondade konflikt on väga suur. Tänapäeval nii ei käi, pane selga, mis tahad, keegi ei pööra sulle tähelepanu. Võib-olla punkarite tulek oli selline koht, kui kõik vaatasid neid harjadega tüüpe. Kui ma astusin nooruses bussi, siis hakkasid vanamutid heietama, et kas see on poiss või tüdruk ja kui nad nägid mu alt laiu pükse, mis mööda maad lohisesid, siis kukuti kommenteerima, et väga hea, saab nüüd tänavad tolmust puhtaks.
J-K.R: Kas ebakorrektse riietuse pärast arreteeriti ka? Hiljem punkareid küll koristati kongi.
O.O: (Noogutades) Mind on arreteeritud küll. Kui sa olid justkui lihtsalt moekamalt riides, ei olnud isegi räpakas. Mul oli üks kunstvakstust jakk ja mind viidi jaoskonda, pandi seina äärde ning tehti pilt. Otsiti läbi ja pandi andmed kirja. Olgugi ju, et tol ajal narkootikume ei olnud. Ikkagi joodi viina või peeti ja suitsetati. Eks ma pabistasin ka, et miilits kaebab kooli ja siis tuleb jama. Aga sedapuhku pääsesin puhtalt.
1970-ndate alguses oli ka pidusid, kus poosetada, väga vähe. Koolitantsuõhtuid oli vähe. Tollal oli selline värk, et klubid olid kõik vanematele. Sest seal müüdi ka alkoholi ja koolijuntsusid sinna ei lastud. Ning koolipidudele ründasid rüblikud üle linna kokku; kui oli teada, et mingis koolis on pidu, siis kõik üritasid sisse pressida. Ma mäletan, et iga kord see koolipidu lõppes mingi jamaga. Küll lõhuti aknaid ja pandi peldikus peeti… See käis selle asja juurde. Praegu, kui pidusid on iga nurga peal, ei ole kellelgi meeles, kus kolm nädalat tagasi käisime. Tookord olid need eredad sähvatused ja mõned tüübid meenutavad kuni tänase päevani, kuidas nad kuskil koolis Keldrilise Heli kontserdil käisid.
M.R: Sul oli endal ju ka bänd. Mitu korda sina suutsid mängida?
O.O: (Lööb käega) Minu bändi tegemine oli suvaline. Esimene asi, et keegi ei osanud mängida, keegi ei teadnudki, kuidas duurid välja näevad. Kui ma nüüd vanainimesena hakkasin kitarri tinistama, lõin Youtube’i lahti. Õppisin nädalaga põhiduurid ära. Tol ajal polnud midagi kuskilt võtta. Kõik hakkasid ise leiutama. Pillid tuli ka ise ehitada. Mina pidin bassimeheks hakkama.
(Selgitavalt) Tellisin endale Ühenduse pilliparandustöökoja meistrimeestelt basskitarri, aga nood ei saanud mu kitarri veel valmiski, kui tuli meie bändi ainus kitarriga mees Heino ja ütles, et kuule, Olav, ma sain ühe mehe, kellel on kombinaadis Ars valmistatud basskitarr ja veel üks pluss sinuga võrreldes: ta oskab nimelt sellel mängida. Saime kohe aru, et sellist hinnalist asja nagu basskitarriga mees, kes oskab ka mängida, ei saa vedelema jätta, vaid see tuleb üles korjata. Nii sai minust trummar. Aga meil oli ainult üks puhkpilliorkestri soolotrumm. Ja üks taldrik, mille panin noodipuldi otsa ja seda siis kolkisin seal. Hiljem suutsime endale hankida kooli sponsori kaudu trummikomplekti. Huvitav oli see, et soolokitarrist ei olnud meie ettekujutuses nii kõva mees kui rütmikitarrist. Rütmikitarrist pidi oskama ka duure. Soolomees tinistas niisama meloodiat. Seepärast kuulutasimegi välja, et see, kes kõige kiiremini endale kitarri valmistab, see endale soolokitarristi koha saab.
J-K.R: Liigume siis bändist hoopis diskode poole.
O.O: Siis hakkasid tulema esimesed magnetofonid. Mina sain oma esimese magnetofoni tänu sellele, et läksin tuimalt vanaema juurde ja ütlesin, et meil on ülearune akordion, mis on vaja maha müüa. Vanaema vaeseke ei teadnud, et mu ema ei teadnud sellest plaanist midagi ja müüs akordioni maha. Siis läksime ja tassisime uue magnetofoni koju, vanaema pani 10 rutsi veel juurde, saime lindid ka osta. Ema tuli ja küsis, et noh, kust selle lärmava kasti said. Ma kohe Soome raadiost lindistasin mikrofoniga esimesed lood sinna. Ütlesin, et vanaema ostis. Mis oli ka jumala õige. Aga siis ema käis teises toas ära ja küsis, kus akordion on? Siis läks jama lahti.
