Tallinna linna- ja kultuuripildis ainulaadne Tallinna Kaubamaja saab juulis 50-aastaseks. KesKus kõrvutab kaupsi teiste tähenduslike objektidega nagu Viru hotell või Tallinna Lauluväljak. Brent McKenzie kogus kilde kaupsi ajaloost. Kaupsist on ilmumas ka pikk ülevaateraamat.
Kui 1930. aastate lõpus sai end pealinlaseks nimetada üle 146 000 inimese, siis sõja viimaseks aastaks oli Tallinna elanike arv kahanenud 127 000-le. Edaspidi hakkas olukord paranema, sest läände põgenenud, itta küüditatud või sõjas hukkunute asemele voolas uusi asukaid. 1956. aastal oli Tallinnas juba 267 000 elanikku.
Sõjajärgse Nõukogude Eesti pealinna kaubandus tähendas väikseid kauplusi ja muidugi turge. Linlaste harjumuspärased ostukohad olid tillukesed toidupoed ning vähesed jalatsikauplused, rõivaärid ja tekstiiliga kauplevad poekesed – niipalju kui rahakott võimaldas.
Kaubandust organiseerisid 1950. aastatel peamiselt Tallinna Täitevkomitee Kaubastute Valitsus ning tema allorganisatsioonid: Tallinna Toidukaubastu ja Tallinna Tööstuskaubastu. 1953. aastal moodustatud Tallinna Rõivastuskaupade Kontori alla kuulusid kõik pealinna tekstiili-, rõiva- ja jalatsikauplused. Neid oli veidi vähem kui 40.
Vaevaline algus
Toonasele Stalini väljakule kerkinud Tallinna Kaubamaja sünd oli üsna vaevarikas. Hoonet ehitati viis aastat, ajastule iseloomulikult kulges ehitus üle kivide ja kändude. “1958. või 1959. aastaks oli hoone korpus püsti, kuid sisetöödega kohe ei jätkatud – ehitus lihtsalt seisis peaaegu aasta. Oli ka periood, mil ehitusplatsil töötasid vangid, kuid mis tööoskust või ehituse tundmist sai vangidel olla,” meenutab Kaubamajas selle avamisest kuni 2000. aastani töötanud Jaagup Joost.
Ehitustöid takistasid ka vargused. Kuna individuaalmajade ehitajatel polnud kuskilt tsementi saada, käidi seda noolimas riiklikelt objektidelt. Seetõttu oli Kaubamaja ehituskvaliteet kohati kaunikesti küsitav – Jaagup Joosti sõnul tundus ühel hetkel, et maja hakkab laiali vajuma, sest ega kaks tellist ilma sideaineta koos püsi. Siis kasutati tõmmitsaid, et müürid ei laguneks. Asjaolu, et mõned põrandadki olid pisut viltu, ei vääri selle kõrval isegi mainimist.
Nõukogude Liidus oli tavaks anda ehitusobjekt üle mõne olulise tähtpäeva puhuks. Mis oleks Tallinna Kaubamaja avamiseks veel paremini sobinud kui Eesti NSV 20. aastapäev, mida oli kavas 1960. aasta suvel suure pidulikkusega tähistada!
Kuu aega enne Kaubamaja avamist ei töötanud ka liftid ning seetõttu tuli paljud kaubad mööda treppe viiendal korrusel asuvasse lattu tassida. Kangaid aga tõsteti viiendale korrusele üpris omapärasel viisil: kui kaup oli elektrivintsi abil jõudnud viienda korruse akna kõrgusele, andis sellel korrusel olev transporditööline aknast kepi abil vintsi operaatorile märku. Too seiskas masina ja kaup tõsteti läbi akna sisse.
Harry Tuttil tuli üle elada ka ehmatus Tallinna Kaubamaja ühe sümboli, suure fassaadikellaga, mis muide näitab tänaseni linnasüdames õiget aega. “Veerandsaja tähised” vahendab Harry Tutti lugu: “Mäletan, kuidas käisin ühelt Koplis asuvalt varustusettevõttelt vastu võtmas Kaubamaja fassaadikella. Kell koos kõige juurdekuuluvaga oli pakitud mitmesse kasti. Maksis tol ajal 2500 rubla. Kui kella üles hakati monteerima, selgus, et kõige tähtsamat kasti, kus pidi olema kella mehhanism, ei olnudki. Hakkasin asja selgitama. Esialgu ei tahetud mind üldse kuulda võtta. Näidati ainult minu allkirja kella vastuvõtmise kohta. Lõpuks pääses õiglus võidule, saime mehhanismi kätte ja kellale elu sisse. Kogesin omal nahal, kui tähtis on täpsus kauba vastuvõtmisel.”
