Iga ajaloos spontaansena sündinud liikumine kasvab ja areneb tasapisi ning omandab viimaks organisatsioonilisuse ja struktuuri. Nii juhtub ka varase kristlusega.
Loomulikult pole ka 1. sajandi kristlikud kogudused ilma juhtimismudelita. Apostlid on algusest peale mõõduandva tähendusega, kuna nad olid Jeesuse elu, surma ja ülestõusmise vahetud tunnistajad. Paulus, kes algusest peale polnud koos jüngerkonnaga, kujuneb siiski n-ö adopteeritud apostlina üheks olulisemaks. Tema kirjadest Uues Testamendis ongi välja nopitud kiriku juhtimise norm tulevasteks aegadeks. Eestikeelses piiblitõlkes saame sellest lugeda 1. Timoteosele 3:1-13 ja Tiitusele 1:5-9.
Siin kohtame esimesi säilinud märkeid kristliku vaimulikkonna kolmeksjaotusest.
Piiskopid, preestrid ja diakonid
Esmalt kõneldakse koguduse ülevaatajatest, kelle (nagu teistegi seisuste kohta) esitatakse ametinõuded. Ülevaataja (kreeka episkopos) juhib kohalikku kirikut ja 2.-3. sajandil kinnistunud arusaama kohaselt on ta apostlite ametijärglane. Piiskopil lasub vastutus mitte ainult administratiivselt, vaid ta on ka eheda apostliku usu ja õpetuse edasiandjana kiriku järjepidevuse garant.
Vanem ehk preester (presbyteros) ei tarvitse algselt oma ülesannete poolest piiskopist suurt erineda. Siiski kujuneb preesterkonnast tasapisi kiriku järgmine (ja arvukaim) vaimulikuaste piiskoppidele alluvalt.
Viimaks jagavad abilised (diakonos) vastutust piiskoppide ja preestrite kõrval teenijate vaimulikena.
Ametite erisus ja ühtsus leiab väljenduse kiriku liturgias. Altari ligidal on piiskopi troon (kathedra, siit katedraal piiskopikirikuna). Trooni ümbritsevad istmed preestrite ja diakonite tarvis, kes piiskoppi liturgia läbiviimisel abistavad.
Varane kristlus on suurel määral urbanistlik religioon. Seetõttu on piiskopid juhtimas linnakogudusi pea kõikjal Vahemere-maailmas. Kui kirik kasvab ja levib 4. sajandist peale juba riigiusundina nii linnas kui ka maal, pole enam võimalik mudel, mille järgi piiskop on kohal igas koguduses. Siis saavad preestritest piiskoppide käepikendused kohalike koguduste vaimulikena ja diakonitest nende abilised.
Neile lisandub ka liturgilisi üleminekuastmeid vaimulikku seisusesse, nagu lugejad ja alamdiakonid.
Metropoliidid ja patriarhid
Ajapikku sünnib hierarhiline astendus ka piiskoppide vahel. Suuremate provintsilinnade (metropolis) piiskopid tõusevad metropoliitidena esimesteks võrdsete seas suurema regiooni kirikuelu juhtidena.
4.-5. sajandil kinnitub kristlaskonnas pentarhia – viie linna piiskopid omandavad patriarhidena keskse autoriteedi kogu kristlaskonna ühtsuse kehastamiseks.
Me teame, et kristlaskond ei jää ühtseks. Nõnda kujuneb Rooma patriarhaadist roomakatoliku kirik ja paavst/patriarh Roomas taotleb autoriteeti kogu kiriku üle. Ülejäänud nelja patriarhaadi (Konstantinoopol, Aleksandria, Antiookia ja Jeruusalemm) poolt nähakse sellist nõuet aga algse piiskoppide kollegiaalsusega vastuolus olevana ning ida ortodoksi maailm hakkab omandama oma piirjooni.
Kristlaskonna areaal muutub ja laieneb ka idas. N-ö orientaalkirikute eraldumise järel tekib ka ortodoksi kirikus uusi patriarhaate (Moskva, Serbia, Bulgaaria, Gruusia) ning autokefaalseid ja autonoomseid kirikuid. Nii joonistuvadki tänase õigeusu maailma hierarhilised piirid.
Alates 5.-6. sajandist saab reegliks, et piiskopid on mungad. Erinevalt Rooma kirikust on ortodoksi kirikutes diakonitel ja preestritel võimalik abielluda. Valik munkluse (monachos) ja abielu vahel tuleb vaimulikukandidaatidel küll langetada enne ametissepühitsemist.