Esialgu sai raadiost salvestatud mikrofoniga, pärast juba juhtmed taha panna. Siis ma sain aru, kui vastikud on sellised tegelased nagu raadio DJ-d. Mölisevad kogu aeg vahele.
J-K.R: Seda mäletan isegi mina, näiteks kui see Tõnis Erilaid virutas laulu poole pealt kinni ja kukkus mölisema.
O.O: Just! Minu noorusajal Erilaidu veel polnud, siis kuulati Soome raadiot. Iga kord pidid seda mulinat kuulama ja ei saanud pihta, millal sa pidid makil salvestuse nupu sisse lülitama. Loomulikult tõstsin ma oma uue magnetofoni akna peale, tegin akna lahti ja panin piibu põhja. Peagi avastasin, et kui ma ühendan oma makile ka meie Estonia raadio valjuhääldi, siis kuuleb mu mussi Tallinna 21. keskkoolini, kuhu oli päris pikk maa. Kummaline oli see, et naabrid kannatasid selle ära. Mul vajus suu ammuli, kui mu raamatu esitlusel palus autogrammi proua, kes ütles, et ta elas mu naabermajas ning pidi kogu aeg mu akna pealt tulevat rokki kuulama.
M.R: Siim Nestor on kunagi öelnud, et kõik inimesed armastavad põhimõtteliselt seda muusikat, mida nad kuulasid 14-aastaselt. Ja nii elu lõpuni. Aga sa oled erand ja proge fänn enam ei ole?
O.O: (Surmkindlalt) Ammu enam mitte. Aga eks minugi lapsepõlvelemmik oli Emerson, Lake and Palmer, kuigi sama palju pidasin ma lugu ka sirgjoonelisest hard rock’ist. Üks lemmikplaate oli „Deep Purple in Rock“. Seda kuulasin lõputult. Black Sabbathit samuti. Toomas Tiivelile, minu sõbrale, kellega me koos plaate sebisime, tõigi ema välismaalt Black Sabbathi „Paranoidi“ – Proua Tiivel, kes õpetas ise inglise keelt tähtsatele akadeemikutele.
Tol ajal käis ju suur dilemma, et kas rokk on ajutine, möödaminev nähtus või on seal peidus midagi sügavamat ja tõsisemat. Seepärast võeti tohutu vaimustusega vastu esimesed klassika ja roki sümbioosid nagu Deep Purple’i laiv koos Kuningliku Sümfooniaorkestriga ja muud rokkbändid, kes põimisid oma muusikasse klassikaelemente. Eks proge andiski rokile teatud sorti tõsiduse ja pretensioonikuse.
Kui tol ajal korraldati sõprade ringis n-ö kuulamisõhtuid, siis põhiliselt kuulati ikka proget, sest ega sa ju T Rexi või ZZ Topi saa pühalikul ilmel kuulata. Istuti maha, pandi plaat peale, keegi oli enne uurinud natuke ja siis rääkis jutu juurde, et mis värk see on. See oli nagu salaorganisatsioon.
M.R: Ma saan aru, sina oled inimene, kes mõtles Eestis välja disko. Vähemalt selles formaadis peo, et makk mängib ja rahvas tantsib.
O.O: Toomas Tiivel ja tollane ülikooli klubi direktor Mati Laane, mõlemad bioloogid, leppisid kokku, et toome kuulamisõhtud EPA klubist ülikooli klubisse ja laseme kõikidel huvilistel plaate kuulata. Ja siis leidis klubi kunstiline juht Anneliis Moss, et kui kuttidel on vinged plaadid olemas, siis miks mitte nende järgi ka tantsu lüüa. Üks asi veel, mida tuleb tähele panna: mitte ainult et inimestel ei olnud plaate, aga klubis oli STEREO! Maagia! Mis sest, et monogrammofon, aga sellele oli alla kleebitud Riia tehasest hangitud stereohelipea. Tol ajal veel poes stereogrammofone ei müüdud. Minagi ostsin endale kaks samasugust monogrammofoni, kleepisin ühele stereohelipea ja kasutades kaht identset võimendit ja valjukaid, sain endale superluksi stereogrammari. Enamiku inimeste jaoks oli aga stereo täiesti uskumatu asi – ühes kanalis oli laul ja teises kitarr ning muu muss tuli keskelt, kus polnudki valjukat!