Valus kriitika
Probleemid ei valitsenud ainult uhiuue hoone sees, vaid ka väljas. Õhtuleht andis 16. juulil 1960 ilmunud reportaa?is valusalt pihta Tallinna Kaubamaja ümbruse väljanägemisele. B. Mikk ja E. Tali kirjutasid:
“Kui Stalini väljaku keskosast võib lahkuda rahuliku südamega, siis seda enam tekitab muret Tallinna Kaubamaja ümbruse korrastamine, eriti aga Lomonossovi tänava väljaehitamine. Vaevalt on Tallinnas kunagi varem mõnesaja meetri pikkuse tänavaosa ehitustöödele korraga rakendatud nii palju masinaid kui siin. Otsime üles Teede ja Sildade Trusti vanemtöödejuhataja Enno Arraste: “Soojustrassi ehitajad on jäänud meile jalgu. Elektrikaablid tuleb Anveldi ja Lomonossovi tn ristumiskohal ümber tõsta. Vahepeal pidurdasid meie tegevust Tallinna Telefonivõrgu kaablipanijad. Teeme kõik selleks, et pidupäeviks saaks tänavaosa valmis. Muidugi peavad soojustrassi ehitajad ja elektrikaabli maandajad oma ülesannetesse tõsisemalt suhtuma ja andma juba täna teedeehitajatele kogu tööfrondi täielikult üle. Samuti ei tohi enam tundigi viivitada Kaubamaja ümbruse heakorrastuse ja kõnniteede ehituse lõpetamisega.”
Salajane avamispäev
1960 oli üldlaulupeo aasta. Ärevad arutelud käisid ka Tallinna Kaubamajas, mille avamise ajaks oli välja kuulutatud kolmapäev, 20. juuli kell 11. Tolle päeva hommikul kogunes uste taha tuhandeid inimesi. Jaagup Joost mäletab, et kohal käisid isegi miilitsad, kes koos juhtkonnaga leidsid, et rüseluse ja võimaliku lõhkumise vältimiseks on arukas avamine edasi lükata. “Seda tehti suure saladuskatte all – töötajad pidid 21. juulil juba kell 7 tööl olema, kuid ei tohtinud sellest kellelegi rääkida. Pidin koos teiste sektsioonide ja osakondade juhatajatega tulema juba 20. juuli õhtul Kaubamajja tagasi – kaupu valvama. Nii me siis tukkusime öösel Kaubamajas, suhteliselt kitsastel aknalaudadel,” meenutab Jaagup Joost.
Öösel töötajate valve all olnud Tallinna Kaubamaja uksed avati 21. juulil kell 7.30 lõpuks külastajatele – aga keda ei olnud, olid külastajad! Mõned üksikud juhuslikud möödakäijad olid üllatunud, et Kaubamaja on avatud, ja astusid sisse.
Muidugi läksid jutud uuest ilusast Kaubamajast kiiresti liikvele ja paar esimest avamisjärgset päeva valitses täismöll – nagu väljendab Jaagup Joost 50 aastat hiljem.
Kaubandusmeka avamise kajastused ajalehtedes
Loomulikult kajastati pealinna kaubandusmeka avamist ka ajakirjanduses.
21. juuli Noorte Hääl pühendas Tallinna Kaubamaja avamisele lehepinda oma tagumisel küljel. L. Mets kirjutas artikli “Tallinn sai kaubamaja”.
“Meie vabariigi kaupluste sisekujundus on võitnud üldise tunnustuse. Kaubamaja on selles suhtes veel üheks saavutuseks. Klaas, teras, plastmassid ja marmor on siin muudetud maitsekaks ansambliks kõigil neljal korrusel. Seinte pehmed värvitoonid, hästi jaotatud valgus ja ajakohane mööbel toonitavad hubasust ja avarust. Lette pole, nende aset täidavad vitriinid väljapanekutega ja pakkimislauakesed. Nagu müüjad kinnitavad, saab sellise sisustusega ostjate soove rahuldada märksa paremini ja kiiremini, ostjatel on aga hea ülevaade kõigist kaupadest. Kaubamajaga ühe katuse all asub ka uus 250 kohaga restoran “Kevad”.”
