Me ei ole targemad kui keskajal. Pean tunnistama, et ma ei ole päriselt iial aru saanud, kuidas elektronide liikumisest tekib elekter. Ma usun pühitsetud teadlasi, kes seda mulle seletavad, samal viisil nagu ma oleksin keskajal uskunud preestrit, kes võinuks mulle lugeda üles kuradite arvu nõelasilmal.
MEIE TEADMISED JAGUNEVAD KAHTE.
Ühele poolele jäävad need, mida me oleme ise empiiriliselt kogenud. Me oleme üht teist näinud, kuulnud, tundnud jne. Teisele poole jäävad teadmised, millest me oleme kuulnud kellegi vahendusel. Sõber käis naaberkülas ja rääkis, et seal olevat üks mees oma naise maha löönud, kuna see oli teda petnud ühe proovireisijaga. Ma ise seda tapmist ei näinud ja ei tea ka, kas selle põhjuseks oli truudusetus ning kas see proovireisija üldse olemas oli, aga ma olen nõus aktsepteerima kogu seda lugu kui fenomenoloogilist fakti, sest ümbritsevad inimesed korrigeerivad oma käitumist sellele müütilisele kiremõrvaloole toetudes.
Tänapäeval oleksin ma selles loost kindlasti saanud lugeda ka SLÕhtulehe kui kaasaegse saunanaise analoogi kaudu.
Aga mis siis, kui see kõik oli vale?
VANA-KREEKE FILOSOOFIA ehk
mõtle mine olevat alanud hetkest, mil inimene hakkas kahtlema. Mis võiks asjade põhjuseks olla, kui usust müütidesse enam ei piisa? Proovige teiegi korraks ette kujutada, et kõik mida te ümbritseva infotulva toel teate, on mingil põhjusel vale. Tõsi, ma tean, et te ei viitsi seda teha. Niigi on ümberringi jama palju ja seepärast ei hakka te naljalt ühest ajalehest tuleva ettepaneku peale oma elu keerulisemaks tegema.
Kui tuletaksin meelde Platoni metafoori varjudest koopa seintel, mida koopas istujad peavad asjade seletuseks, kuna nad ei ole päikest näinud, siis tänase ajakirjanduse kontekstis oleks see tüütu intellektuaalitsemine. Platoni päike, kui asjade tõeline olemus, muutus kristlikus tõlgenduses jumalaks, jumal aga omakorda tapeti 19. sajandil. Seega on antiikne moralistlik metofoor tänapäeva pragmaatika jaoks oma kõla kaotanud. Kummatigi ei ole me tõele ligemal.
VÕTAME NÄITEKS
paljuvaieldud küsimuse: “Mis toimub Iraagis?” Ma tun nistan, et ma ei tea. Mind aga hämmastab, kui palju on inimesi, kes usuvad end teadvat. Seejuures on need teadmised väga erinevad, sõltuvalt sellest, kas inimene usub meediat ja/või välisministeeriumi insaidereid. Tõsi, see ei tähenda veel suurt konspiratsiooni avalikkuse vastu. Ka välisministeeriumi inimeste neljasilmajutt tuleb tuttav ette neile, kes viitsivad lugeda “Foreign Policy” pikemaid analüütilisi lugusid või näiteks New York Times-i põhjalikumat artiklit, kus seletati, et Rumsfelt olevat käimasolevat sõda organiseerinud juba seitse aastat. Kas aga juba seitse aastat tagasi teati, et 2003|. aastal keeldub Saddam Hussein massihävitusrelvi välja andmast, mille tagajärjel saab selgeks, et nüüd enam viivitada ei või?
Et neid asju lahti seletada, põrkume varem või hiljem kokku argumentide summaga, mille nimeks on “Ameerika huvid” ja mida arendavad inimesed, kes on ühteaegu tuttavad nii pragmaatilise Machivelli, kui idealistliku Ühendriikide konstitutsiooniga. Veel lihtsamalt öeldes ei rahasta Ühendriikide presidentide valimiskampaaniaid mitte Greenpiece ja ÜRO, vaid inimesed, kes teenivad raha. Probleem tekib aga siis, kui neile inimestele saab selgeks, et nende huvid on ohus.
