Mida teha, kui käes on öö, oled Tallinna linna peal, siin ja seal on juba tükk aega mõnusasti istunud, vahepeal on näiteks juba Valli baargi kinni pandud (see sulgub tavaliselt ühe-kahe paiku) ja siis – üllatus, üllatus! – on kõht kole tühi. Muidugi on eelnevalt võetud sedavõrd palju, et igasugused mõtted kojuminemisest, seal toitumisest ja enda kenasti tudule seadmisest ei tule kõne allagi. Mida teha? Nikolai T?ernõ?evski juba küsis seda 1863. aastal, aga tema sellist nime kandva poliittekstiga pole meil antud juhul küll mitte midagi peale hakata. Ise on mees, nagu öeldakse.
Mida teeb ise?
Kuhu ise oma sammud seab? Kui võtame alguspunktiks tõesti Valli baari Müürivahe tänaval, siis üks võimalus – ja tihti ka ainuke, arvestades tõigaga, et ju seal on ikka juba päris kõvasti istutud, lollusest võib-olla isegi millimallikaid rüübatud, võib-olla lihtsalt Jägermeistrit õlle kõrvale libistatud – on jalutada paar sammu selle platsi poole, kus taksod peatuvad (seal on kuuldavasti ka mingi korstnapühkija), keerata paremale ja siis esimesest uksest, mis nii hilja avaneb, uuesti paremale.
Ei, tõenäoliselt ei satu ise The Dublineri. See on küll reedeti ja laupäeviti kella kolmeni lahti ja süüa saab seal ka korralikult (vist ka öösiti), aga enne avaneb veel üks uks. Jah, täpselt – Taco Express. See koht on öö läbi lahti, iga päev, iga ilmaga. Suht karm koht – praegu valitseb seal Simpsonitest tuntud Duff-õlle kampaania (toodetud Eschwege-nimelises linnas Saksamaal, aga tühja sellest). Lisaks saab ka täpselt Duffi kõrvale sobivaid roogi.
Rasv ja jahu
Duff on rahvajook. Moe pakub seda oma baaris. Ja loomulikult sobib Duffi kõrvale ka rahvalik toit. Ja Taco Expressis on seda ohtralt. Menüü on pikk ja rikkalik, toitude valik hõlmab poolt maailma Itaaliast Mehhikoni, väikeste kõrvalepõigetena Inglismaale inglise hommikusöögi ja USA-sse hamburgerite kujul. Aga üldiselt, paari erandiga, võib öelda, et tegelikult pakutakse suuresti ühte ja sama asja ja sellepärast ise sinna lähebki – rasva ja jahu järele. Kõik need pitsad, taco’d, burritod, wrap’id ja tortillad pole ju mitte midagi muud kui eri meetodid, kuidas jahu ja rasv rahvale huvitavaks teha. Mõnel juhul on huvitavamaks tehtud, lisades vürtsikaid komponente, mõnel juhul flirditakse tervislikkusega (nt salatid) – igal juhul on aga tegu korraliku öötoiduga, mis aitab pea õlleuimast veidi klaarimaks teha ja edasi mõelda.
Mõeldud-mõeldud. Suure tõenäosusega on igati tavaline järgmine peatus Woodstock. Ja las ta ollagi. Aga et see auväärne lokaal pole just tuntud kokakunsti poolest, jälgime meie üht teist võimalikku marsruuti. Sellist, mis järgib kellegi säärase teekonda, kellele näiteks Taco Express ei sobinud. Et liiga palju rasva, liiga palju jahu. Või – miks ka mitte – liiga palju purjus tiinekaid. Selline inimene on juba mõningase meelekindlusega. Ilmselt ei löö ta risti ette ka jalutuskäigu ees ja on valmis seadma sammud vanalinnast välja.
Üks võimalus on Vabaduse platsi Toiduplats, aga seal jällegi – liiga palju tiinekaid, liiga palju dresse ja nokamütse ning üleüldse on see kõik ikkagi liiga 90-ndad. Menüüs annavad tooni ket?upi-majoneesikastmest tilkuv toode, mida ei saa nimetada muu sõnaga kui purks, samuti üsna ligane, mitte kunagi lihaga kohtunud vinkudest tehtud hot-dog ning kartulist kaarega ringi sammunud friikad. Äärmuslasele sobib, korra elus peab kindlasti ära proovima (et nagu initsiatsiooniriitus või nii), aga mingi mõistlik, halva sõnaga – jätkusuutlik – variant see pole.
Pilk kõrgemale, härrased!