23. juuli Õhtuleht oli Noorte Häälest napisõnalisem ja avaldas oma esiküljel lühiuudise:
“Tallinna Kaubamaja avas uksed. Tarbijad külastavad uut, kõigiti ajakohast kauplust väga elavalt. Palju tegemist oli naiste kingade osakonna müüjatel. Päeva kestel andsid nad naisperele üle kaugelt üle tuhande paari kingi. Suurel arvul osteti ka riietusesemeid, raadiovastuvõtjaid, televiisoreid, jalgrattaid ja teisi kaupu.”
Kaubamaja laieneb
Juba algusest peale oli Tallinna Kaubamaja nii kohalike kui ka toonase suure ja laia kodumaa ostuhuviliste soovide rahuldamiseks pisut liiga väike. Tallinna Kaubamaja 1986. aastal ilmunud trükises “Veerandsaja tähised” mainitakse, et tegemist oli lausa vananenud ja mitmeti ebaõnnestunud projektiga, mis hakkas algusest peale avaldama negatiivset mõju töökorraldusele ja teenindustasemele.
1961. aastal valmis Tööstusprojektil Tallinna Kaubamaja juurdeehituse projektülesanne. Mitmesugustel põhjustel aga asi edasi ei liikunud ja 1964 telliti Eesti Projektilt uus projektülesanne, mis pärast mõningate muudatuste ja paranduste tegemist tunnistati vastuvõetavaks. Koostati Kaubamaja esimese ehitusjärgu projektiga võrreldes moodsam projekt. Ehitamine algas, kuid edenes esimestel aastatel teosammul.
1963. aastast Tallinna Kaubamaja direktori asetäitjana töötanud ja 1965-1994 direktoriametis olnud Taivo Rückenberg meenutab, et juurdeehituse ehk B-korpuse rajamisega alustati 1969. aastal. Ajalool on kombeks end korrata ning nõnda juhtus ka B-korpuse ehitusega: tööd venisid nagu peahoone rajamisel kümmekond aastat varem. Muide, 1969. aastal hakati ehitama ka Viru hotelli, kuid selle hoone said soomlastest ehitajad kiiresti püsti ja vabariigi esindushotell avati 1972. aasta kevadel. Kohalike ehitajate töö kaubamaja B-korpuse kallal aga venis ning juurdeehitus avati alles 1. veebruaril 1973.
Uuenduslik iseteenindus
Müügipinna lisandumine ei olnud sugugi ainus uuendus. Kuigi juba avamise aastal toimis Kaubamajas mingil määral iseteenindus, sest näiteks kingakreemi ja kingapaelu sai ostja ise vabalt riiulilt valida, hakati 1960. aastate keskel müügitegevust põhjalikult ümber korraldama. Just siis alustati üleminekut toona tavapäraselt letimüügilt uuenduslikule, kuid läänes juba levinud iseteenindusele. Teavet niisuguse müügivormi kohta saadi Soome televisioonist, mis oli Põhja-Eesti elanikele nähtav.
Nõukogude Liidus oli iseteenindusel põhinev kauplus täiesti revolutsiooniline ning küllap oli Tallinna Kaubamaja esimene NSV Liidus, kus selveteenindus sisse viidi.
Letimüügiajastul ei saanud ostja kaupu oma käega riiulist või stangelt valida. Müüjat tuli paluda endale soovitu ulatada ja kui kaup meeldis, kirjutas müüja välja t?eki. T?ekiga tuli minna kassasse, maksta ning naasta leti juurde, kust kassat?eki ettenäitamisel kaup lõpuks kätte anti.
ENSV Kaubandusministeeriumi 1985. aasta trükis “Tallinna Kaubamaja majanduslikud näitajad 1960-1985” vahendab, et esimene, kus kasutati iseteeninduslikku müügivormi, oli peakatete sektsioon, mis viidi iseteenindamisele 12. aprillist 1965.
Iseteenindus muutus Kaubamajas aina tavapärasemaks müügiviisiks. Kui 1970. aastal moodustas iseteeninduslik käive Tallinna Kaubamaja üldkäibest 32%, siis aasta hiljem juba 57,8% ning 1973. aastal 60,9%. Ka edaspidi lisandus sektsioone, kus mindi üle iseteenindusele, nii et 1982. aastal müüdi sel viisil juba 70% kaupadest.