Alustasime diskotamist lõbusa pundiga, kus mina ja Riho Baumann olime põhilisteks jutumeesteks. Sest tol ajal pidi diskor iga loo vahele mölisema – minu suureks eeskujuks oli Radio Luxembourg. Toomas Tiivelist, kes oli vähesema jutuga, sai plaadivalija. Õige pea tekkis mul rivaliteet Baumanniga. Riho oli hästi luuleline. Tema kujutas ette, et isegi siis, kui on tantsimine, tuleb ikkagi mängida progerokki. Ja seletada juurde kõikvõimalikku informatsiooni. Mulle hakkas see pinda käima. Mulle tundus, et me peaksime juba järgmise loo peale panama ja viskama vahele vaid kiire sõnamulina, et pidu hoogu ei kaotaks. Eks ma siis üritasin mikrofoni Baumannilt võimalikult palju ära võtta. Ja olen korduvalt naljatledes öelnud, et esimene Nõukogude Liidu diskoteek tekkis siis, kui ma talle enam mikrofoni tagasi ei andnud.
J-K.R: DJ oli ikka absoluutne staar.
O.O: (Naerdes) Muidugi, seepärast kõik tahtsidki seal laval töllerdada. Meil oli ju nii, et kõik tuttavad tõid oma plaadid sinna ja pärast siis lahkusid nende plaatidega. Siis nad said ka laval olla. Klubis löödi mingil hetkel plats puhtaks, et viis tükki saab laval olla ja kogu lugu.
M.R: Pärast DJ-ndust jõudsid sa ajakirjandusse.
O.O: Esimene töökoht oli Eesti Raadio, kus veetsin kolm aastat, isegi tiba rohkem, kuna alustasin juba ülikooli ajal. Minu raadioelu sattus põnevasse aega, kogu aeg oli midagi keelatud. Ja mis oli keelatud, tundub tänapäeval ikka täiesti absurdne. See, et sind hakati tsenseerima täiesti debiilsete asjade pärast, oli väga represseeriv. Tuled, teed oma esimesed intervjuud ja värgid ning siis loivab kohale mingi tädi ja hakkab sõnu välja katkuma, esitades täiesti lolle põhjendusi. Ükskord sain näiteks pragada, et ütlesin välja Elva linna rahvaarvu.
Juba ülikooli ajal hakkasin ma tegema raadios ka muusikakommentaare välispoliitikasaatesse „Maailm täna“. See oli üks väheseid kohti, kus sai lääne muusikast rääkida ja see sai erakordselt populaarseks. Mängisin seal kõiki oma lemmikuid. Sex Pistolsit mängisin tõenäoliselt esimest korda ER-is. Paljud hilisemad tuttavad on öelnud, et nad lindistasid seda saadet.
J-K.R: Kas sa tõlkisid lugude nimesid eesti keelde ka? Legendaarne lugu ER-ist, et nüüd esineb ansambel „Jah“ lauluga „Deliiriumi väravad“ (Yes, „Gates of Delirium“, 1974 – toim.).
O.O: Sellega mina ei tegelenud, aga jah, fonoteegi lindikarpidel võis näha vägagi imelikke pealkirju. Näiteks algul arvati, et Elton John tuleb välja kuulutada kui John Elton, sest John on ju eesnimi, mitte mingi Elton!
M.R: Sina, Olav, oled selline moodne tegelane. Sina oled üks esimesi inimesi, kes avastas nähtuse, mille nimi on reklaam.
O.O: Ma arvan, et ma nakatusin reklaamist tänu Soome TV reklaamidele. Ma ei taha küll tunnistada, aga ühelt ehituselt vinnasime me meie maja katusele veetoru, millest saime tohutult pika masti, nii sain endale Soome TV sisse. Reklaame olen kirjutanud endale laulikutesse, joonistanud Coca-Cola pudeleid… Reklaam oli cool. Nagu välismaal! Kui hakkasin jääpurjetamisega tegelema, siis oli mul pottkiiver, kuhu kleepisin Sultani preservatiivi reklaamkleepeka, et oleks äge. (Üldine naer)
Esimesed reklaamid tegime juba Tartus ülikooli ajal, kui pidime oma diskot välja hõikama. Plakateid ja värke. Edasi hakkasin raadios tegema raadioreklaame. Me mängisime seal kõikvõimalikku lolli. Minu meelset neid reklaame kunagi tellijatele ette ei mängitud, need pandi eetrisse ja pärast visati kohe minema ja telliti jälle uus. Mingeid kopikaid sai. Tegime Mart Ummelasega 1980. aasta jalgpallimatšile reklaami, mis tõi kokku kõige suurema publiku üldse Kadrioru staadionile. Seda köeti niimoodi, et läksime kõikidesse toimetustesse ja ütlesime, et mängige – ja kõik arvasid, et see on ametlik ER üritus. Kõik muudkui mängisid, et tulge sinna, Propeller ja jalgpall. Reklaam töötas. Ainult raadioreklaamiga kokku aetud publik, muud reklaami ei olnud, plakateid ega midagi.
