Keegi ei tea täpselt, kust algab askeetilis-munkliku liikumise fenomen kristluses. Üldises religiooniloos pole muidugi tegemist millegi ebatavalisega. Sekulaarsest ilmaruumist kõrvaletõmbumine ja meditatsiooniks ning palveks pühendumine on täiesti tavaline enamikus klassikalistes ja vähemklassikalistes usuliikumistes. Ning mitte ainult – ka tänapäevases glamuurreligioossuses kohtame avaliku elu tähti, kes teatavad, et nad loobuvad näiteks du?i all käimisest seoses kliimamuutustest tingitud säästlikuma eluviisi vajadusega. Kuigi pesevad end pudeliveega, mis läheb transpordikulude tõttu küll keskkonnale palju kallimaks.
Ülerahvastatud kõrbed
Kristliku munkluse kohta kasutaksin kreeka-ladina tüvest tulenevat ühisterminit – monastilisus. Kreeka keelest pärit monos või monachos tähendab üksikut, eraldiseisvat. Siin on seos liikumise algusaegadega, kus enamik munki asusid, palvetasid ja võitlesid oma usuvõitlust üksinda ja eraldatud paikades.
Monastilisuse alged on vanakristlik pärimus leidnud piiblist. Olgu siin lühidalt näideteks kas või vana testamendi nasiirid, kes keeldusid karvakasvu pügamast, kuni olid täitnud Jumalale antud eritõotused. Määravaks kujuneb aga uue testamendi alusel Issand Jeesus ise, kelle eluviisi teame olevat evangeeliumide põhjal munkliku ja pühendunud – seda ülimas mõttes oma missiooni täitmiseks Lunastajana. Lisanduvad apostel Paulus ja paljud teisedki apostlitest, kes keeldusid igapäevaelust, et teenida ülestõusnud Kristust.
On tõsi, et enamik kristlasi läbi aegade on olnud perekonnainimesed. Seda nii tagakiusu kui ka valitsemise aegadel. Alati on olnud hulganisti aga neid, kes on loobunud selleks, et saada ja anda oma eraldunud pühendumisest.
Monastiline liikumine algab võimsamal kujul ajaloos teadaolevalt Egiptuse (ja ka Süüria) kõrbetest 3. sajandil. Õieti jaguneb see lühike periood kaheks. Enne aastat 313, kui kestab veel vähemalt perioodiline kristlaste tagakiusamine Rooma impeeriumis, põgenevad paljud selle eest kõrbe, et oma usku vabalt praktiseerida. Pärast seda daatumit, kui ristiusust saab tasapisi riigiusund, kogevad paljud liigset ilmalikustumist linnaühiskonnas. Ja teevad sama, minnes kõrbe vabadusse, kus ka Jeesus evangeeliumide teatel oma missiooniks valmistudes paastus.
Vana legendaariumi põhjal on neist esimene tuntu Egiptuse kõrbetes Paulus, keda hiljem kohates peab teine tuntu, Antonius, tõdema, et ta on kõigest patune mungajäljendaja. Ajaks on 4. sajandi esimene pool, aga just Antoniusest saab munkluse isa. Tema mälestuspäeva peetakse nii ida kui lääne kalendrites 17. jaanuaril. Need ja paljud teised esikmungad on eremiidid (kreeka eremitoi) ehk kõrbelased. Või siis anachoretoi ehk eraldunud, maailmast lahtilõigatud. Nad elavad ja palvetavad üksi kõrbes, et võita Saatanat, kes ka Jeesust kõrbes kiusas või proovile pani. Seepärast on nad ajaloomällu jäänud ka atleetidena, nagu olümpiamängudel. Sest nad võitsid oma seesmise kurja ja jäid usus püsima.
4. sajandi lõpu ja 5. sajandi alguse tekstides räägitakse sellest, kuidas muistse Egiptuse ja Süüria kõrbed olid ülerahvastatud üksikmunkade – meeste või naiste – külluse tõttu, kes Antoniuse ja teiste eeskuju järgisid. Võib-olla on see vaid vaga legend, aga annab siiski aimu fenomeni mõjust neil aegadel.
Ühiselulised kõrbed
Kõrb on monastilise terminina käibele jäänud läbi aegade. Isegi siis kui mungad kõrbes ei ela. See on kristliku sõjamehe või -naise proovilepaneku koht, et valmistuda oma tõeliseks kutsumuseks.
Mungad ei jää ajaloos ainult eremiitideks/anahoreetideks. Pachomius algatab sealsamas Egiptuses 4. sajandi keskpaiku uue vormi askeetlikuks eluviisiks palves ja vaimulikus võitluses – koinobiitluse. See tähendab munkade ühiselu reeglipäraselt korrastatud palve ja töö raamistuses. Elik selle, mida hilisemas ajaloos nimetame kloostriks. Palve on siinkohal ühine elik jumalateenistuslik ja eraviisiline elik tunnetuslik. Töö sõltub kloostri karakterist – agraarne, manufaktuurne, teoloogiline-literatuurne, tänapäeva oludes ka näiteks infoteholoogiline.
