Parteiarhiivi mõtlik vaikus peidab süngeid saladusi, näiteks niisugust venekeelset dokumenti: “Selle inkvisiitorliku valitsusvormiga territoriaalselt lilliputliku riigi kodanlus tappis Kreuksi, keda teadis peaaegu iga Tallinna tööline ja kelle mõju oli tohutu, täiesti argpükslikul viisil, julgemata vaadata isegi talle silma. Hüppab talle siis maanteeröövli kombel selja taha, vältides endiselt tema pilku ning kartes tema, juba surmavalt haavatud Kreuksi liigutusi, hukkab kodanlus kangelase, tunnistamata isegi justkui ta enda poolt omaks võetud reegleid. Sms. Kreuks hukkus, kuid mälestus temast jääb eesti tööliste keskele igaveseks.”
Pärast seda, kui Kreuks 28. märtsil 1923 Liivalaia tänava kandis tulevahetuses surma sai, said olema Kreuksi tänav ja Kreuksinimelised kollektiivid. Lugesime ka omal ajal
4. klassi ajaloo õpikust Kreuksi pildilt ära, et mehel oli peas tervelt 15 lokki, mis andis meile alust oletada, et olime alates 1. klassist kandnud rinnas viisnurka verinoore Kreuksi pildiga.
ARHIIVIVAIKUS
Põrandaaluses kirjavahetuses, millest on säilinud vast just segaseimad kirju, kasutas Kreuks pseudonüümi “Risti”, vahest ka “Ro(oni)” ja -KV-. Palju on jäänud
de?ifreerimata. Kuid Ristigi puhul on jäänud lahtiseks tõeline faktimeri.
“Kreuz” kõlab nagu “Trotski”. Kas tegemist oli varjunimega? Inimesed, kes neid aegu mäletasid, on ammuilma surnud ega räägi enam iialgi. EKP Keskkomitee materjalid on kadunud ERA filiaali vaikusse, olles väga kitsalt kokku surutud fondide “EKP Keskkomitee Venemaa büroo”, “Kominterni Eesti sektsioon Moskvas”, “Kominterni Eesti sektsioon Leningradis” (ja mõned veel) vahele.
Paraku sisaldavad need aga ?ifreeritud läkitusi. Sellepärast märgivad 1. detsembri mässukatset kirjeldava kogumiku “Kas nad lahkusid Moskva rongiga?” autorid väga
õigesti: “1920. aastate põrandaalust kommunistlikku dokumentatsiooni on üsna raske lugeda. Palju kasutati spetsiifilisi märksõnu, varjunimesid, ?ifreeritud nimetusi ja tekste. Mõnegi teksti täielikuks selgitamiseks oleks vaja Venemaa arhiivides paiknevaid võtmedokumente.”
Kui Ristil on läinud liiga kiireks, siis märkis ta kirja alla lihtsalt “R”. Kui ta kiri on läinud liiga närutama, siis on EKP Keskkomitee Partei Ajaloo Instituudi inimesed selle ümber trükkinud. Kuid on õpetlik vaadata, mida on “R” kirjutanud EKP Välismaabüroo tegelase
Rudolf Vakmanni kohta.
LA-LAA EKSISTEERIS JUBA 1922. A.
“Tänu Taarale, ma tean, mis Smolnõis käimine tähendab – oleksime 100 seast. Teiseks eks seda meest ole teises kohas ikka pisut vaja kaht Kolmandaks, (see oli Gorohovajalt Smolnõi eks?) see tee ei ole nii libe; neljandaks, juba on kustki kontsessioon ümber sarnase esituse peale võetud ja sel kontsessionääril on hulga rohkem eesõigusi kui kõige nooremal onkul. /—/ Ralfi kord tuleb veel 1924. aastal.