M.R: Sealt edasi tuli Reklaamfilm oma veidruste ja lõbususega…
O.O: (Hüppab vahele) …kus ma alguses tegin slaidiprogramme, seejärel reklaamfilme. Igasuguseid reklaam-show’sid ka. Reklaamfilmi ajal olin ma ikkagi multiinstrumentalist. Igale alale, kus oli midagi vaja, sai kaastööd tehtud. Kui oli vaja aidata juhtida tolleaegset kõige popimat telesaadet „Reklaamiklubi“, tegin ka seda, kuigi vastu tahtmist, sest minusuguse rokikuti jaoks tundus see saade liiga imal. Aga sellest hoolimata istusin ma pea igal pühapäeval Reklaamfilmi keldris ruudulise linaga kaetud laua taga ja küsitlesin tolleaegseid tipplauljaid ja -bände. Kui oli vaja Moskvas mingit show’d püsti panna või vene bändidele muusikavideoid toota, siis tegelesin sellega. Reklaamfilmi ajal olin jah mitme liini peal.
M.R: No Eesti Reklaamfilm ja telesaade „Reklaamiklubi“ koos oma legendaarse juhi Peedu Ojamaaga oli ikka täielik omaette maailm selles küllaltki kopitanud Nõukogude Liidus.
O.O: (Mõtlikult) Eks ma ikka püüdsin ka nõukogude viljastavates tingimustes säilitada mingit iseseisvust, nii palju, kui see oli võimalik. Reklaamfilmis oli tegelikult hästi huvitav, kuna mingisugused asjad mulle seal meeldisid ja mingid üldse mitte. Pluss oli see, et võrreldes 1980-ndate üleüldise tukkumisega tegutses ERF erakordselt efektiivselt. Tänu sellele teeniti seal väga palju rohkem raha kui mujal, mis oli tore. Kui ma oleksin tahtnud veelgi rohkem raha teenida, oleksin pidanud jääma tegema slaidiprogramme, millega ma alustasin – seal olid tariifid miskipärast eriti kõrged. Aga see oli nii igav tegevus, et ma ei viitsinud neid programme treida ning hakkasin hoopis reklaamfilme tootma. Töö käigus tekkis mul Peedu Ojamaaga huvitav suhe. Ühest küljest hoidsin temaga hästi suurt distantsi, sest ma tahtsin kogu aeg rõhutada oma sõltumatust, ehkki ma olin formaalselt tema alluv. Ma olin vist ainuke, kes temalt „sina“-ettepanekut vastu ei võtnud ja rääkisin kuni lõpuni temaga „Teie“. Mingisugused tema ideed tundusid mulle liiga kreisid ja ma ei tahtnud neid kaasa teha. Kui pidin tegema, siis pikkade hammastega. Samas, teised asjad, nagu tolle aja kohta suhteliselt suur vabadus ning väga uhked projektid, tundusid väga head. Tsenseerimist majas endas oli vähe. Ja need tsenseerijad tulid tavaliselt televisioonist – telesaadete puhul. Selles suhtes oli see nagu vaba oaas. Ja kuna see oli majanduslikult üles ehitatud tulu teenimisele, siis oli see bisnis ka loogilisem. Nii et üldiselt oli seal täitsa tore, kui jätta välja mõned Ojamaa hullused, mida me pidime ajuti kaasa tegema ja muidugi „Reklaamiklubi“ koos Marati vuplite, Mati Eliste ja Kärna Ärniga.
