Kired üldhariduskoolide õppekavade ümber ei vaibu – ajakirjanduses avaldatu ei kata kogu operatiivset lahinguvälja ja kõige kõvema mehe konkurss käib endiselt edasi. Ja nii panevadki kirjutised ja väljaütlemised sel teemal paremal juhul muigama. Kõik peavad kaasa rääkima, asi on oluline tervele ühiskonnale! Rahvusraamatukogus (Ühiskondliku Leppe Sihtasutuse poolt korraldatud foorumil) püstitatakse loosung: “Kaasata tuleb nii, et kaasatud olla saab!” Õpilaste esindaja tahab ka kaasatud olla ja teatab, et need, kes “homme kooli lähevad, astuvad 20 aasta pärast ellu”. Loosungitest puudust ei ole, sisu on teisejärguline ja kui hakkad selle vastu detailsemalt huvi tundma, öeldakse, et “hakkad vooglaidu panema”. Viidatud Ülo Vooglaid on alati seisnud nii akadeemiliste kui ka seadusandlike tekstide sisu mõistelise ja kontseptuaalse selguse eest, aru saamist (tegelikult üht olulisemat asja kogu õppeprotsessis üldse!) ei pea oluliseks isegi ülikooli (Tartu näiteks) õppetooli juhataja.
Ühes ollakse ühel nõul: õppekava on otsekui mingi panatsea – see lahendab kõik probleemid. Sellest, et õppekava pole midagi muud kui vaid üks vahend õppe korraldamiseks meie üldhariduskoolides, ei viitsita aru saada. On ju veel õpetajad, nende ettevalmistus, kohalikud omavalitsused, kõrgkoolid, vanemad, lasteaednikud, õppematerjalid?
Mõningast aimu see tants siiski annab – sisimas loodavad nii ametnikud kui ka õpetajad dokumenti, mis sätestaks nende tegevuse edaspidise sisu, kallutaks vastutuse dokumendi koostajatele ja koolis jätkuks “õppekavas sätestatu” n-ö “elluviimine” – see oleks alus kooli edukuse hindamisel, ametnik täidaks protsenditabelitega formulare, saaks edukuse eest lisatasu ja oleks rõõmus. Õpetaja saaks öelda, et tema tegi nii, nagu paber nõudis ja andis seega oma parima.
Vooglaiule on võimatu vastu vaielda, kui ta väidab, et koolis on põhiprotsessiks õpilase areng ja sellele peavad olema allutatud kõik teised koolides toimuvad protsessid. Õppe korralduslik külg, selle administratiivne, sotsiaalne ja majanduslik tagamine on hoopis muud asjad ja jällegi tuleb Vooglaiuga nõustuda, et koolis toimub õppele lisaks veel tuhat muud tegevust.
Ühelt poolt räägitakse suurest õppekoormusest, teisalt kas curriculum või Lehrplantüüpi õppekavadest. Üheski tekstis ei kohta segu neist kahest, ometi on selge, et korrutustabel ja näiteks ebareeglipärased tegusõnad tuleb pähe õppida ja loogilise tuletamisega on siin vähe peale hakata. Loosungina kõlab ilus ju ka see põhimõte, et “ükski laps ei jää maha”, et kõigiga tegeldakse, et kõigi anded saaksid avatud ja toetatud, ent igapäevane praksis seda praegu ei võimalda. Alati on nii mahajääjad kui eesminejad, Gaussi kõverat teame ju kõik, sihina on see ehk kasutatav, eesmärgina paraku mitte. Praktiliste võimaluste ja ideaalilähedaste asjade illustreerimiseks võiks ju välja tuua sellegi, et mis võiks olla kasulikum, silmaringi avardavam kui usundiõpetus koolis, millele sekundeeriks näiteks inimmõtte ajalugu? Kirjapanduna ilus ja üllas, kuid niipea, kui jõuame asja praktilise teostamiseni, jääb asi seisma – kust võtame need õpetajad, kes sellega erapooletult, huvitavalt ja arukalt hakkama saavad? Olukord on ju selline, et isegi õppekava enda koostamise üle vaieldakse ja õpilase-poolset arusaamist ei eeldatagi? Ja seda teevad meie väidetavad tippasjatundjad ja demokraatia huvides kaasatud lapsevanemad ning ametnikud, kel isegi sellest aimu pole, mida koostatakse ja mille üle vaidlus käib.
Äsja lõppes Tamperes Ülemaailmse Õppekavade Assotsiatsiooni teist korda ja üle kolme aasta toimuv konverents. Arvata oleks võinud, et see on koht, kuhu meie “tegijad” tormi jooksevad, senitehtu üldistavad ja mingi kogemuse võrra rikkamana asjale siin uut jumet hakkavad andma. Ja jooksidki, Urve Läänemets Haridusministeeriumist ühe ettekandjana, paar kirjastuse esindajat ja paar inimest Tartu Lennukolled?ist! Kodune arveteklaarimine konkurentidega võtab kogu aja, muuks enam aega ei jätkugi. Olemegi tagasi jõudnud teksti algusesse – koostöö mitte ainult ei kõla, vaid on ka sisuliselt efektiivsem kui konkurents, inimese tasandil vähemalt, ka see peaks õppekavast põhimõttena vastu vaatama. Tegijad peaksid selleks eeskuju andma väikese mööndusega, et koostööd saavad teha vastava ettevalmistusega, asjade olemusest ühtviisi aru saavad, targad missioonitundelised inimesed, kes tegutsevad ühiselt selgeksräägitud eesmärgi nimel. On seda siis ülejõukäivalt palju? Seni vist küll.