Naljahambad räägivad, et Ukraina ja Venemaa on sama sarnased nagu kaks pudelit mineraalvett. Ainuke vahe on selles, et ühes on gaas ja teises mitte. Tegelikult ei ole Ukraina probleem gaasi puudumine, vaid üha enam idanaabriga sarnanev poliitiline kultuur.
Perekonnatüli juured
Lühikese presidendiameti jooksul ei ole Janukovit? mitte ainult ärilepingutega sidunud riigi Venemaa külge, vaid importinud idast ka putinliku võimuvertikaali. Ukrainast on saanud taas presidentaalne riik, kus riigipeale lojaalne klikk kontrollib seadusandlikku, täidesaatvat ja ka kohtuvõimu.
Paradoksaalselt võib võimu koondumisel presidendi kätte leida ka positiivseid aspekte. Esiteks tagab see kaua oodatud stabiilsuse, teiseks võimaldab selge kursiga poliitikat ja kolmandaks saab president ellu viia antud lubadused. Just nende kolme asja puudumise üle oran?i võimu ajal virisesid lääneriikide diplomaadid kõige enam.
Viktor Ju?t?enko ja Julia Tõmo?enko olid oma väljaütlemistes tugevalt lääne- ja reformimeelsed, kuid nende teod ja poliitika läksid sageli sõnadest lahku. Nii jääbki seda aega iseloomustama kõige enam nende omavaheline kisklemine. Oran?i revolutsiooni kuninganna ja printsessi perekonnatüli juured on eelmises sajandis, kuid seda toidavad jätkuvalt ärihuvid ja poliitilised ambitsioonid.
Hüsteerilised väljaütlemised
Isegi revolutsiooniaegse ühise vastase tõus presidenditoolile ja sisuliselt kogu võimu kaotamine ei ole oran?i leeri lepitanud. Viktor Ju?t?enko ei pidanud paljuks aprilli lõpus Raadio Vaba Euroopale antud intervjuus nimetada Tõmo?enkot ja Janukovit?it “Moskva projektiks” ning kinnitada, et võidu korral oleks Julia sõlminud veelgi pikema tähtajaga Musta mere laevastiku lepingu.
Kui kõrvale jätta retoorilised (kohati hüsteerilised) väljaütlemised, ei erinenud Ju?t?enko enda Venemaa suunaline poliitiline tegevus presidendina neist eriti. Kõik kolm on võimul olles näiteks sõlminud Moskvaga gaasitarnete lepingud, mille peamine vahe on selles, et Janukovit?i leping on Ukrainale teistest soodsam.
Oluline kursimuutus on toimunud julgeolekustruktuuridega lõimumise küsimuses, kus eelmine president nägi Ukrainat peagi liitumas NATO-ga ja praegune lubab, et see ei juhtu mitte kunagi. Samas oleks vale väita, et Ukraina on nüüd kollektiivkaitseorganisatsioonist mõõtmatult kaugenenud, pigem pole ta sellele kunagi lähedal olnud. Ilusate kõnede asemel oleks Ju?t?enko võinud riiki soovitud suunas juhtida.
Euroopa suund kõrvaldatud
Oran?i võimu suurim möödalaskmine oligi suutmatus (või soovimatus?) ellu viia reforme ja moderniseerida riigihaldust ning majandust. Reformid ei ole pelgalt sõnakõlks, vaid Ukraina tuleviku peamine küsimus! Olgu tõestuseks kas või ühe Euroopa riigi välisministri ilmekas näide, et kui Ukraina suudaks saavutada Poola taseme energiaefektiivsuses, ei vajaks Ukraina tööstus enam Vene gaasi. (Muuseas, Poola energiaefektiivsus teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes pole kaugeltki esirinnas!)
Tänu võimumonopolile ei tohiks Viktor Janukovit?il olla ühtegi takistust reformide käivitamiseks. Küsimus on osalt tahtes, kuid veelgi enam selles, milliseid muutusi ja kuidas tahab ta ellu viia. Esimesed signaalid on murettekitavad.