J-K.R: (Pistab vahele) Eino Baskin ja Ita Ever viskavad arstinalja…
O.O: (Rõhuga) Ma ei olnud seesuguse meelelahutuse fänn, Elisabeth Jõhvi, keda mängis Ines Aru ja kõik sellised asjad. See ei olnud minu teetassike. Kui ma sain seal Ruja intervjueerida ja sinna tuua, olin rõõmus. Või Kukerpillid. Aga vahepeal tassiti ka selliseid staare, keda heameelega ei oleks intervjueerinud. Aga üldiselt – minu roll oli väike. Ma üritasin sealt kogu aeg plehku panna. Muusikatoimetaja oli meil Reeli Saluveer, kes pidi hoolitsema, et tal oleks saates teatud aeg meelelahutusega täidetud. Ma ütlesin talle korduvalt, et järgmine pühapäev sa mind siin laua taga enam ei näe, aga iga kord, kui ta sellest Peedule rääkis, tuli ta tagasi teatega, et Ojamaa käskis mul oma vigurid lõpetada. Aga siis saabus päev, mil ma täitsin Moskvas Peedu ammuse unistuse, korraldades Moskva Kinomajas, mis oli tol ajal Nõukogude Liidu kultuuri tõeline Meka, Eesti Reklaamfilmi autoriõhtu, kus Peedu sai Moskva eliidi ees särada. Pärast seda sõitsime rongiga tagasi Tallinna ja Peedu küsis restoranvagunis Vana Tallinna kallates kõigi käest, et kes mida tänutäheks tahab. Ike Volkov ütles, et Kukerpillide vanad esinemisvestid hakkavad ära kuluma, vaja oleks uusi. Peedu lubas, et Tallinnas aetakse asi kohe korda. Ja kui ta oma küsimusega minuni jõudis, ütlesin, et mul on ainult üks soov: ma ei taha Reklaamiklubis enam esineda. Peedu oli selle peale silmanähtavalt üllatunud, aga ütles, et „vaatame seda asja“ ja see tähendas, et ma saingi „Reklaamiklubist“ priiks.
M.R: Su raamat on täis igasuguste karikate ja diplomite pilte. Mind kahtlemata teeb kõige kadedamaks Cannes’i festivali pronkslõvi. See on see Priit Pärna joonistatud klipp Eesti Energiale, kus pereisa jätab parasjagu naist ja lapsi maha ning astub minema. Aga siis paotub korraks uks ja ta naaseb, perekond juba rõõmustab, ent pereisa kustutab lihtsalt tule ära ja tõmbab uuesti uttu. „Lahkudes kustuta tuli!“ – energia kokkuhoiurežiim.
O.O: (Õiendab) Neid lõvisid on tegelikult kaks. Tavaliselt on nii, et ühe lõvi saab agentuur, kes asja välja mõtleb. Ja teise production team, kes asja ellu viib. Aga mina olin selle ju valmis tootnud üksinda koos Priit Pärnaga, nii et meie olime nii agentuur kui ka production’i pool. Siis ühe lõvi saigi Pärn ja teise mina. Pärna oma seisab tema kodus köögis riiuli peal ja minu oma – mul on üks konku, kus vedelevad vanad asjad –, minu oma on seal. Vanade Coca-Cola purkide kõrval. Mul oli ta algul riiuli peal ka, aga kuna see on hästi sopiline, siis hakkas tolmu koguma. Ja et ma ei viitsi tolmu pühkida, panin karbi sisse. Arvan, et annan selle muuseumile, las muuseum hoiab. Ikkagi ainuke Nõukogude Liidu lõvi Cannes’i festarilt.
J-K.R: Ma soovitan Okupatsioonide muuseumit!
O.O: Väga hea mõte! Ma leidsin üles ka selle filmi 35 mm koopia. Täiesti ootamatult. Siiamaani, kui seda näidati, siis oli ainus säilinud koopia VHS-i peal. Kõik muud olid ära kadunud. Aga ma leidsin tagavaradest originaali, mis oli eestikeelne. Cannes’isse saatsime ingliskeelse variandi.
M.R: Igasuguseid Eesti asju on üritatud läände maha parseldada, kõigile oli see üllatuseks, et ei oodatagi neid avasüli ning pisarsilmi.
O.O: Hansapanga asutajatel tekkis idee teha Naksitrallidest tunnine film ja müüa see läände maha. Hannes Tamjärv ja Sulo Muldja ja kes seal kõik olid. Ning oli vaja kedagi, kes seda müüks; nad arvasid, et äkki mina. Ma mõtlesin, et okei, ma lähen ja kaubitsen selle lääne meestele maha. Hakkasin siis saatma kirju jne, aga mõtlesin, et tuleb ikka kohale minna. 1991 läksin Cannes’i ja elasin üle täieliku šoki. Arvates, et kõik on kole vaimustatud sellest, et mul on tunniajane animafilm ja veel mingid Tallinnfilmi asjad… Sammusin sinna paleesse, süda põksus, seal oli makk jne, et saan oma filmi peale panna. Ootasin huvilisi ja – mitte kedagi ei tulnud. Lõpuks loivas kohale ninja-kilpkonna maskott, mingi taat oli kilpkonna sees, võttis pea otsast ära ja küsis, et kas mul suitsu peale tuld on. Siis selle kilpkonnaga suitsetasime kahekesi. Kurbus oli täielik. Ootasin seal terve päeva, tegin tiiru ja nägin, et igal pool olid vennad, kes istusid tuhandete filmidega. Ja siis – mina nagu mingi õnnetu oma Naksitrallide ja teiste väikeste animafilmidega. Kedagi ei kottinud. Lõpuks istusin õhtul oma hotelli katusekambris totaalses masenduses, kus… kui mul olnuks püstol, oleksin endale kuuli pähe lasknud.