Veel motiiv. See oli kevadel üks abinat?alniklik kuju, nagu neid tunnen. Mitte rohkem. Kokkusaamisel öeldakse väga sõbralikult: Tere! Kuidas pats? Jaa-jaa, Loo-loo, Laalaa! Ja nii edasi. Ning – mis võibki seal rohkem olla?! Tuleva teisip. pikemalt.” (ERAF 24/1/212)
Kui nüüd hakata arutama, kes võinuks veel olla selle põranda alt tulnud kirja autor, siis kuna me teame, et mainitud on Smolnõi nime, on see lihtsam. Smolnõis olid nad kõik käinud. Kõigepealt Nemad, EKP esialgse Keskkomitee liikmed: Rudolf Vakmann, Richard Vennikas, Martin Likemets. Teiseks, Otto Rästas, EKP esindaja Kominternis. Kolmandaks, EKP Välismaabüroo Hans Pöögelmanni isikus. Neljandaks, Eduard Kägu, Eesti Kommunistliku Töörahva Ülikooli tegelane. Tõsi, Pöögelmann ei pistnud oma nina “valgesse” Eestisse, arvas oma nina liiga kalliks. Kuid kes teab? Vahetult enne detsembriülestõusu käis siin isegi Jakob Palvadre.
MURETU KULDNE BLONDIIN
Selline laalaatamine ja loolootamine sobiks ehk paremini meie muretule kuldsele blondiinile. Seega Kreuksile. Samast fondist nähtub aga, et Kreuks tähistas oma kirju tähega “R”, kui ta muud kirjutada ei jõudnud.
Ühe teise teatise järgi olnud Kreuks aga koguni Eesti Kaitsepolitsei agent. 21. detsembril 1921 on t?ekaa 13. eriosakonna ülem adresseerinud Kominterni Eesti sektsioonile Moskvas (aadr. T?istõje prudõ 17) täiesti salajase õiendi, mille kohaselt Jaan Kreuks ja tema lähisugulane Leena Vedro on mõlemad “kapo nuhid”, “teada ei ole ainult, kas tegemist on ehtsate- või varjunimedega”. Õiend oli tõesti salajane ja loomulikult jäi ka Lubjanka meeste informaatori nimi saladuseks, ainus, mis t?ekaa sel puhul tegi, oli oma allika “usaldusväärsuse” rõhutamine. Selle eest, et see nii ka oli, ajaloofaktide eest täielikult pead anda oleks aga rumalus. See võis lihtsalt olla kellegi pikem mäng. Jossif Stalin mängis pikemaid mänge, Grigori Zinovjev samuti?
RAKKUSKÄTE-ORGANISATS IOONID JA JOOBNU
Enamlikud rühmitused jagunesid täiesti põrandaalusteks ja legaalseteks (tehasekomiteed, ametiühingud, spordiseltsid jne.) Anvelti reegel oli: pole niisugust rakkuskäte-organisatsiooni, mille liikmetele võimude poolt ei vaadata kui kurjategijatele.
Jaan Kreuks oli paks ja lühike, Jaan Anvelt oli pikk ja hajameelne, seega oli tegemist kommunistide Sancho ja Don Quijotega. Kreuksil olid väga tugevad käed ja tema oli ka väga hea inimestetundja, näiteks võis ta öelda, kas inimesest saab põrandaaluses ringkonnas asja või ei saa. Kui inimene polnud harjunud mõtlema, siis ka ei saanud.
Kreuks lahendas tihti konkreetseid taktikalisi ülesandeid. Teada on juhtum EKP liikme Nikolai Emmuse maja juures Soo uulitsal, kuhu Kreuks ja teised pidid ühel jaanuariõhtul tooma reel varjatult värskeid “Kommuniste”. Kahjuks tegid kaks kordnikku seal tramburaid. Üks joodik oli seal ülekäte läinud ja tegi niiütelda “driangelli” (põrandaaluse “Jaagu” ja tema kirjas esinenud “paendlase” Looperi väljend; “paendlasteks” nimetati neid, kes olid nõus minema kompromissile Kominterni platvormil mitte seisnud parteidega ja kes arvasid, et sõjaolude tõttu pole revolutsiooniline situatsioon veel välja kujunenud).
SINDER KARDAB KUUD
“Aidake joobnut jaoskonda viia,” kamandasid võmmid. “Härrased kordnikud on ehk nii lahked ja lubavad meil enne koorma maha võtta,” vastas Kreuks, kes samas võis joobnu kohta mõelda jälle “Tallinna Töölises” esinenud sõnadega: “Näe, porujommilompides vähkrejad pastlaparunid siin.”
