Õigeusu kirikute jaoks on ka nüüdisajal määrava tähtsusega esimesel kristlikul aastatuhandel peetud seitse oikumeenilist kirikukogu või kontsiili. Seetõttu on ortodokse peetud ka pisut arhailiselt mõtlevateks. Samas pole nende kirikukogude paljusid otsuseid kunagi tõlgendatud ainult tähttäheliselt, vaid interpreteeritud muutunud oludes ja koguduserahva hingede päästmiseks sobivamal moel.
Kogumaapealine
Kristlikul vanaajal peeti ka terve rida kohalikke ja piirkondlikke kirikukogusid või sinodeid, millel on aga reeglina väiksem autoriteet hilisemaks ajaks.
Oikumeeniline siinkohal (kreeka oikoumene) tähendas tollase Vahemere äärse ja idapoolse kristliku maailmaga piirduvat. Eesti keeles on ortodoksidel jätkuvalt kasutusel tore keelend – kogumaapealne.
Põhiliselt osalesid neil kogunemistel piiskopid ja nende abilised endise Rooma impeeriumi aladelt. Töökeeleks oli üldjuhul kreeka keel ja enamik piiskoppe tuligi Vahemere ida- ja lõunakaldalt – Bütsantsi aladelt. Vähem Roomast ja mujalt Läänest ning kaugemast Idast. Kokkukutsujakski oli valdavalt Bütsantsi (uue Rooma) keiser.
Nende kirikukogude toimumiskohad on piiritletud üsna väikese geograafilise alaga tänase Türgi territooriumil, Konstantinoopolis ja selle lähiümbruses (Väike-Aasia lääneosas) asuvates linnades.
Kirikukogude teekond
See teekond kulges Nikaiast Nikaiani (eesti keeli hääldades küll pigem Niikea). Ehk teisisõnu – 325. aasta I Nikaia kirikukogust 787. aasta II Nikaia kirikukoguni. Teine 381. a, viies 553. a ja kuues 681. a toimusid Konstantinoopolis. Kolmas kirikukogu 431. a oli Efesoses ja neljas 451. a Halkedonis.
Roomakatoliku kirik peab oikumeenilisteks veel oma 14 järgnevat kontsiili. Kuna need toimusid aga 1054. aasta Ida ja Lääne vahelise kirikulõhe järel ning ilma ortodoksideta, ei aktsepteeri viimased neid. Esimesed seitse kirikukogu on aga olulised katoliiklaste jaoks, kuigi kõiki otsuseid ei tunnistanud enamikul neist osalenud Rooma juba toona.
Orientaalkirikutest tunnistab Assüüria kirik vaid esimest kaht ja nn monofüsiitlike kirikute perekond kolme. Anglikaanide puhul on siduva tähendusega esimesed neli ja teiste protestantidega on lugu juba kirjum.
Seadus või soovitus?
Selge on, et oikumeenilistel kontsiilidel sõnastatud Kolmainsuse õpetus ja dogma Kristusest tõelise Jumala ja tõelise inimesena on siiski midagi sest konsensusest, mis kuidagiviisi ühendab enamikku kristlaskonnast tema ajaloos tekkinud kirevuse ja lõhedegi järel.
Oikumeeniliste kirikukogude otsused on meieni jõudnud valdavalt kaanonite kujul. Kaanon oli reeglina lühikene tekst, mis määratles midagi kas positiivses või tagasilükkavas vormis. Usutunnistuslikud tekstid on oma vormilt mõnevõrra pikemad.
Teoloogid on hiljem vaielnud, kas kaanon (kreeka mõõdunöör või juhis, kasutatakse ka Piiblisse arvatud raamatute kohta) tähendas muutumatut seadust kõigiks aegadeks või pigem juhtnööri, mida tuleb sobivalt kohandada. Kui Kolmainsuse või Kristuse dogma välja arvata, on enamik toetanud pigem teist seletust.
Piiskoppidest, ikoonidest ja paastust
Enam kui 450 aasta jooksul käsitlesid üle tollase kristliku maailma kogunenud piiskopid väga erinevaid teemasid. Õieti püüdsid nad visandada maailmas, kus ristiusk oli muutunud tagakiusatud liikumisest juhtivaks jõuks, kiriku korda ja õpetust, mida üldiselt tunnustataks. See polnud aga puhtteoreetiline või akadeemiline tegevus. Pigem püüti vastata probleemidele ja väljakutsetele, mis kirikus esile tõusid ning valeõpetuseks hinnatut tõrjudes interpreteerida evangeeliumi sõnumit.