J-K.R: Vaene Eesti kunstnik Pariisis.
O.O: (Muigab) Täpselt. Vahtisin hotellitoakeses läbi katuseakna õue. Seal oli tumesinine taevas ja väikesed tähed ja mina veel väiksem kui need tähed. Olin täisahastuses. Ma kardan, et ju ma ikka poetasin pisara ka, täpselt ei mäleta. Mida ma siin teen, keegi mu vastu huvi ei tunne! Mõtlesin siis, et ega midagi, pean homme tagasi minema. Et selge, ega nad minu juurde ei tule. Ainult kilpkonn. Järgmisel päeval valisin ise välja mõned suuremad telejaamad ja hakkasin nende programmiostjaid jahtima, kuni ma suutsin mitmetega neist luua mitte ainult head, vaid ka tulemuslikud suhted. Tänu sellele sain filmi levitamise äris iga hetkega targemaks. Praegu on lahe mõelda, et ajal, mil ida ja lääne vahel oli kõrge müür, arvasid meie kultuuriinimesed, et lääs on loll, aga rikas. Ja siinpool müüri ollakse targad, aga meil pole kahjuks raha, tehnikat jms. Ning siis unistati, et kui see müür peaks äkki kokku varisema, siis tulevad andekad idainimesed ja näitavad läänlastele, kus kivi all vähid peidus on. Sest meie teeme siin tõsist kultuuri, aga teie toodate seal miskit jura – „James Bondi“ ja „Charlie ingleid“. Ka paljud meie bändid arvasid seda, et läände minnes lüüakse plats puhtaks. Aga tegelikult lääne omad vaatasid, et ohhoo, et täitsa lahe vanake tuli kuskilt tundmatult maalt, tore oli tutvuda, ja tellisid siis uue õlle ning vaatasid järgmist Super Bowli. Perestroika vaimustus hääbus sama kiiresti, kui see kerkis. Ja nii juhtuski, et läbi lõid vaid need talendid, kes läksid aegsasti läände elama ja leidsid seal endale korraliku management’i, näiteks Arvo Pärt või Neeme Järvi. Nemad töötasid end seal korralikult üles.
M.R: Tont teab miks, aga praegu oled sa ilmselt üks enimloetud sotsiaalmeedia kirjanik.
O.O: (Väikese ettevaatusega) Ma ei ole ehk mitte kõige loetum, sest ma olen piiranud oma FB kontaktide arvu, aga ma olen ehk saavutanud mingi kummalise staatuse tänu sellele, et minu lugejate hulgas on niivõrd palju tuntud isikuid. Ma ei ole klassikaline arvamusliider, sest ma ei kirjuta kolumne. Mulle on küll pakutud kolumne peaaegu kõikidesse lehtedesse ja ajakirjadesse, aga see eeldaks, et võtaksin endale mingisuguse positsiooni. Kui sa hakkad kolumni kirjutama, siis esimene küsimus on ju, et miks sa seda teed.
J-K.R: FB-s leidus ikka üleskutseid, et kuule, Olav, pane oma jutud kokku.
O.O: (Rõõmsalt) Täpselt, ja see raamat tuligi tänu sellele. Aga ometigi ei kirjutanud ma seda Facebooki lugudest kokku. Ma hakkasin kirjutama algusest ja kuni lõpuni välja, kusjuures võib olla vaid paar lõiku tõstsin ringi ja miskeid lugusid viskasin välja. Kokku kestis see protseduur aga päris pikka aega – alustasin 2015. aastal, siis tegin mõneaastase pausi, kuna mul oli kole palju tööd – tegelesin „Eesti otsib superstaari“ jt telesaadete stsenaariumide kirjutamisega ning tegin muid asju. Mullu kevadel võtsin raamatu uuesti käsile ja sügiseks oli käsikiri valmis. Lõpuks sai paras tellis, aga mis sa teed, kui mälu viskas kogu aeg uusi lugusid ette.
M.R: Meelelahutus on üks jube tõsine asi ja ma pean tunnistama, et sellega täpselt sa tegelema peaksidki. Inimestele rõõmu valmistamise ja lusti pakkumisega. No ja praegu oled sa sealt meelelahutusmaailmast ennast uuesti leidnud. Minu isklik arvamus on, et see ongi sinu stiihia.