Edasi kujutan ette, et ühel hetkel istus Washingtonis üks seltskond nõu pidama.
“Ma arvan, et aeg on Iraagi kampaania alustamiseks küps,” ütleb härra X, kui on lõpetanud pika ettekande USA huvide käekäigust Lähis-Idas ja Pärsia lahe maades. Ruumi sigineb vaikus, mille katkestab eesistuja Z: “Nii, aga kuidas me selle sõja maailmale maha müüme?” “Lubage mul üles lugeda teemad, mida me peame vältima,” sekkub avaliku suhtluse asjatundja Y. “Esiteks me ei saa tunnistada, et meil on selles sõjas majanduslikud huvid mängus, kuna sõjas saab ilmselt inimesi surma ja ükski dollarimärgiline argument seda õigustada ei suuda. Teiseks ei saa me välja öelda, et Ameerika alateadvus ei ole ikka veel üle saanud Vietnami shokist. Eelmine Lahesõda ei lõppenud rahvusliku uhkust vabastava orgasmiga, sest Saddam jäi võimule. (Muuseas, igas Hollywoodi filmis on bad guy ellujäämine märgiks, et samale filmile annab järje teha.) Kolmandaks ei saa me tunnistada, et kristlastena teeb meile muret islamimaailma agressiivsus. Minu meelest jäävad järele kaks võimalust, kas me mängime taas Al-Quaeda terrorismi kaardile või räägime Saddami massihävitusrelvadest.” -“Kas tal on neid?” küsib Z kiiresti vahele. “Noh, mingi keemiarelv tal vähemalt oli ja ega ta käed rüpes ei istu.” -“Ja-jah, maailm on valmis Saddamist kõike uskuma.” -“Seega valime massihävitusrelva ja avalikkuse jaoks teeme sama kampaania, mis Balkani konflikti puhul, kus me suutsime päris hästi maha müüa kuvandi Ameerikast, kes lahendab probleemid siis, kui Euroopa seda ise ei suuda.”
LOOMULIKULT SELLIST JUTUAJAMIST EI TOIMUNUD.
Välja arvatud et ükskõik, milline oli sõja tegelik põhjus, igal juhul koostati ka avaliku suhtluse kampaania, milles paarirealist sõnumit esitati mitmetahulise analüüsi teisendina.
Oluline on aga, et ka teised riigid pidid omad konfidentsiaalsed analüüsid mahutama samasugustesse müügilausetesse. Prantsusmaa, keda maailm tunneb inimõiguste deklaratsiooni leiutajana, ehitas oma kampaania üles moraalse Euroopa kuvandile. Kummatigi oli veel vallutamata Bagdadi telepildi tagaplaanil näha uusi Renault tüüpi tuletõrjeautosid. Kas need autod olid osa Prantsusmaa majanduslikest sidemetest Iraagiga? Või lipsas meil kõrvust teadmine, et Prantsusmaa on juba mõnda aega ennast esitlenud ainsa lääneriigina, kes tegelikult mõistab Araabiamaailma südameasju. Nii ehk teisiti ei oleks Prantsusmaa retoorika tegelikud põhjused mahtunud ühte lausesse.
Täna muutuvad need Renaultid aga taas Iraagi ülesehituse sümboliks, eriti just vaidluse taustal, kui kiiresti peavad ameeriklased ennast Iraagist välja tõmbama.
NÜÜD VÕIN JUTUGA TAGASI TULLA
tõe äratundmise juurde. Tänapäeval ei ole selle eelduseks mitte mõne üksiku fakti teadmine, vaid mingit objekti ümbritsevate mõjufaktorite koguhulga tundmine. Maailm meie ümber on aga piisavalt keeruline; nii ei suuda me tunda rohkem kui paari valdkonna mõjufaktorite koguhulka. Kõikide ülejäänute puhul ei ole meil tegemist mitte niipalju teadmiste, kuivõrd usu ja müütidega.