Selle asemel tasub tõsta pilk kõrgemale-kaugemale. Siirduda näiteks Tommi Grilli. Kõlab tuttavalt, võib-olla mõnele lausa hirmutavalt. Ent rahu, ainult rahu! TG-l on palju vooruseid, vähe miinuseid. Jah, ta asub kaugel, Vana-Lõuna tänaval Ajakirjandusmaja juures, ent on hommikuni lahti, seltskond on muidugi väga segane – olen ise näinud seal nii õhtutualettides daamesid hallis veebruarihommikus istumas kui ka vahetanud mõtteid Afganistani suunduva kaitseväelasega -, aga toidud on igati korralikud.
Valik on suur, road reeglina rasked, aga täitsa ausad. Ah jaa, täitsa tore on teha ka nii: alustada õhtut Tommi Grill Metrost Viru väljakul asuvast hoonest nimega Metro Plaza, käia vahepeal läbi vanalinna paremad baarid (Valli, Kuku) ja suunduda siis vastu hommikut Vana-Lõuna Tommi. Nimelt on viimane hommikul seitsmeni lahti, samas kui igas muus osas sama poliitikat ajav (kolmetunnine õnnetund õhtul viiest kaheksani, korralik ja soodne menüü) noorem Tomm peab uksed kinni panema oluliselt varem, olenevalt päevast kas kell kaks või juba kaksteist öösel.
Rahvaste sõprusest
Aga võib juhtuda, et kui ühes Tommis on alustatud ja sealseid roogasid õhtu alustuseks maitstud, tahaks midagi sootuks teistsugust. Siis on ikkagi mitu varianti. Üks on muidugi Laine baar Pronksi tänaval, selle laevakujulise kindlustusmaja all, Politseipargi vastas. Koht on 24/7 avatud. Pisike urgas, süüa saab kiirtoitu suure idanaabri moodi. Põhimõtteliselt okei, meeleolu aitab luua personali rahvusega haakuv rütmimuusika ja tähelepanu väärib ka piltidega menüü tänavaäärsel aknal. Alles hiljuti oli selle nael roog nimega “Taimetoit” – pildil oli selgelt kujutatud friikartuleid viineritega. Aga tõsi ta on, nagu lipnik pole ohvitser, pole viiner liha.
Kellele Laine tundub liiga kitsas – ega suure seltskonnaga sinna tõesti minda – või liiga kaugel, siis Teatri väljakul Estonia vastas peaks olema praegugi lahti ka Istanbul, päris Türgi türklaste peetav kebabipood, kus tehakse sedavõrd ehtsaid toite, et tekib tunne, nagu olekski Kreuzbergi sattunud.
Kreuzbergiga seoses – Gonsiori uulitsas, vist umbes vana kaupluse Ekraan koha peal, peab Kebab House’i Türgis sündinud, aga oma teadliku elu Saksamaal veetnud härra Karasu. Reedeti ja laupäeviti on asutus kella üheni öösel isegi lahti, muudel päevadel on tegu siiski varasemate kellaaegade kohaga. Valik on lihtne Türgi söögikohtade klassika, aga tunda on meistri kätt.
Veel võimalusi
Siin-seal vanalinna ümbritsevatel tänavatel (üks seisab vana pritsumaja juures, teine enam-vähem Dublineri akende taga) on Kofkini vorstibisnisi rudimentidena ka mingid putkad, kust pakutakse hot-dog’e ja muid klassikalisi restauration rapide’i ehk kiirtoidu alla liigituvaid nähtuseid. Mõni neist on vist öösiti ka lahti.
Siis nähakse aeg-ajalt Viru tänava alguses parkivat taco-bussi, ent selle päritolu ja ilmumisajad kuuluvad müsteeriumi valdkonda, mille osas vaidlused alles käivad.
Ja linnaservaski leidub purksiauke, mille kohta oskavad taksojuhid vaieldamatult asjatundlikku nõu anda. Aga kes liikleb kesklinna piires ja päris metsikustega tegeleda ei taha (nt siseneda pärast või enne päikeseloojangut Suur-Karja tänavale, kus tegelikult asub ka keset ööd toitlustamisega tegelevaid asutusi), siis selle võimalused piirduvadki umbes eelpoolkirjeldatuga.
Üks või teine kohake võis tõesti kõrvale jääda või on alles äsja juurde tekkinud, kuid loodetavasti on esmane huvi äratatud ning nii mõnigi, kes otsustas varem kella kahe-kolme-nelja paiku resigneerunult koju minna, et öö läbi avatud Westmani ärist ostetud salatit mugima asuda, muutub nüüd mõistlikuks ja jääb linna.