O.O: Meelelahutus on olnud suur osa minu elust. Aga seda ei hinnatud ega säilitatud ja ise ka ei tulnud selle peale, et säilitada. Reklaam on ka paljuski meelelahutus. Kui me reklaame tegime, siis üritasime ikka nii teha, et need oleksid meelelahutuslikud. See raamat on ju ka meelelahutus. Ma ikka vaatasin, et need lood oleksid lõbusad lugeda. Oleksid tõesed, aga kuna aeg oli omal kombel lõbus, siis inimesed saaksid sellest osa muigvel sui.
(Kavalalt) Ma ei tea, kuidas teile tundus, kas oli lõbus lugeda?
Olav Osolin ja Tartu
Bioloog Toomas Tiivel heidab takkajärgipilgu 1970. aastate Tartu diskoskeenele.
Kui koolivend ja hea sõber Olav oma ansambli Free plaatidega Tartu Riiklikku Ülikooli jõudis, olin mina oma bioloogia-alase kõrghariduse omandamisega juba alustanud. Teadsin paljusid kohti Tartu linnas, kus omandatakse kõrgharidust, teadsin paljusid toredaid inimesi, kellelt midagi oli õppida, teadsin nii ees- kui tagauksi, ka oli ettekujutus, kuidas kuhugi sisse saab ning millised on vajalikud õppematerjalid, kus käivad millised tudengipreilid, kust saab taksoviina jne. Olin talle mõneti n-ö „vanem kolleeg“.
Olav oli muidugi üks vinge Free fänn, teadis ilmselt peast kõiki nende lugusid ning tal oli ka üks küllaltki haruldane ansambli Free duubelplaat „The Free Story“. Ühiseid lemmikuid oli meil teisigi – Led Zeppelin muidugi, aga ka Uriah Heep, Deep Purple, Rod Stewart, Alice Cooper, David Bowie ja Cream, veel ka Black Sabbath, Three Dog Night ja Atomic Rooster. Viimaste plaadid olid minul olemas.
Selles ei olnud muidugi midagi üllatavat, et hakkasime koos Tartu klubilistes asutustes plaadikuulamis- ning hiljem ka tantsuõhtuid korraldama, ikka eesmärgiga omandada kõrgharidus. Viimast sai omandada eelkõige Tartu Ülikooli Klubis Tähe tänaval ning sealses Mefistos, aga ka Ülikooli kohvikus, Võidu baaris, Kaunase baaris, vahel ka Tartu Rajooni kultuurimajas ja mujalgi. Kuna Tartu polnud teab mis suur linn, siis jõudsime mõnel õhtul mitmetesse mainitud auditooriumitesse.
Olav oli ilmselt see, kes tõi meie praktikumidesse Radio Luxemburgi kõige sellega kaasnevaga. Mina olin pigem selline algaja teadusemees, kes tahtis asjadest rääkida nii, nagu nad tegelikult on, või vähemalt mulle kui tulevasele bioloogile paistavad. Olav pani juurde ohtralt vürtsi ja action’it.
Rokkansamblitest olid Tartus Ülikooli klubis tegijateks Peeter Väljak ja „Kogudus“ ning vennad Virsad ja „Keel, Nahk ja Poogen“, mõlemad toredad bändid ning vahvad pillimehed, kellega saime headeks semudeks. Minu meelest Tartu kõikide aegade vingeim bänd „Müstikud“ (hilisem „Suuk“) Jaan Rässa ja Mülleri Sassiga tegutses enamasti mujal.
Klubides, algul EPA klubis Burdenko (Veski) tänaval ning hiljem Ülikooli klubis, sai korraldatud seitsmekümnendate alguses uute plaatide kuulamisõhtuid – nimetusega algul vist „Stereoõhtu“, vahelduseks siis bändipidudele. Tuli Olav ja tuli ka show. Milleks ainult kuulata, kui on võimalik ka tantsida. Mul jäi nii mõnigi kord piltlikult öeldes suu lahti, kuidas Olav suutis mõne üle 10-minutise tõsise rokkloo, mis vahel sisaldas tol ajal rokkmuusikas uudseid pikki trummisoolosid, saatel inimesi tantsima panna.