Nõnda võisid kõne all olla kirikukorra küsimused nagu piiskoppide võimupiir ja autoriteet, vaimulikkonnale esitatavad nõuded ning paastu- ja pühadeajad. Kaanonid kõnelevad jumalateenistusest ja kloostrielust ning vastavad küsimusele, milline on ikoonide koht kristlase elus.
Kõige olulisemana tõusevad aga esile küsimused sellest, kes on kristlikus mõttes Jumal ja mil viisil on omavahel seotud Isa, Jeesus ning Püha Vaim. Kes on Jeesus ning kuidas haakuvad temas Jumal ja inimene?
Jeesus Nikaias
Esimesele kogule kutsub vastkristlasest keiser Konstantinus kirikujuhid Nikaiasse 325. aastal. Pärimuse järgi on seal kohal 318 piiskoppi, neist teadaolevalt vaid viis Läänest. Tuletagem meelde, et tegemist on ajaga, mil ristiusu legaliseerimisest oli möödunud vaid tosinkond aastat ja kirik on Rooma impeeriumis täiesti uues olukorras. Imperaatori eesmärk oli ilmselt tagada ühtne kirikukord oma riigis ja lahendada usulised vaidlused. Toonane maailm ei tunne veel kiriku ja riigi lahutatuse või religiooni ja avaliku elu eraldamise printsiipe.
Tüli aga oli tõusnud Egiptusest. Aleksandrias tegutsev preester Arius (kreeka Areios) oli astunud debatti oma piiskopi Aleksandri ja tema lähima nõuniku, hiljem kirikuisana austet Athanasiosega. Arius ütles, et kuigi Jeesus ja Jumal on väga lähedaselt seotud, on Uue Testamendi kõne Jeesusest Jumala pojana pigem kujundlik. Jeesus on küll esimene loodutest ja armastatuim poeg, kuid mitte alati ja igavesti olnud. Aleksander ja Athanasios vastanduvad sellele väitele, kõneldes Jeesusest kui igavesest ja Isaga sama olemust olevast. Vastasel korral, ilma Jeesuse tõelise jumalikkuseta, oleks meie igavene lunastus tühine ja ta jääks vaid üheks headest moraalsetest eeskujudest.
Väitlus ei jää vaid Aleksandriasse ja levib üle riigi. Keiser tahab oponente lepitada, kuid see ei õnnestu. Kirikukogu enamik astub Aleksandri ja Athanasiose poolele ning Ariuse õpetus taunitakse. Vastu võetakse tekst, mis järgmisel korral 381. a täiendatuna saab suures osas kristlaskonnast tänini oluliseks Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuseks.
Nikaia kontsiili arusaam Jeesusest Jumala ainusündinud Pojana, kes Isaga sama olemust, saab kristliku kolmainuõpetuse nurgakiviks.
Ariuse liikumine aga ei kao kuhugi ja elab ning tegutseb vahelduva eduga veel pea paar aastasada. Mitmed keisrid on hiljem ariaanid. Ning see õpetus ärkab tänini ikka ja jälle läbi ristiusu ajaloo erinevates vormides ellu.
Nikaias tegeletakse aga veel mitmete huvitavate küsimustega. Sealt pärineb näiteks Kristuse ülestõusmispühade aja määramine. Ning keeld pühapäeval kui ülestõusmisrõõmu päeval jumalateenistusel põlvitada. Viimasest pole läänekristlased teadupärast eriti kinni pidanud.
* * *
Tauno Tederi idakirikute sarjas on varem ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
Bulgaaria ning Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (KesKus 7-8/2009|)
Rumeenia ja Gruusia kirikud (KesKus 9/2009|)
Süüria ja Eesti kokkupuutejooned (KesKus 10/2009|)
Aafrika sarve ristirahvas. Koptid ja etiooplased (KesKus 1/2010|)
Armeenia taevasest valgusest rõõmustajad (KesKus 2/2010|)
India usklikud skeptikud (KesKus 5/2010|)
Sissejuhatus kirikukogudesse, kaanonitesse ja liturgiatesse (KesKus 7-8/2010|)
Järgmistes KesKus’i numbrites:
Kirikukogud ja kaanonid – õigus ilma kohtuta?
Patriarhid, metropoliidid ja teised
Askeedid ja anahoreedid – ida munklus
Kloostrid ja rahvas
Liturgia ja usklik
Liturgia ja maailm
Ikoonid – nähes nähtamatut
Kirikuisad – Basileios Suur
Kirikuisad – Johannes Kuldsuu
Kirikuisad – Aleksandria Athanasios ja Kyrillos