Tallinna Kirjandusfestival ei tekkinud tühjale kohale, juba aastal 2001 peeti Tallinnas nii Põhjamaade Luulefestivali kui ka Sotsiat, mis tollal leidis suures osas aset peda ruumides, üliõpilastele suunatud asjana, kuid liikus säält aasta-aastalt välja linnaruumi. Nii et kui suureks sihiks on kultuuripealinna aasta 2011| kõva tähistamine (edasi muidugi kanna kinnitamine Euroopa festivalikaardil), võiks öelda, et meie projekt areneb täiusesse kahe endise festivali kümnendaks sünnipäevaks. Neh, pidu katku ajal, ütleks mõni?
Uue festivali loomisele – mille raames “vanad” allprogrammidena alles – tulid appi mõlema ehitustöö juures olnud inimesed: Jan Kaus ja Eha Vain Põhjamaade poolelt ning Kristel Kiigemägi (Eesti Kirjanduse Selts) ning mina Sotsia mootorist. Lisaks tohutu suhtepagasi ning tööjõudlusega Krista Kaer, kirjanike liidu Tallinna töötajad in corpore ning Krista Ojasaar kultuuriministeeriumist, rääkimata toetajatest ja taustajõududest eri kirjastustest, Tallinn 2011| projekti vedajatest, me oma isiklikest sõpradest ja sugulastest? See selleks, see annab vaid mingi pildi, kes tegid ja miks. Aga kuidas meil läks?
***
Esimesel korral kõigub uus elusolend ikka – olgu tal päälegi hää geneetiline pagas – veidi vasikajalul. Võiks öelda, et meie korraldusmeetod oli tugevalt demokraatlik, väikeste anarhiliste ja õige pisikeste suunavate-diktaatorlike elementidega. Ning see andis pisut tunda. Liigne demokraatia ei ole kunagi liialt hää, kui midagi ära tahad teha.
Tallinnas ei tohiks endale võtta eeskujuks midagi vähemat kui PÖFFi ja Jazzkaare moodi üritused. Ja tunnistan ausalt, see ambitsioon meil on: saada esinema ilmanimesid ning avardada pilti, mis meil maailmakirjandusest ja ka lähematest, naaberkultuuriruumidest on. Pean silmas nt soome, vene ja läti kirjanduse suuremat tutvustamist, milleni peaksime jõudma.
Nende suurte festivalide näite varal võib aga öelda, et vaja on suunavat, kui just mitte diktaatori, siis valgustatud monarhi kätt. Säärast, kelle peas asuks Suur Stsenaarium ja kes paljalt oma pilguga paneks vastutusahela toimima, nii et kõigi tööülesanded ei oleks nõnda amööbsed, naelalöömisest filosoofiliste triblamisteni. Järgmine kord peame omavahel selgemalt kokku rääkima, kes täpselt mida teeb, et oleks igal oma kindel lõik ning ei tekiks halle laike vahepääl. Kuigi, mis parata, Eesti on kogunisti nii väike, et suurt spetsialiseerumist ei saa me enesele lubada – igaüks peabki tegema kõike. Aga kujutage nüüd ette, et me tegime seda tööd – valmistasime ette töönädala pikkust tihedat festivali – pea kõik oma põhitööde kõrvalt ning suhteliselt lühikese aja jooksul, mõne kuuga.
Mulle meenub vastukaaluks Rotterdami festival Poetry International, mis vältab samuti nädala ja mille ettevalmistamiseks on kümmekond inimest palgal pea aasta ringi, lisaks saavad nad festivalinädala ajaks kõvasti abijõude. Nii mõnelegi neist on see põhitöö. Ning tase on ka vastav. Kõik külalised-poeedid saavad rohkesti tähelepanu, esinemised on suured, rahvast palju, trükised levivad kiiresti, neid märgatakse, nende võrgukeskkond on igiuuenev, aasta ringi jälgitav (nädalaluuletused jms)?
Noh, see võimaldaks asja tuua uuele tasemele. Aga ma mõistan, et olukorras, kui Eestis on kitsikuses ülikoolid ja politsei ja peagi ka haigekassa, ei saa praegu rääkida millegi nii ägeda tekitamisest. Meil peabki suur jupp tost kultuurikorralduse ja loomisetööst põhinema entusiasmil ja inspiratiivse keskkonna loomise püüul, mis tuleb looja enda seest kultuurikorralduse ja vaimutööst.