Oma ansamblit Free ta muidugi ei jätnud. Tänu Olavile oli see ka minule ilmselt üks enim kuulatud bänd tol ajal. Teisele heale sõbrale, tulevasele keemiaprofessorile ja akadeemikule Ülo Langelile kuuluvad sõnad, kui ta ükskord Ülikooli klubisse sisenedes kuulis tuttavaid Free lugusid „Fire and Water“ või „Mr. Big“: „No selge, Osolin on laval!“
Leidlikkus ja mingi seletamatult võluv optimism saatis Olavit ka keerulistes olukordades. Plaate, mida mängida, pidime sõpradelt ja tuttavatelt hankima, alati oli neist puudus, valik juhuslik, algeline tehnika jupsis sageli, kuid siis tuli lihtsalt leida lahendus ja see sai leitud.
Et Tallinnas Rahvusraamatukogus käis tol ajal briti ajaleht Melody Maker, kus avaldati ka rokiplaatide ja muusikute-lauljate edetabeleid, mitte läbimüügi järgi, vaid muusika asjatundjate hinnanguid, siis viisime ka selle sisse oma tol ajal juba disko-õhtutel. Publik pidi hääletama. Legendaarne on tagantjärele juhtum, kui ühel korral sai Alice Cooper meeslauljatest neljanda koha ja naistest viienda.
Siis, ühel aastal sai Free’st Bad Company ja meist mõlemast tallinlased.
Edasi tuli ajalugu.
Raul Rebane
Mina tunnen Olavit juba nii kaua, et võiks temast nagu kõike teada, aga näe, ei teadnud. Tema memuaarid näitasid nii mõndagi külge temast uuena. Juba see, et ta viitsis poolest oma elust 450 lehekülge kirja panna, oli üllatus. Noorena oli ta maru laisk kirjutaja. Ma nägin oma silmaga, missugune oli tema piin neljanda kursuse kursusetöö tegemisel ja valmis see oli vaja saada, sest muidu oleks ülikool jäänud pooleli. Seda 15 lehekülge kirjutas ta meetodil, et Peeter Olesk ütles teksti ette ja Olav kirjutas suure käekirjaga, pannes lehekülgede numbrid umbes nii: 1, 2, 3, 5, 8, 9, 11, 12 13, 15. Pärast seda koledat kogemust ta diplomitööd tegema ei hakanudki, vaid valis riigieksamid, milleks kursusekaaslane, hilisem Kaia Osolin, ta korralikult ette valmistas.
Osa raamatu sündmusi, mille tunnistajaks olin kindlasti, on mul ka meeles natukene teistmoodi, aga tee nüüd selgeks. „Inimese elu kirjeldus, mille ta ise välja mõtleb, muutubki tegelikuks,“ ütles Stanislaw Jerzy Lec ja nüüd see nii on.
Aga see kõik ei oma tähtsust, Olavi jutustusel on tegelikult tõsine väärtus olemas. Ma ei pea selle all silmas tema eluloodetaile, vaid rea oluliste sündmuste ajalugu, mille osaline ta oli. Kuidas ta ülikoolis diskot tegi ja kellega koos, mitmed tudengiettevõtmised, muusikaüritused, raadio siseelu ja eelkõige Eesti Reklaamfilmi elu kirjeldamine on tõsine samm nende nähtuste ajaloostamisel. Alles on jäänud huvitavad detailid, inimesed ja pildid. Hilisemad uurijad peavad nüüd tema jutu kindlasti läbi lugema ja mõistatama, kus on tõde.
Mina imetlesin seda tema reklaamfilmi aega siiralt, sest tuli ju teha reklaami asjadele, mis olid eriti kehva kvaliteediga ja mida polnud veel ka saada. See oli tõeline meisterlikkus ja elukool!
Raamat tekitas siiski küsimuse, et äkki on Olavil hoopis raisatud elu. Õppisime me koos ajakirjandust, aga kas ta hingelt ajakirjanik ka on, selle peale ma kihla ei veaks. Minu meelest – ja seda kinnitab ka raamat – on ta terve elu olnud hingelt meelelahutaja. Ükskõik, mida ta vahepeal ka ei ole teinud, kas ajakirjandust või reklaamiga raha teeninud, on ta lõpuks alati pöördunud tagasi sinna, kus on ta hing. Ja see on inimeste lõbustamine.
Ka nüüd, kõrges vanuses, naudib ta žüriides naljategemist, stsenaariumite kirjutamist või tümma-tümma muusikas oma teadmiste näitamist. Ma olen alati imetlenud tema võimet rääkida tunde mingi minu jaoks tundmatu ansambli kolmanda plaadi neljanda loo bassi mängiva mehe meisterlikkusest, aga ega sellised teadmised ilma kireta ei tule.
Vanemat inimest tuleb kuulata ja kuna ma olen Olavist 37 päeva vanem, siis soovitan ma tal igasugune jama kõrvale jätta ja allesjäänud aastad meie meelt lahutada, kasvõi raamatuid kirjutades.
