Raamatusse “Vene riigi ajalugu” kirjutas Nikolai Mihhailovit? Karamzin “Rahva kättemaksuhimu ajalugu”. Ta pidas silmas, et rahvas unustas küllalt ruttu Ivan Groznõi – Piinaja kuritööd: “Õiged vaibusid, ohvrid kõdunesid ja vanu pärimusi varjutasid uued”. Sajandid pole midagi muutnud. Ka täna võib ilmuda Stalini kuju, kellele nii imponeeris võrdlemine Ivan Groznõiga, üldrahvaliku armastuse oreoolis nagu seriaalis “Epohhi täht”.
PEHME, ILUS JA HEA STALIN
Äsja televisioonis näidatud ajaloolise seriaal “Epohhi täht” on vändatud Juri Kara, filmide “Seaduslikud vargad”,”Valtasari pidu ehk Öö Staliniga” ja müstiliselt kaduma läinud filmi “Meister ja Margarita” autor. Viimase justkui oleks varastanud ahned produtsendid ja miskipärast hävitanud. See kadumine aitas Juri Kara populaarsusele kaasa ilmselt rohkem kui see, kui film oleks ekraanile jõudnud.
Juri Kara (tema on ka stsenaariumi autor) tegi filmi reaalsetest inimestest – näitlejanna Valentina Serovast, kellele Konstantin Simonov pühendas luuletuse “Oota mind” ja palju muid luuletusi, näidendeid, stsenaariume. Konstantin Simonovist endast, marssal Rokossovskist, Stalinist, marssal ?ukovist. Ühesõnaga, sellest klantsi ja terrori, pimeda usu ja hirmu, mõttetu entusiasmi ja laagrite, geniaalsete poeetide ja rõugearmilise ebajumala ning kõikvõimsa iidoli epohhist.
“Mitte ainult keeruliseks ajada,” väidab Juri Kara. Täiesti võimalik on näidata epohhi ühemõõtmelisena – piduliku ja õnnelikuna, täis vaimustust ja loovust, elust mitte kommunaalkorterites, vaid luksuslikes korterites teenijaga ja kuuekäiguliste lõunasöökidega, ent kõik masendav ja rõhuv, mahalaskmised kohtuta ja uurimiseta, nälg ja külm tuleb sootuks koristada ja mälust pühkida. Just nõnda tehtigi muide filme Stalini epohhil.
Stalinit mängib Armen D?igarhanjan. Ilma erilise grimmita, ilma eriliste pingutusteta, aktsendita. Mängib head, tarka, rahva poolt armastatud Stalinit. Kuidagi teadis Stalin kogu aeg, et sõda on möödapääsmatu, et fa?istid on petised ja et Hitler tungib Nõukogude Liidule kallale. Ning kõigest jõust püüdis Stalin maad ette valmistada sõjaks, kuid mis võis ta parata, kui käske täideti aeglaselt ja kohmakalt.
Stalini hingelisusest, tema valmidusest mõista iga inimest, räägib iseloomulik episood: Stalin koos Beriaga kutsuvad öösel Kremlisse Rokossovski. Stalin soovitab pehmelt Rokossovskil tagasi pöörduda perekonna juurde ning loobuda romaanist Serovaga. Rokossovski kuulutab ägedalt: “See on minu isiklik asi!” Stalin targa naeratusega: “Rahu ajal – olen nõus. Kuid praegu on sõda?” Rokossovski, lööduna juhi argumentidest, nõustub ja läheb käsku täitma. “Mis me temaga teeme?” küsib ?aakalliku välimusega Beria. “Kadestame!” vastab rahvaste isa.
Peaaegu kõigi filmi ajalooliste kujude perekonnanimedes on muudetud üks või kaks tähte. Seda nõudsid kangelaste sugulased. Ning me mõistame: see pole dokument, vaid üksnes dokumendi versioon. Ilus, roosidega üle puistatud elu, siis ilus, õilis, kartongist sõda, siis jälle ilus elu aromaatse paberossi, jahutatud veega? Ja kõik kangelased on iludused.
?Kaliningradis kavatsetakse püstitada monument Stalinile. Täpsemalt, mitte ainult Stalinile, vaid kõigile Jalta konverentsil osalenutele. Las istuvad, vestlevad pronksis. Monumendi autoriks on muidugi Zurab Tsereteli. Küsimusele, miks ta sellise monumendiga nõustus, vastas skulptor: “Minu perekonnas oli palju represseerituid, palju hukkunuid, kuid ajalooline tõde on mulle kallim!”
ÕLU KOLMELE
Peteburis avati Viktor Baranovi tööde näitus – kunstniku, kes kogu oma elu pühendas õllele. Esiteks – juba mitu aastat joob Baranov ise õlut, aga teiseks ühendab ta oma lõuenditel maa ajaloo vahutava kruusi ajalooga. Tema piltidel tassib Lenin palki esimesel laupäe vakul, laskmata käest kruusi õllega. Leninit, Marxi ja Engelsit kujutatakse “mõtlemas” kolmekesi. “Õlle” kunstnik poleks loomulikult saanud esineda nõukogude ajal, seevastu nüüd on ta saanud tõeliselt tuntuks. Tema deviis on: “Õllega on hurtsikuski paradiis!”.
Hiinas tehti rimeik tuntud nõukogude filmist “Aga koidikud on siin vaiksed”, kuna Hiinas hinnatakse väga kõrgelt kõike patriootilist. Peaosadesse kutsuti vene näitlejad, Hiina linna Heihe lähedale ehitati vene külake kolmekümne majaga, õigeusu kirik. Re?issöör Mao Vei Nin süvenes põhjalikult vene olmesse ja vene spetsiifikasse, kategooriliselt nõudis ta üksnes, et käsitsivõitluse stseenides kasutataks vanem Vaskov kung-fu võtteid?
IMPEERIUMI HUKK
Järkjärgult muutub Venemaa kõige enam lugevast maast seebiooperite maaks.
Järjekordne Vladimir Hotinenko teleseriaal “Impeeriumi hukk” on saavutanud tohutu menu ja loob uue legendi revolutsioonieelsetest sündmustest möödunud sajandil.
Kui kõigis nõukogude aja filmides oli punased revolutsionäärid head, valged aga kurjad, ahned ning ahmisid laanepüüsid ja ananasse siis kui töölised ja talupojad nälgisid, siis nüüd on loomulikult kõik vastupidi – valged on aususe ja heatahtlikkuse kehastajad, samas kui jälle punased esindavad armetust, jõhkrust ja puhast kurjust.
Teha on sääraseid filme väga lihtne: need vastavad hetkevajadustele ning luuakse vana malli järele märkide vahetamisega – pluss miinusega. Väga kõrge reiting oli seriaalil Bre?nevist, nüüd oodatakse kannatamatuse ja vaimustusega seriaali Aleksandr Teisest?