Vilava pilguga poliitikuid on Eestis nagu kirjuid koeri, aga Villu Reiljan on omas laadis täiesti ületamatu. Kindlasti ei ole teda võimalik milleski süüdi mõista, veel vähem betooni peale lohistada, aga vähemalt on ta ministriametist tagasi astunud ja pool tosinat tema alluvat vaatab mahamüümata loodusele läbi trellide.
1.
Samas ei ole Reiljanit laboritingimustes võimalik ausaks inimeseks pidada – tee, mis tahad, ikka kisub sinna juriidiliselt korrektse kategooriasse. Hullumajas on selline osakond, kus pole ustel linke ees. Vanglal on selline osakond, kus pole üldse uksi ees. See on juriidiliselt korrektsete osakond. Meie väga austatud Villu on selle osakonna kõige vääritum, kõige teenekam ja kõige eemaletõukavam tüüp. Viljavargus on pisiasi, raudtee erastamine on küll roim, aga mitte massimõrv, erastamine on sama õudne kui holokaust, aga sitta sellega. Kuid Reiljani kombel emakesele loodusele peale lennata – see on kõige ehedam verepilastus.
2.
Matsipoliitika on Eestis üks hullemaid nuhtlusi, selle värdideoloogia on häbistanud kogu riiki võimetu ja kommarist presidendi ja iseäranis võigaste ministritega. Villu Reiljan, kelle geniaalsel juhtimisel looduse kaitsmise asemel selle küünilise kaubastamisega tegeleti, on suurem õnnetus kui nurgas roiskuv president. Ei hakka võõraid äriasju uuesti lahti seletama, sellega tegelevad pädevad organid.
Seni, kuni uurimine käib, on lootust. Kakskend milli altkäemaksu ühe mõõduka kinnisvaraarenduse tehingu pealt peaks meedia huvi üleval hoidma ja juurdlejaid piisavalt motiveerima. See tähendab kõige halvemal juhul õigeksmõistmisega venitama. Niikaua on aga Villul närv püsti, ehk hakatakse seekord ikkagi ka juriidiliselt korrektse hõlma.
3.
Mine isahane tea. Kui ei saa kümmet aastat, siis ehk venitab maohaavad välja. Igal juhul Villu põleva mütsi valgel ootavad neid ees nii mõnedki põnevad kuud. Hakka või politseiuudiseid lugema. Tavaline Postimees peaks küllalt pöördes olema, eriti pärast seda, kui Villult kohtus lonti sai, et hoida teema võimalikult kaua avalikkuse süljetopsis.
Mingil määral kannatab selle uurimise all riigikogu kaitsekomisjoni töö, kuhu Villu ministriametist põgenemise järel suunati. Vinguda pole siin midagi, kes veel võiks Eesti riiki ennastsalgavamalt kaitsta kui see, kes selle maa parimate palade turustamisest õige vulkaanilisi orgasme näib saavat. Samas: müügile rajatud kaitsekontseptsioon ei saa eriti kaua olla edukas, sest peagi on maa otsas ja lõpeb ka Villu vankumatu soov selle eest võidelda.
4.
Kriminaal või mitte, selles pole küsimus. Reiljan on eelkõige ikkagi müstiline nähtus. Pole ta esimene ega viimane poliitik, kes kapitalistlikust eluvaatest piitsutatuna looduse ilule numbrimaagiat eelistama hakkab. Enamik riigivargaid on tuhmid ja hämarad tegelased. Villu seevastu otse kiirgab jultumust, alatust ja silmakirjalikkust.
Tema aura ei ole mitte ainult must, seda võib kirjeldada kui musta asfalti, oli kunagi selline eriti postsotsialistlik värv, millega Vene autodele püüti kaubanduslikku välimust anda. Selline säravmust – määrdunud, õline ja kleepuv. Objektiivselt ei ole Reiljanil ja Savisaarel suurt vahet, ometi mõjub Edgar tasakaaluka ja soliidse inimesena. Vaadake nende kahe tegelase avalikke esinemisi.
Edgari jutt on alati sisukas, ta räägib päevast päeva sama juttu – ise olete ka lurjused, teie tegite seda ja seda siis ja siis – nüüd olge vait. Reiljan ei ütle midagi, aga ikkagi on vastik. See ei saa olla ainult kaasasündinud anne või halvas seltskonnas omandatud nurjatu vilumus. Siin on midagi enamat, kaldun arvama, et Villu on oma hinge lähimas taarapunktis rahaks teinud.
5.
Türast piisab, milleks mulle looduse ilu ja tühi hing, tuleb looduskaitseministeeriumi ukse kohale kirjutada. Kui kellelgi on selline kordumatu anne – ühe sekundiga ja ainult naeratades võib Villu veenda võhivõõraid inimesi oma sügavas pahelisuses -, tuleb seda ometi ära kasutada.
Riigikaitse on kindlasti Reiljani ala, aga kindlasti mitte kontoris ja tähtsate, võib-olla isegi salajaste paberite läheduses. Keskajal riputati temasugused tüübid kindlusemüüridele või linna väravate kohale, et nõrganärvilisi vallutajaid eemal hoida. Ka Villust oleks palju abi, kui ta tänapäevaste vahenditega üles võtta, paljundada ja levitada.
Plakatitel, propagandafilmides ja meedias saab tema geeniust riigi kaitseks tõhusalt ära kasutada. Toppida talle Eesti sõduri munder selga ja sulgeda televiisorisse. Igaüks, kes näeb, hoiab Eestist eemale. Mõtlevad, pole meil sellist jama vaja, Reiljaniga küll kokku ei tahaks sattuda. Näost näha, et selline piinab enne pikalt, kui üle kuulama hakkab.
Reiljan on ülitõhus psühholoogiline relv, õigesti kasutatuna teeks ta meie riigist võitmatu kindluse. Paraku jääb tema anne kontorisse kopitama, sest meedia on loonud Villust taskuvarga kuvandi – ma kordan veel kord, et selline vaateviis ei pruugi olla õige, aga kindlasti ei ole antud lähenemine tõhus ega mõistlik.
6.
Mürgi kohta ei ole vaja öelda, et see maitseb halvasti. Mis tähtsust sellel on, vaja on teada, keda see tapab, kui suur on letaalne doos ja kuidas seda kõige paremini rottidele või kärbestele sisse sööta. Reiljani kasutusviis on teada, teda tuleb tutvustada võimalikult paljudele imperialistlikele militaristidele, vaenuliku naaberriigi juhtivatele ametnikele ja igat masti terroristidele.
Igaüks mõtleb enne sügavalt järele, kui hakkab sihukeste tüüpidega lähemalt asju ajama.