Tuntumaid 4. sajandi teise poole ida kirikuisadest, Basilius Suur Kapadookiast või siis tänaselt Türgimaalt, annab sellisele ühiselule esimese teadaolevalt põhjalikuma reegli, mis on säilinud Suure ja Väikese reegli teksti näol. Esialgu kehtib see tema Kaisarea piiskopkonnas, kuid pärast ja tänini võtab selle omaks kogu ortodoksi maailm.
Sellest reeglist õppis ka tärkav lääne munklus ja 6. sajandi Benedictuse reegel sisaldab selle põhielemente oma vajadusteks kohandatuna.
Ortodoksi ilmas, erinevalt läänekiriklikust munklusest puuduvad erinevaid vagadussüsteeme kandvad ordud. Igas piiskopkonnas alluvad mungad, olgu naised või mehed, otse kohalikule piiskopile. Puudub ka uuelaadsem, monastilisusest erinev munklus, kus klooster pole otseselt vajalik isegi mitte vaimuliku tugipunktina. Viimast esindavad läänekirikus dominiiklased, frantsisklased, jesuiidid jm ordud.
Teekonna astmed
Idakiriku monastiline teekond, nagu iga keerukas ettevõtmine on paratamatult astmeline. Lääne vana, kuigi ehk idast päritud munklusega ühendavad seda kolm seesmist astet.
Need on: 1) puhastumine, mille käigus inimene sisse elab oma kutsumusse ja selle täielikult omaks võtab; 2) siis valgustumine, milles inimene vaimulikult-vaikselt kasvab ühises töö ja palve rütmis, kollegiaalse ning personaalse vaheldumuses – selle etapi tähtsaks osaks on ka õppimine pühakirjast ja kirikuisade pärimusest ning igapäevane osadus jumalateenistuste raames; 3) viimaks võib tulla valgustumine või “jumalikustumine”. Viimane pole mitte seesmise jumalakese leidmine endas, nagu glamuurreligioossuses. Pigem on see enda egoismi lahustudes tõepärase mina leidmine Kristuse ihus, Kirikus.
Väliseid astmeid kloostrielus pole võimalik ise leida, vaid neid jagab talle antud tarkuse põhjal kloostri eestseisja või piiskop.
Esmalt võib kas või sporaadiliselt monastilise eluviisi valinu saada mõne aja vältel kuuletujaks. Mõnede jaoks, sõltuvalt kas isiklikust alandlikkusest või soodsama soovituse puudumisest, jääb see ka lõppastmeks. Kuuletuja on õpilane ja see on näha tema riietusest – tavaline must ilma eraldusmärkideta. Kuuletuja võib ilma eraldi kisa-kärata ka kloostrist lahkuda, kui ta ise nii tunnetab või vaimulik juhendaja ütleb.
Hiljem võib tulla rjassa ehk mungakuue (sama vaimulikel ilma kloostrita) kandja staatus. Läänekirikuga võrreldavalt on see lõplike tõotuste – kohapaiksus, vaesus, tsölibaat ja kuulekus – andmine ning sümboolne matmine ülestõusmiseks koos Kristusega. See tähendab juba tõsisemat pühendumist ja kloostrist võib lahkuda vaid vaimuliku juhendaja loal.
Väike skeema märgina on kolmandaks järguks, mille jaoks munk kannab seljale seotuna ja rinnaristile kinnitatuna riidetükki Kristuse kannatuse sümboolikaga.
Vaid vähesed ajaloos on jõudnud suure skeemani, mis ulatub üle rinna ja selja, kandes sama, Kristuse risti ja selle võidu sümboleid vaimuliku edasijõudmise märgina.
Järgmises loos pajatame, kuidas ida kloostrielu mõjutab kirikus ja ühiskonnas, tuues välja ka ilmikute ning pühitsetud vaimulike seoseid monastilises elus.
***
Tauno Tederi idakirikute sarjas on varem ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
Bulgaaria ning Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (KesKus 7-8/2009|)
Rumeenia ja Gruusia kirikud (KesKus 9/2009|)
Süüria ja Eesti kokkupuutejooned (KesKus 10/2009|)
Aafrika sarve ristirahvas. Koptid ja etiooplased (KesKus 1/2010|)
Armeenia taevasest valgusest rõõmustajad (KesKus 2/2010|)
India usklikud skeptikud (KesKus 5/2010|)
Sissejuhatus kirikukogudesse, kaanonitesse ja liturgiatesse (KesKus 7-8/2010|)
Nikaiast Nikaiani – kirikukogud ja kaanonid (KesKus 10/2010|)
Kirikukogud ja kaanonid – õigus ilma kohtuta? (KesKus 12/2010|)
Patriarhid, metropoliidid ja teised (KesKus 7-8/2011|)
Järgmistes KesKus’i numbrites:
Kloostrid ja rahvas
Liturgia ja usklik
Liturgia ja maailm
Ikoonid – nähes nähtamatut
Kirikuisad – Basileios Suur
Kirikuisad – Johannes Kuldsuu
Kirikuisad – Aleksandria Athanasios ja Kyrillos