Kreuks ja ta sõber olid häämeelega nõus aitama joobnut jaoskonda viima. Aga politseinikke ei saanud koorma lähedale lasta, sest “Kommunisti” tiraa? haises värskest trükivärvist ja võmmide ninad oleksid seda otsekohe tundnud. Kreuks ütles võmmile, keda ta tahtis väga jalust ära, kuhugi ettepoole saata: “Ehk oleks härra nii hea ja hoiaks suksut ohjepidi, vahel ta, sinder, kardab kuud.” (Jaan ei ütelnud näiteks “vahel ta paendlane kardab kuud”, sest see oleks tähendanud sissekukkumist ja kogu organisatsiooni sisse vedamist). Härra hoidis suksut ohjepidi, kaup laaditi maha, pöörati sõiduriista nina teistpidi ja ühiste jõupingutustega saadi ka joobnu lõpuks jaoskonda viidud.
EI SAANUD ASJA?
Kreuks organiseeris noori ja moodustas Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu. Tema käe alt käisid läbi seltsimehed, kelle nimed muutusid hiljem kas küllaltki pahaendelisteks või siis oli neil Eesti ajaloole suur mõju: Arnold Sommerling, Alma Vaarman, Oskar Sepre, Olga Künnapuu-Lauristin, Arnold Veimer, Robert Cher, Anton Vaarandi. Kaubanduskooli klutist Richard Mirringust sai hiljem prominentne Kominterni tegelane, kelle olemasolust teadis kogu Euroopa kommunistlik maailm.
Mõnest aga ei saanud asja ja nad ei olnud valmis seda “driangelli” kaasa tegema. Näiteks kaunitar ja Nõukogude saatkonna biblioteegihoidja Mary Rikko (1900 – ?) sattus EKP volitatud masinakirjutajaks Olga Künnapuu mõjutusel, kes oli ta värvanud
Tartus Sotsiaalfilosoofilises ringis. Kreuks andis näitsikule kätt. Kreuks tundis huvi, mida siis neiu oskab ka.
TEGEVUS
“Ma olin Riigikogus masinakirjutaja ja minu töölõik oli kõige suurem, s.t. trükkisin kõige
rohkem lehti,” vastas neiu. “Tunned siis ka sotside liidreid, Asti ja Reid?”
Ja Mary tundis. Mõnda aega trükkis Mary ka EKP dokumente. Aga mitte ainult kommunistid ei pakkunud Maryle ja tema sõpradele huvi. Neiu Maryt kütkestas ?immi-kultuur, ta kasutas vahetevahel rõhutatult toonaste noorte slängi, teadis mis asi on “upolaad”, ta nimetas seksi “tissimiseks” ja naise suguelundit “printsessiks”. Kevadel, “mida tuleb elada täie rinnaga, muidu pole hiljem mälestusi vahvamaid” (M. ikko) pani ta jalga “oma uued ?immid, teate, need Inglismaalt ostetud”. 1925. aastal, mil Marykene juhuslikult vangikongi kukkus (ta loobus tegelikult juba enne seda oma enamlikest kontaktidest alatiseks), kirjutas talle poiss-sõber:
“Tahan, et suudleksid minu printsi, hästi, pehmelt, õrnalt, seni kuni mull hää? Heidaksime magama, mina suudleksin imeksin sinu printsessi, sina minu printsi ja oleks kaua, kaua selles poosis? Sel kevadel märkasin esimest korda, kuidas üks valge liblikas lendab. Siis sain aru: see peab olema
MARYLE?”
Maryst ei saanud asja, temast ei saanud näituseks kommunismiliikumise nunna. J. K. pidi pettuma ja rehmas juba tõenäoliselt 1923. aastal Mary puhul käega.
JÄRELDUS
Jaan Kreuksi kuju oli osake minu nooruse mõtetest. Kui silmad sulen, kujutan end taas ette ses kahekümnendate aastate algupoole madaltiheda hoonestusega linnas, milles ripuvad tuules kõikudes sinimustvalged, pruuskavad voorimeeste hobused, ajalehepoisid hõiguvad oma “Waba Maad” ning Konstantin Päts läheb kohtuma vaeslastekohtu ja laternasüütajate “ammetiühisuse” esindajatega. Unenäos vaatame kahekümnendate aastate tuliseid tähti üle veel maha raiumata pimedate metsade ja kuuleme: üle maastiku kostab tundmatu salatrükikoja mürin.