Ametisolevad piiskopid on tihti tulnud kloostritest ja mungaelupidajad olnud lühemat või pikemat aega. Siiski kohtame ka piisavalt (tavaliselt eakamaid) õigeusu piiskoppe, kes on lesestunud enne pühitsemist ja võivad ette näidata mitu järeltulevat põlve.
Kreeka ja slaavi piiskopid
Kui mõnevõrra lihtsustatult vaadata piiskoppide sisesele hierarhiale, siis on erinevalt kujunenud kreeka ja slaavi traditsioon.
Kreeka traditsiooni puhul on kirikupeaks patriarh, autokefaalses või autonoomses kirikus peapiiskop. Metropoliidi tiitlit kannab enamik piiskopkondade piiskoppe ja lihtsalt piiskopid on üldjuhul abipiiskoppideks suuremas piiskopkonnas.
Slaavi kirikutes on metropoliit kõrgemaks aunimeks kui peapiiskop ja juhib tavaliselt suuremat kirikuprovintsi või kas autokefaalset või autonoomset kirikut. Peapiiskop on pigem üleminekutiitliks lihtsast piiskopist metropoliidiks tõusmisel.
Aga nagu öeldud, tegemist on lihtsustamisega, kuna eri kirikutes kohtab ka vahevariante.
Mõlemas traditsioonis on piiskopid tavapäraselt enne pühitsemist, veel munkpreestritena kandnud arhimandriidi tiitlit.
Üleilmse kirikukogu kokkukutsumise eesmärk
Vastavalt oikumeeniliste kirikukogude otsustele 4.-5. sajandist pühitsetakse piiskop vähemalt kahe või kolme piiskopi poolt koos. Siit tuleb esile kollegiaalsuse mõõtme tähtsus ortodokside jaoks. Oma pühitsuse järgi on kõik piiskopid apostlite ametijärglastena võrdsed, kuigi tiitlite või juhtimismeelevalla poolest on osa neist kõrgemad ja võrdsemad. See tuleb tavaliselt silme ette jumalateenistustel, kus teenib mitmeid piiskoppe ja kus nad kirikusaalis või altari ees võtavad koha aujärjekorras, mis on kokku lepitud. Viimasega võib siiski vahel olla ka vaidlusi ja probleeme.
Kollegiaalsuse nõue apostlite järglaste vahel avaldub selleski, et kiriku jaoks olulisemad (eriti õpetuslikud) otsused võetakse vastu koos, piiskoppide sinodil või kogul.
Seda küll tänapäeval pigem kohalike kirikute tasandil, sest viimane üleilmne kirikukogu Nikaias toimus 787. aastal. Alates 1960. aastatest on korraldatud rida panortodoksi kohtumisi, mille kaugemaks eesmärgiks on üleilmne kirikukogu taas kokku kutsuda. Omavahelisi probleeme ja kaasaja maailmast lahendamiseks tõusvaid väljakutseid sellele kogule jaguks küllaga.
Samas tuleb tõdeda, et ortodoksi kiriku tugevus rasketes oludes ja aegadel (nt islami või kommunismi võimu all) on tihti avaldunud teatud arhailisuses või kinnihoidmises mõnede jaoks aegunud traditsioonist ning aujärjekorrast.
***
Tauno Tederi idakirikute sarjas on varem ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
Bulgaaria ning Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (KesKus 7-8/2009|)
Rumeenia ja Gruusia kirikud (KesKus 9/2009|)
Süüria ja Eesti kokkupuutejooned (KesKus 10/2009|)
Aafrika sarve ristirahvas. Koptid ja etiooplased (KesKus 1/2010|)
Armeenia taevasest valgusest rõõmustajad (KesKus 2/2010|)
India usklikud skeptikud (KesKus 5/2010|)
Sissejuhatus kirikukogudesse, kaanonitesse ja liturgiatesse (KesKus 7-8/2010|)
Nikaiast Nikaiani – kirikukogud ja kaanonid (KesKus 10/2010|)
Kirikukogud ja kaanonid – õigus ilma kohtuta? (KesKus 12/2010|)
Järgmistes KesKus’i numbrites:
Askeedid ja anahoreedid – ida munklus
Kloostrid ja rahvas
Liturgia ja usklik
Liturgia ja maailm
Ikoonid – nähes nähtamatut
Kirikuisad – Basileios Suur
Kirikuisad – Johannes Kuldsuu
Kirikuisad – Aleksandria Athanasios ja Kyrillos