Idapoolse kristlaskonna ajalugu on mitmel moel jäänud konstitutiivseks kogu kristliku maailma tarvis – hoolimata viimase tänasest kirevusest. Ja ka hoolimata asjaolust, et idakirikud ehk ortodoksi maailm ei hõlma sugugi nii suurt protsentuaalset osa kristlusest kui varasemas ajaloos.
Valgus idast
Kuid tasub meenutada, et ristiusu lätted on Vahemere idakaldal. Jeruusalemmast ja hiljem Palestiinaks kutsutud alalt liigub evangeelium Jeesusest Kristusest valdavalt kreekakeelsesse maailma tänase Süüria, Liibanoni, Jordaania, Türgi ja Egiptuse territooriumil. Ning sealt edasi nii Kesk-Itta kui ka Euroopasse.
Levant, nagu seda eurooplased keskaja järel kutsuma hakkavad, jääb aga olulisimaks ristiusu keskuseks mitmel moel kuni islami vallutusteni 7.-8. sajandil. Tänane Kesk- ja Lähis-Ida ning Põhja-Aafrika on valdavalt islamimaailm, kuid märke ja jälgi kristluse esimesest aastatuhandest näeme seal rännates ikka enam kui küll. Kuigi kristlased erinevatest (sh ida või ortodoksi) kirikutest moodustavad elanikkonnast tihti kahaneva vähemuse.
Eriti kristluse legaliseerimise järel imperaator Konstantinuse poolt 4. sajandil kujuneb Rooma impeeriumi jagamiste käigus alguse saanud Ida-Rooma ehk Bütsantsi impeerium keskkonnaks, milles kasvab ja areneb, tihti vastuoksuste ja konfliktide kiuste (või nende abil?) ortodoksi elik õigeusu kirik ja kultuur. Igal juhul on esimese kristliku aastatuhande vältel kreekakeelne Ida ristiusu teoloogiliseks ja filosoofiliseks tsentrumiks enam kui ladinakeelne lääs. Siit paistab Uue Testamendi sõnumi ja selle toona mõistetavaks väljendamiseks vajaliku kreekakeelse filosoofia kooskeemiana valgus ka läände. Siit tuleb paljuski orthodoxia – õige/autentne/järjepidev viis uskuda/austada Jumalat.
Püha pärimus
Õigeusu kiriku jaoks, nagu kogu ajaloolises kristluses, on Piibel, Vana ja Uue Testamendi kirjutised oluliseks keskmeks. Ometigi mitte ainsaks. Kiriklik traditsioon oma erinevates vormides pole mitte vähem tähtis, õieti ongi kanal, mille kaudu piiblitekst autentse seletuse saab ja meie päeva edastatakse. Võime isegi öelda, et Piibel sisaldub varaseima ladestusena selles püha pärimuse (hagios paradosis) jõesängis, mis tänapäeva välja voolab.
Sellesse pärimusse kuuluvad autoriteetsetena üleilmsete ja kohalike kirikukogude tähtsamad otsused, vanaaja kirikuisade tekstid, munkade ja askeetide elu ja kirjutised. Aga ka jumalateenistuslikud ehk liturgiatekstid koos ikonograafiaga. Kui läänekirik rõhutab rohkem liturgiat väljundina õpetusest ehk dogmaatikast, siis ida traditsioonis nähakse seda ka sisendina – palvetatava dogmana.
Arhailine traditsioon
Ortodoksi traditsiooni on, eriti läänes, tihti nähtud inertse ja arhailisena. Tõepoolest – erinevalt läänest pole seal toimunud dogmaatilist arengut ja tehtud suuri ümbersõnastusi viimase tuhande või enamagi aasta vältel. Ehk isegi aastast 787, mil ortodokside jaoks viimane üleilmne või oikumeeniline kirikukogu peeti.
Samas tuleb silmas pidada, et idakristlus on läbi sajandite sageli elanud võõra võimu all ning konservatiivne, alalhoidev loomus on aidanud säilitada usku ja kultuuri. Mis võib-olla leebemate olude puhul oleks palju enamal määral kaduma läinud või lahustunud.
Ning ortodokside arusaamas polegi pärimus midagi eksootilist või museaalset. See on elu kooskõlas eelmiste põlvkondade usutu ja praktiseerituga.
Ühtsus erisustes
Ortodoksi kirikud ei ole kuigi tsentraliseeritud loomuga. Siin puudub paavstlusega võrreldav institutsioon, mis väliselt ja ka juriidiliselt kirikut koos hoiaks. Selle asemel on õigeusu maailm pigem nagu kirikute võrgustik või perekond, mis koosneb kokku enam kui 15 iseseisvast või autonoomsest kirikust. Tõsi – ühe või teise kiriku autokefaalia või autonoomia üle käib ortodokside seas üsna terav vaidlus. Meie jaoks tuntuma näitena olgugi Eesti autonoomne kirik. Uue Rooma ehk Konstantinoopoli patriarhi arvestatakse esimesena võrdsete hulgast küll, aga see ei anna talle otsest võimutäiust iga kohaliku kiriku üle.
Ortodoksi maailmas on palju vaidlemist kirikuõiguslike ja -poliitiliste küsimuste üle. Siiski on suudetud säilitada ühtsus ja ühendus sarnase traditsiooni ja liturgia alusel. Kuigi viimast peetakse eri maadel erinevates keeltes ja lauluviisidega, pisut ka sisu poolest varieeruvana. Siinjuures ongi näha pikaaegse samasugusest pärimusest kinnihoidmise kasu. Vähemalt kiriku õpetusliku ja jumalateenistusliku ühtsuse seisukohalt.
* * *
Tauno Tederi idakirikute sarjas on varem ilmunud:
Vene teoloogia eripära XX sajandil (KesKus 2/2009|)
Konstantinoopol kui uus Rooma (KesKus 3/2009|)
Aleksandria kirik: Kreekat on Aafrikas ja pühal maal (KesKus 4/2009|)
Antiookia kirik käib Damaskusest Austraaliani (KesKus 5/2009|)
Moskva Patriarhaadi hiilgus ja viletsus (KesKus 6/2009|)
Bulgaaria ning Serbia kirikud taevase tsaari valitsuse all (KesKus 7-8/2009|)
Rumeenia ja Gruusia kirikud (KesKus 9/2009|)
Süüria ja Eesti kokkupuutejooned (KesKus 10/2009|)
Aafrika sarve ristirahvas. Koptid ja etiooplased (KesKus 1/2010|)
Armeenia taevasest valgusest rõõmustajad (KesKus 2/2010|)
India usklikud skeptikud (KesKus 5/2010|)
Järgmistes KesKus’i numbrites:
Kirikukogud ja kaanonid – Nikaiast Nikaiani
Kirikukogud ja kaanonid – õigus ilma kohtuta?
Patriarhid, metropoliidid ja teised
Askeedid ja anahoreedid – ida munklus
Kloostrid ja rahvas
Liturgia ja usklik
Liturgia ja maailm
Ikoonid – nähes nähtamatut
Kirikuisad – Basileios Suur
Kirikuisad – Johannes Kuldsuu
Kirikuisad – Aleksandria Athanasios ja Kyrillos