Muutuma pidid ka sisustus ja kaupade väljapanek – selvemüük esitas ju hoopis teistsuguseid nõudmisi. Uue sisustuse valmistas Tallinna Kaubamajale 1970. aastate alguses tootmiskoondis Kooperaator.
* * *
Kilde kaupside ajaloost
UMBES 150 AASTAT TAGASI: Kuidas, kuna ja kuhu esimesed kaubamajad üldse ehitati?
Kaubamajad tekkisid Ameerikas ja Euroopas 1800. aastate keskpaiku peamiselt riide- ja pudukaupade poodidena, mis olid organiseeritud osakondadeks. 1800. aastate lõpus lisati teisi kaupu ja teenuseid ning peagi kasvasid neist välja tänapäevaste ostukeskuste eelkäijad: kõik toimus ühe katuse all. Seega olid kaubamajad küllaltki murrangulise tähtsusega ja tähendasid mitte ainult kaubanduslikku, vaid ka ühiskondlikku innovatsiooni. Kaubamaja oli kõige tähtsamaks jõuks tarbimiskultuuri loomisel – mitte ainult Ameerikas, vaid ka Euroopas ning mujal. Kaubamajadel on olnud tohutu mõju paljude inimeste igapäevaelule. Kaubamaja mõjutas ühiskonna- ja majanduselu iga tahku.
Kaubamajad on oluliselt mõjutanud väärtusi ja urbanistlikku elustiili, kuna nad on demokratiseerinud tarbimist. Kaubamaja väljapanekud olid sellised, et enamik tarbijaid leiaks endale midagi meeltmööda vaatamata oma sotsiaalsele või majanduslikule taustale. Nad võisid vabalt siseneda kaubamajja, omamata kindlat kohustust midagi osta. See selgitab, miks väljend window shopping (vaateakende silmitsemine kavatsuseta midagi osta) muutus massidele üldlevinud väljendiks. Selle prantsuskeelne vaste l?che vitrine on veelgi mõjuvam ja isegi meelelisem, vihjates, et tarbijad võiksid “limpsida” vitriine või peegelklaasi.
GUM, juhtiv nõukogude kaubamaja
Moskva esimene kaubamaja GUM avati 1890. aastal. Ühel kõige kuulsamal kaubamajal on olnud hulk “ümberkehastumisi”, enne kui sellest sai juhtiv nõukogude kaubamaja. 1953. aastal, pärast Stalini surma GUM rekonstrueeriti: hoone siseseinad eemaldati, et muutuda avatumaks – traditsiooniliseks kaubamajaks. Seal oli 11 osakonda: kangad, valmisriided, jalanõud, kootud ja linasest kaubad, köögikaubad, majapidamiskaubad, mööbel ja vaibad, karusnahad ja peakatted, kantseleitarbed ja mänguasjad, vaba aja kaubad.
Pärast 1959. aasta reisi Ameerika Ühendriikidesse andis Nikita Hru?t?ov nõukogude inimestele lubaduse tõsta nende elustandard ameeriklaste tasemele. Eesmärk oli toota USA-st rohkem tarbekaupu. Mõju avaldas ka Ameerika tarbekaupade eksponeerimine USA näitusel Moskvas 1959. aastal. Nõukogude tarbijatele näidati nõudepesumasinaid ja teisi tarbekaupu, mida NSV Liidus nappis või tol ajal üldse ei olnud.
* * *
Läänelik Tallinn
1960. aastal hakkas Nõukogude Liidus moodi minema reklaamimine, mis kunagi oli olnud kapitalismi ainuvaldkond. Kuna jaemüüjatel puudusid kasumi teenimise motiivid, võis reklaami kasutada positiivsemal moel, näiteks tarbijate harimisel; seda tegi ka Tallinna Kaubamaja. Teatud kaubaartiklites valitses ülejääk ning trüki-, raadio- ja telereklaami kaudu nähti võimalust nendest lahti saada. Tolle aja Kaubamaja reklaamid oli Moskva omadest erinevad – neis oli ka toodete pilte vastandina Moskva ajalehtede tavapärasele lihtsale kirjeldavale reklaamile. Tallinna Kaubamaja lõi hulga reklaamiprogramme, kuna nii tehti läänes ning see näitas nõukogude jaemüügisüsteemi edenemist.