Näiteks teha Tallinnasse kirjandusfestival jazzu- ja filmi- ja teatri- ja süvamuusikaasjade kõrvale tõsiselt ja suurelt, et see linn haiseks vähem raha ja asfaldisegu ja klaasbetoonhoonete ja kahtlaste plaanide järele. Et siin oleks mingit päris teistsugust vaimu, säärase linna vaimu, kus tahaks, et lapsed kasvaks, et inimesed elaks. Eks umbes selle püüdlusega ole tekkinud ka Uue Maailma ja Telliskivi kandi kultuurikeskused ning kultuuritehas Polymer ja Kultuurikatel. Tõtt-öelda saab säherdust tugeva auraga iseloodud kultuuripinnast siia vaikselt juba rohkem, nii et võib-olla kaotasime küll esimese lahingu 1990ndail, kui linna uus vaim sai maha märgitud, ent sõda alles käib?
***
Esimese Tallinna Kirjandusfestivali võib selgelt plusspoolele kirjutada. Miinuseks jäävad mõned korralduslikud aspektid (vt eelpool), väiksema publikuga päevased üritused (tööpäeva keskel ühe üksiku kirjaniku jututund ikka väga palju rahvast ei tõmba) ja mitte just liiga suur meediakajastus – meil polnud ka eraldi meediapäälikku ja PR-meest. See viga saab tuleval aastal parandet. Plussiks on kindlasti kõik suurema publikuga üritused, kus tekkis tõesti hoogsa kirjanduspeo tunne. Sellist hulka tähenduslikke ja tuntud väliskirjanikke pole ammu Taanilinna tänavaid tallamas nähtud: mõned neist, kes praegu siin olid, on ehk alles tuleviku staarid, nõnda ei ole neid ka väga palju tõlgitud, nt pääle Sofi Oksase pole üheltki teiselt festivalil üles astunud soome autorilt eesti keeles eraldi oma raamatut ilmunud, kuid tõlkeid ajakirjus natuke siiski?
Ka eesti autorite paraad oli ilus – seda enam, et autorid said hoo päält sõelutud nende sääst, kel hiljuti ka miskit tähelepanuväärset ilmunud. Kusjuures tänane eesti (ja sinna juurde väiksema vellena eestivene) kirjandus võimaldaks veel mitu hääd festivalikomplekti, kus nimed ei korduks.
Mida me õppisime? Lastehommikute mõte on hää, lastele tuleb alati teha. Kõik loovad komplektid ja mängud on hääd – tuleb lasta laulda trubaduuridel, esitada luulet koos jazz-muusikaga (võimalus nt koos Siim Aimla ja Anne Ermiga tulevikus miskit suuremat ära teha), räpparite ja spoken word’i liikumise kaasalöömine elavdab asja, luulevõistlus poetry slam, mida nüüd vist juba hää 5-6 aastat Eestis tehtud, ei ole kunagi olnud nii elav ja elev kui tänavu, mil eri linnades peeti ka eelvoore. Suurte staaride pääle saab alati loota – olgu need me oma Doris Kareva ja Kristiina Ehin või siis Alessandro Baricco ja Sofi Oksanen – nad esinevad löövalt ja toovad kokku kirjanduse sõpru. Jah, ja Eesti töötute armee ei ole veel piisavalt suur, et päevasel ajal tasuta kultuuriüritusi täita, sääl endale tegevust või mõtlemisainet või helgust/katarsist otsida. Tuleval aastal peame aegu veidi ümber mängima.
***
Milleks telk, me väike kogudusemaja Harju tänaval? Telk on hää, see on ise nagu väike sümbol, väike kirjanduse välilaager. Sääl saab müüa raamatuid, pidada puhvetit, telgi võimendus kostab välja ja kutsub inimesi nagu kirikukell? Muidugi, on ka omad miinused – telk peab olema nähtav ja hästi reklaamitud, sest ta on uus asi, inimesed ei tea sinna niisama tulla. Ja Eesti ilm, see võib maikuus mäkra mängida. Ühel õhtul külmetaski publik tooliservadel näost kergelt sinakaina. Selle vastu aitavad küll pleedid ja hõõgvein, aga ikkagi? Ja kui üritus kestab õhtul üle kümne, hakkavad inimesed naabermajades nihelema – kas nad ikka lõpetavad öörahu ajaks? Lõpetime küll.
Kirjandustelk kui väike tsirkus. See mõte või kujund pole ju paha – üks kord aastas tuleb külla sellele, kes ise tahab. Kui ma oma une- ja elunormid nüüd jälle normaalse graafiku järgi rütmi saan, siis hakkan järgmise aasta kava pääle mõtlema. Loen raamatuid ja mõtlen, keda me tänavu veel ei kutsunud. Saagu nad kutsutud! Loodan ka, et üsna mitmed Eesti Kirjanike Liidu enam kui kolmestsajast liikmest leiavad tulevikus tee kirjandustelki. Loodan, et nemadki on kirjandusest huvitet. Küll nad vast ikka on. Iga hää asi peab end lihtsalt sisse töötama?