Kuna ma ei tea midagi näiteks Eesti pangandusest, siis kujundan oma seisukohti Eesti ajakirjanduses avaldatu põhjal. Kuna mul ise vastav kogemus puudub, siis pean meediat veidigi uskuma. Mõned üksikud kohtumised pangandustegelastega on aga sellesse uskumisse löönud mõra, sest need tegelased on öelnud, et loomulikult ei tea ajakirjandus asjade tõelisi põhjuseid? Saate isegi aru, et minu ajakirjandusel põhinevate pangandusteadmiste veavõimalus on väga suur.
Antud vea suurus viib mind aga tagasi keskaegse teadmiste struktuuri juurde. Väidan, et minu teadmiste konstruktsioonilt ei erine see, mida ma tean riigikogust või Hansapanga ja Hoiupanga ühinemisest, põrmugi sellest, mida ma tean elektrist või jumalast. Kõigil analoogsetel juhtudel olen ma oma teadmise objektist kuulnud läbi vahendajate, aga kuna need teemad mind ei eruta, siis ei ole ma püüdnud tõde avada läbi selle paljususe.
IKKA SEL SAMAL PÕHJUSEL, millest kirjutas juba Descartes oma “Mõtisklustes” – nimelt meie teadmised jumala (või suvalise objekti) kohta eksivad kui jumala lõpmatus põrkub vastu meie piiratud arusaamist lõpmatusest. Katoliiklikust maailmast tul nuna oleks Descartes võinud siinkohal taas rõhutada preestri tähtsust, sest ameti tõttu tegeleb preester rohkem kui ilmalik inimene jumala lõpmatuse võimalustega. Seega on ta teoreetiliselt antud teadmise kompleksusele lähemal ja ma hea meelega usaldaksin selles küsimuses teda.
Kui ma lähen arsti juurde, siis tean ma oma peavalu põhjustest umbes sama palju kui jumalast. Seepärast usaldan ma hea meelega arsti, kes annab mulle mingeid tablette. Aga ma tõesti ei tea mis mu peas juhtub, kui valu seal väiksemaks jääb. Kui nüüd üks kvaliteetleht kirjutaks, et tablett surmas valutava koha ligidal kõik närvilõpmed, siis oleksin ehk sedagi valmis uskuma.
Aga kas ma ikka peaksin?
MA VÕIN KINNITADA, et meedia ei ole vähemalt 60% ulatuses kajastanud televisioonis tehtud otsuste tegelikke tagamaid. Ometi kohtan ma igal sammul inimesi, kes usuvad, et nad teavad midagi televisiooni siseasjade kohta. Tänu tuttavatele välisministeeriumist tean, et sama olukord valitseb Eesti välispoliitika kohta käiva avaliku teabe osas. Analoogia põhjal usun ma, et nii on pea iga valdkonnaga. Mis tähendab, et ma tean asjadest vaid nende veepealset osa, mis tihti on tähelepanu kõrvale juhtimiseks “vee peale” sokutatud.
HEA LUGEJA, ega teie ometi ei usu, et te teate midagi väljaspool oma eluvaldkonda? Kui te seda väidate, siis elate te edasi keskajas. Ainukene võimalus sealt välja saada on aktsepteerida kahtluse imperatiivi, mis tähendab, et te peate aktsepteerima, et vähemalt teoreetiliselt te pidevalt eksite. Teisalt on see imperatiiv kasutu, sest senikaua kuni te kahtlete ja tõde otsite, ei suuda te langetada ühtegi otsust. Seda teevad siis pealiskaudsemad inimesed teie eest.
Mis omakorda näitabki, miks keskaegne maailmapilt on efektiivsem valgustatud filosoofia omast.