Tallinna peeti läänelikumaks kui lähimat suurt nõukogude linna Leningradi. Tallinna kodanikke peeti paremini riietuvateks ja rohkem “kodanlikeks” kui Nõukogude Liidu teiste piirkondade “proletaarsete” linnade omi (New York Times, 19.05.1962). Sageli arvati, et see oli kahe maailmasõja vahelise Eesti iseseisvusaastate tagajärg, kuid on tõendusmaterjali, et Eestis oli alati olnud kõrgem elustandard, isegi Tsaari-Venemaa aegadel. Üks kommentaare kõlas, et Tallinna Kaubamaja oli “suhteliselt hästi varustatud kaubamaja” ning kuulates Glenn Milleri plaate, mida Kaubamajas mängiti, “võis kergesti unustada, et oled Nõukogude Liidus”.
* * *
Moedemonstratsioonid – sitskitlitest mantliteni
Tallinna Kaubamaja oli esimene Eesti kaubandusettevõte, mis hakkas müügil olevaid kaupu esitlema müügisaalis moeetendustel. Moedemonstratsioone korraldati juba pool aastat pärast Kaubamaja avamist: naiste valmisriiete osakonnas kolmandal korrusel näidati korra nädalas rõivaid – sitskitlitest mantliteni. Mannekeenidena astusid lavale Kaubamaja töötajad, kes jätsid selleks ajaks oma põhitöö leti taga ning riietusid tagaruumis kiirelt ümber moedemonstratsiooniks. Kaarja kujuga poodium ehitati spetsiaalselt moedemonstratsioonide tarbeks.
Üks Kaubamaja mannekeenidest oli Elin Raamat, kes töötas Kaubamajas poe avamisest kuni 1994. aastani. Ta mäletab, et moedemonstratsioonide algusaegadel oli 4-5 mannekeeni, neist üks meesterahvas – meesteosakonna müüja.
“1959.-1960. aastal ilmusid ajakirjas Siluett minu pildid, olin fotomannekeen. Kaubamaja inimesed teadsid, et olin Siluetis esinenud, ja nii hakkasin ka Kaubamaja moedemonstratsioonidel osalema. Eks meie, mannekeenid, olime noored ja päris kenad ning meie seljas nägid rõivad välja ilusamad. Nii kui demonstratsioon lõppes, tormasid inimesed meie seljas nähtud kleite või mantleid ostma. Sageli öeldi, et tahetakse just seda mudelit, mis “sel brünetil seljas oli”. See, et rõivad olid korra juba kantud, polnud mingi probleem,” kirjeldab Elin Raamat.
Moedemonstratsioone korraldati vahelduva eduga veel 1970. aastatel, kuid Elin Raamat neil enam üles ei astunud. Küll aga mäletab ta, et demonstreeris kord telereklaami jaoks sukki: muidugi oli pilt siivas ja kaamera näitas sukki põlvini ulatunud seelikuservani.
* * *
Julged vene mehed
Naistepesu sektsioonis müüjana töötanud Elin Raamat mäletab, et importpesu oli tõeline defitsiit, mille pärast käis kõva rabamine. Ostjate seas leidus lisaks naistele ka mehi – need olid vene rahvusest; eesti mehed olid tagasihoidlikud. “Vene mehed olid julged, küsisid pesu näha ja arutasid, milline oleks kõige õigem number. Sageli mõõdeti müüjannat silmadega ja öeldi, et vaja oleks umbes sama suurust või siis veidike suuremat rinnahoidjat, kui müüjanna partiile tundus sobivat,” naerab Elin Raamat.
* * *
Universaalkauplus või Kaubamaja: kuidas hea laps nime sai
Avamine oli ukse ees, ent kaubamajal puudus nimi. Harry Tutt meenutab: “Asi oli ebaselge veel vahetult avamise eel. Ringkonnas, kelle sõna oli määrav, oldi arvamusel, et nimetus peaks olema Tallinna Universaalkauplus või Tallinna Universaalkaubamaja, venekeelse vastega Univermag või Universalnõi Magazin. Kuna meie arvates neid nimevariante ei saanud kõige õnnestunumateks lugeda, hakkasime omapoolseid välja pakkuma. Otsisime analoogiat mitmest kohast ja keelest ning jõudsime lõpuks Tallinna Kaubamajani. Meie ettepanek võeti vastu ning kõlama jäi ilus emakeelne Kaubamaja. Peamine ristiisa nime panemisel oli Edgar Parmet.” (Tallinna Kaubamaja direktori Elmar Metssoo asetäitja, hilisem direktor – toim.)