Võidukalt valimistest väljununa teatas Janukovit?, et Ukraina ei pea kuuluma läände, vaid olema sillaks lääne ja ida vahel. Lugematud kohtumised Kremli kolleegiga on kinnituseks, et silla ehitamist on ühest otsast alustatud, kuid puudub plaan, kuidas teise otsa välja jõuda.
Võimalust, et Ukraina võiks kunagi saada Euroopa Liidu liikmeks, ei ole (veel) NATO perspektiivi kombel prügikasti visatud, vaid lihtsalt prioriteetide seast kõrvaldatud. Euroopast ootab Janukovit? peamiselt häid majandussuhteid ning viisavabastust.
Käsikähmluse ja suitsupommi varjus
Ausate ja vabade valimiste kaudu võimule saanud poliitikul on õigus oma poliitilist agendat ellu viia. See, et Euroopale (ja minu arvates ka ukrainlastele) oleks selgelt läänepoolse kursiga Ukraina kasulikum, ei anna põhjust Janukovit?i tegevust hukka mõista. Küll aga on hukkamõistu väärt viis, kuidas ta poliitikat teeb.
Uut re?iimi ei ole mõtet süüdistada selles, et Musta mere laevastiku lepingu hääletusel Verhovna Radas kakluseks läks, kuid tulemuste võltsimises küll. Eelnõu võeti vastu 236 häälega, kuigi saalis oli registreeritud vaid 211 saadikut. Ühe “poolt hääletanud” isikuga osalesin samal päeval Kiievist mitmetuhande kilomeetri kaugusel Strasbourg’is toimunud üritusel.
Käsikähmluse ja suitsupommi varjus võttis Ukraina parlament paari minutiga vastu olulise riigieelarvet puudutava seadus ilma, et keegi oleks üldse kunagi eelnõud näinud. Teerullipoliitika ja valimiste võltsimine parlamendis on üks osa Janukovit?i võimuvertikaalist, mis võimaldab ilma mingi avaliku debati ja opositsiooni kaasamiseta ellu viia ükskõik milline otsus.
Kuid autoritaarsusele kalduv re?iim näeb opositsioonipoliitikutest veelgi suuremat ohtu vabas meedias. Peamistele meediakanalitele on lihtne Ukraina-taolises riigis päitsed pähe panna, sest nende omanikest oligarhide heaolu sõltub otseselt võimulolijatest. Kui võim on koondunud ühe isiku kätte, ei ole võimalik enam valida – tuleb kiita suurt juhti ning vältida talle ebamugavaid teemasid.
Revolutsioonieelne õhustik
Pole mingit põhjust siinkohal kirjutada mai keskel toimunud ebaolulisest juhtumist, kus Teises maailmasõjas langenud sõduritele asetatud pärg tugeva tuule tõttu Janukovit?ile otsa kukkus, kui administratsioon poleks keelanud seda jäädvustanud videolõiku avalikustada. Selle tulemusena on videolõik kogunud sadu tuhandeid vaatajaid Youtube’is ning Janukovit?i tsensuuripoliitika on leidnud kajastamist rahvusvahelises meedias.
Lisades kompotti veel teated vabaühenduste vastu suunatud aktsioonidest, on tulemuseks 2004|. aasta oran?i revolutsiooni eelne õhustik. Vahe on muidugi selles, et puudub usaldusväärne demokraatlik jõud ja üllas idee, kelle/mille taha koonduda.
Janukovit?ile on raske ette heita, et ta ei ole demokraat, sest me teadsime seda juba niigi. Ukrainlastele valmistas suurima pettumuse oran? leer, kelle suutmatus riiki juhtida ja reforme teha muutis Maidanil külma trotsinud demonstrantide pingutuse mõttetuks ning devalveeris lääneliku demokraatia mõiste ukraina rahva jaoks.